Kõne Koeru ART mälestusmärgi avamisel

        Minu sooviks oli ära märkida "kuldsetel kuuekümnendatel" kodukaunistamise hoogtöö korras  istutatud  tammerea   60. sünnipäeva. Tänase tehase direktor [ omanik ] Mart Hirtentreu pidas siiski vääriliseks lasta sel puhul kohale tuua ühe korraliku kivi, millele saaks jäädvustatud  tänase Konesko eelkäija –  Koeru ART nimetähed.  Tänu Ahtole ongi need head mõtted teoks saanud  – kivi omale koha leidnud  ja  kus ART nimetähed sel igati väärilises kujunduses üles tähendatud.

–   Ma samba püstitin, mis tehtud inimväega!

Need tuntud poeedi „Exegi monumentum” värsirea rütmis lausutud tunnustussõnad olgu pühendatud   sõja laste põlvkonnale,  põlvkonnale,  kes  toonastes  kasinates, mõneti  võimatutes  oludes  tänasele Vabariigile vundamenti  ladus.

              Elu tahtis  elamist, pere süüa, lapsed koolitamist … Ei saanud ju  peale sõda kõik me üle mere või metsa minna, jätta põllud sööti, rahva söömata, loota … loota sõjavõitjaid siinset elu korraldama, juhtima … lasta veel meid kõiki külmale maale viia.

             Neis oludes täisikka jõudnud sõja aja laste põlvkond  oli  pärit eesti kodust, koolihariduse  saanud eestiaegse  õpetajakoolitusega õpetajatelt.  Sõja laste põlvkonnal  tuli võtta kanda elu edasi kõikidel tasanditel  juba „kuldsetel  kuuekümnendatel”, seda eriti majandus- ja kultuurielu juhtimise valdkondades.  Teha ja juhtida  seda tööd   vastutustundega, Eesti maad ja rahvast  säästval viisil, hoida eesti keelt ja kultuuri võõra sissetungi eest:  

–  Kas meie, kolmekümne seitsmendal sündinud poisid, oleme süüdi, et me fašiste tapnud ei ole?  

küsis  kuldsetel kuuekümnendatel  miilitsaharidusega luuletaja  Rudolf Rimmel; sest sõja- ja revolutsiooniveteranide võimuklann tunnistas  üksnes nende  endi punast leivaraamatut. 

              Elu Koerus hakkas jõudsalt edenema sellest peale, kui sai valmis ehitatud uus maja keskkooli tarvis. Lasteaed oli oma maja saanud  mõni  aasta varem. Keskkool oli nagu ainus kaev  külas, ilma milleta  elu võimalikkusest Koerus ei saanud rääkida. Olgu tegu põllumajanduse või mistahes  muu valdkonna ettevõtlusega, kõik see eeldab tööealist inimest, inimest, kel laste koolitamise pärast muret ei peaks olema. Kortereid pidi jaguma mitte üksnes tööjõule tehase tarvis. Arstid ja õpetajad, Vene väeteenistuse ajast kaasa võetud pruudid/ abikaasad, nagu ka Siberist koju lastud küüditatud – neist kõigist said meie inimesed,  kel Koeru omaks, ühtlasi  ka koduks sai. Autoremonditehas ehitas  seitsme ja kaheksakümnendatel aastatel ühtekokku üle 160 korteri; ilmtingimata keskkütte ja elektripliitidega. Ja need kõik on alles, tänu tänasele Koneskole, Koeru Keskkoolile ja ka vallamajale, kes kõik siinsele rahvale juba  teist põlve peamised tööandjad. Tühje kortereid ja mahajäetud hruštšovkasid Koerus ei ole. Küll aga on ripakil  mõisa pargi  ajalooga seotud piirdeaed, mida ei ole suudetud kümne aasta jooksul korda teha!

            Eesti riikluse taastamise 25. aastapäeva puhul  ütles Mati Hint, iseseisvuse taastajate üks eestvedajatest, sõja laps, samuti 37. aasta poiss, tänaseks manalamees:

–   Pinged ei ole maas, sest õhus on  palju valet, mahavaikimisi ja ebaõiglust. Eesti riigi taastamise lugu on mitmes autoriteetsuse taotlusega üllitises esitatud tendentslikult. Omandireformiga  –  erastamisel, tagastamisel  ja kaotatud varade kompenseerimisel  –  tehti õigust valikuliselt, sündis uut ülekohut.  Eesti  kodanikke ja  Eesti elanikke ei koheldud ühetaolistest õigluspõhimõtetest lähtudes.  Erastamise ideoloogias pean põhimõtteliselt vääraks Eesti majandusele oluliste objektide odavmüüki välismaalastele.

Kõik need vapustused on tuttavad Koerugi rahvale, nagu ka tänase Konesko tehase peremehe isale, kellega  seisime  ühisrindes  valikuliselt tehtud erastamisotsuste vastu. Paraku tulemusteta!

Veelkord –  Rimmelit  parafraseerides:

 –  Kas meie, kolmekümne seitsmendal sündinud poisid, oleme süüdi, et me kommuniste  tapnud ei ole?

             Jesuiitliku „Plats puhtaks!”  hüüatusega  üles keeratud verbaalne  tolm  matab  hinge ja pimestab  silmi  tänapäevalgi. Sõja laste põlvkonda,  eesti kultuuriidentiteedi läbi  okupatsiooniaja  säilitanud ja perestroika loosungi varjus Eesti iseseisvuse taastanud sõja laste põlvkonda  süüdistatakse jätkuvalt nois [ Mati Hinti sõnastuses ] „autoriteetsuse taotlusega üllitistes”.  Mul oli toona au ja võimalus  oma tööga seoses läbi käia väga laia ringi  majandus- ning kultuuriringkondade juhtivate isikutega, arutleda nii neljasilmavestlustes kui ka  suuremas seltskonnas aktuaalsetel poliitilistel teemadel. Söandan  väita, et ma ei ole elusat kommunisti   sel kujul näinud nagu tänapäeval seda meile, Nõukogude aja, eriti majandusvaldkondade  juhtivatel ametikohtadel töötanutele ette heidetakse.

            Tegime tööd ja sporti, pidasime pidu,  ehitasime tehase Arukülast peale  Koeru aleviga kokku, olime  sügiseti šefiks  Majak’a nimelises kolhoosis, käisime teatris, teatrid käisid isegi ka Koerus. Rahvast naerutasid tihtipeale nii Kärna Ärni kui ka Eino Baskin. Nende kahemõtteline jutt oli rahvale alati üheselt mõistetav, vihakõne sõna mõistena ei olnud  veel leiutatud. Rääkimata tehase aastapäeva pidustusteks külla tulnud  ansamblist Laine ja Vello Orumetsast ühises, lookas peolauas.

           Lugupidamise ja tähelepanuga sai jälgitud meie sportlaste esinemisi nii toonasel  „suurel kodumaal” kui ka välismaal, eriti olümpiamängudel. Kui Paul Keres tõi  aastal 1963 Kanadast koju väärika esinemise eest võidetud Rambler Classicu, siis  Jaan Taltsi olümpiahõbe Mexicost ja kuld Münchenist tuli meil remonditud vana Volgaga lunastada, mis  olümpiasangarist Jaan Taltsi nimele       sai „ära vormistatud”  ministeeriumi madalamat mõõtu ülemuse eesistumisel  Koeru  kooli saunas. 

            Eks kõik see   ole olnud ja saanud oma ajastu märgiks või teetähisteks järeltulijaile. Ja nii olemegi jõudnud ajas määramata Arroküll’a mõisa viinaköögi algusaegadest üle kunagise kartuliühistu, MTJ ja ART uue aastatuhande Konesko aega.   

            Ja lõpetuseks – lubatagu eelkäijate nimel  avaldada ikka head käekäiku  ja uusi kordaminekuid tänase Konesko  juhtkonnale ning kollektiivile jätkuva tootearenduse pingelises töös kui ka edu uute turgude hõivamisel.

              Arvo Adelbert                                                                                                                                               Nende aastakümnete Koeru ART direktor