Mälestuskivi Koeru Autoremonditehasele
Valitud mälestuskivi
Mälestuskivi tuleb Põlendikult koos 2023. aasta esimese lumega
Mälestustahvel
Mälestuskivi
60 aasta eest istutatud tammed
Tehaserahvas mälestuskivi avamisel
pühapäev, 11. veebruar 2024
Kõne Koeru ART mälestusmärgi avamisel
– Ma samba püstitin, mis tehtud inimväega!
Need tuntud poeedi „Exegi monumentum” värsirea rütmis lausutud tunnustussõnad olgu pühendatud sõja laste põlvkonnale, põlvkonnale, kes toonastes kasinates, mõneti võimatutes oludes tänasele Vabariigile vundamenti ladus.
Elu tahtis elamist, pere süüa, lapsed koolitamist … Ei saanud ju peale sõda kõik me üle mere või metsa minna, jätta põllud sööti, rahva söömata, loota … loota sõjavõitjaid siinset elu korraldama, juhtima … lasta veel meid kõiki külmale maale viia.
Neis oludes täisikka jõudnud sõja aja laste põlvkond oli pärit eesti kodust, koolihariduse saanud eestiaegse õpetajakoolitusega õpetajatelt. Sõja laste põlvkonnal tuli võtta kanda elu edasi kõikidel tasanditel juba „kuldsetel kuuekümnendatel”, seda eriti majandus- ja kultuurielu juhtimise valdkondades. Teha ja juhtida seda tööd vastutustundega, Eesti maad ja rahvast säästval viisil, hoida eesti keelt ja kultuuri võõra sissetungi eest:
– Kas meie, kolmekümne seitsmendal sündinud poisid, oleme süüdi, et me fašiste tapnud ei ole?
küsis kuldsetel kuuekümnendatel miilitsaharidusega luuletaja Rudolf Rimmel; sest sõja- ja revolutsiooniveteranide võimuklann tunnistas üksnes nende endi punast leivaraamatut.
Elu Koerus hakkas jõudsalt edenema sellest peale, kui sai valmis ehitatud uus maja keskkooli tarvis. Lasteaed oli oma maja saanud mõni aasta varem. Keskkool oli nagu ainus kaev külas, ilma milleta elu võimalikkusest Koerus ei saanud rääkida. Olgu tegu põllumajanduse või mistahes muu valdkonna ettevõtlusega, kõik see eeldab tööealist inimest, inimest, kel laste koolitamise pärast muret ei peaks olema. Kortereid pidi jaguma mitte üksnes tööjõule tehase tarvis. Arstid ja õpetajad, Vene väeteenistuse ajast kaasa võetud pruudid/ abikaasad, nagu ka Siberist koju lastud küüditatud – neist kõigist said meie inimesed, kel Koeru omaks, ühtlasi ka koduks sai. Autoremonditehas ehitas seitsme ja kaheksakümnendatel aastatel ühtekokku üle 160 korteri; ilmtingimata keskkütte ja elektripliitidega. Ja need kõik on alles, tänu tänasele Koneskole, Koeru Keskkoolile ja ka vallamajale, kes kõik siinsele rahvale juba teist põlve peamised tööandjad. Tühje kortereid ja mahajäetud hruštšovkasid Koerus ei ole. Küll aga on ripakil mõisa pargi ajalooga seotud piirdeaed, mida ei ole suudetud kümne aasta jooksul korda teha!
Eesti riikluse taastamise 25. aastapäeva puhul ütles Mati Hint, iseseisvuse taastajate üks eestvedajatest, sõja laps, samuti 37. aasta poiss, tänaseks manalamees:
– Pinged ei ole maas, sest õhus on palju valet, mahavaikimisi ja ebaõiglust. Eesti riigi taastamise lugu on mitmes autoriteetsuse taotlusega üllitises esitatud tendentslikult. Omandireformiga – erastamisel, tagastamisel ja kaotatud varade kompenseerimisel – tehti õigust valikuliselt, sündis uut ülekohut. Eesti kodanikke ja Eesti elanikke ei koheldud ühetaolistest õigluspõhimõtetest lähtudes. Erastamise ideoloogias pean põhimõtteliselt vääraks Eesti majandusele oluliste objektide odavmüüki välismaalastele.
Kõik need vapustused on tuttavad Koerugi rahvale, nagu ka tänase Konesko tehase peremehe isale, kellega seisime ühisrindes valikuliselt tehtud erastamisotsuste vastu. Paraku tulemusteta!
Veelkord – Rimmelit parafraseerides:
– Kas meie, kolmekümne seitsmendal sündinud poisid, oleme süüdi, et me kommuniste tapnud ei ole?
Jesuiitliku „Plats puhtaks!” hüüatusega üles keeratud verbaalne tolm matab hinge ja pimestab silmi tänapäevalgi. Sõja laste põlvkonda, eesti kultuuriidentiteedi läbi okupatsiooniaja säilitanud ja perestroika loosungi varjus Eesti iseseisvuse taastanud sõja laste põlvkonda süüdistatakse jätkuvalt nois [ Mati Hinti sõnastuses ] „autoriteetsuse taotlusega üllitistes”. Mul oli toona au ja võimalus oma tööga seoses läbi käia väga laia ringi majandus- ning kultuuriringkondade juhtivate isikutega, arutleda nii neljasilmavestlustes kui ka suuremas seltskonnas aktuaalsetel poliitilistel teemadel. Söandan väita, et ma ei ole elusat kommunisti sel kujul näinud nagu tänapäeval seda meile, Nõukogude aja, eriti majandusvaldkondade juhtivatel ametikohtadel töötanutele ette heidetakse.
Tegime tööd ja sporti, pidasime pidu, ehitasime tehase Arukülast peale Koeru aleviga kokku, olime sügiseti šefiks Majak’a nimelises kolhoosis, käisime teatris, teatrid käisid isegi ka Koerus. Rahvast naerutasid tihtipeale nii Kärna Ärni kui ka Eino Baskin. Nende kahemõtteline jutt oli rahvale alati üheselt mõistetav, vihakõne sõna mõistena ei olnud veel leiutatud. Rääkimata tehase aastapäeva pidustusteks külla tulnud ansamblist Laine ja Vello Orumetsast ühises, lookas peolauas.
Lugupidamise ja tähelepanuga sai jälgitud meie sportlaste esinemisi nii toonasel „suurel kodumaal” kui ka välismaal, eriti olümpiamängudel. Kui Paul Keres tõi aastal 1963 Kanadast koju väärika esinemise eest võidetud Rambler Classicu, siis Jaan Taltsi olümpiahõbe Mexicost ja kuld Münchenist tuli meil remonditud vana Volgaga lunastada, mis olümpiasangarist Jaan Taltsi nimele sai „ära vormistatud” ministeeriumi madalamat mõõtu ülemuse eesistumisel Koeru kooli saunas.
Eks kõik see ole olnud ja saanud oma ajastu märgiks või teetähisteks järeltulijaile. Ja nii olemegi jõudnud ajas määramata Arroküll’a mõisa viinaköögi algusaegadest üle kunagise kartuliühistu, MTJ ja ART uue aastatuhande Konesko aega.
Ja lõpetuseks – lubatagu eelkäijate nimel avaldada ikka head käekäiku ja uusi kordaminekuid tänase Konesko juhtkonnale ning kollektiivile jätkuva tootearenduse pingelises töös kui ka edu uute turgude hõivamisel.
Arvo Adelbert Nende aastakümnete Koeru ART direktor
„Koeru Autoremonditehase aja loo”* taustast
Täisikka jõudnud sõja aja laste põlvkond oli pärit eesti kodust, koolihariduse saanud eestiaegse õpetajakoolitusega õpetajatelt. Neil tuli võtta kanda toonast elu edasi kõikidel tasanditel juba „kuldsetel kuuekümnendatel”, seda eriti majandus- ja kultuurielu juhtimise valdkondades. Teha ja juhtida seda tööd vastutustundega, Eesti maad ja rahvast säästval viisil, hoida eesti keelt ja kultuuri võõra sissetungi eest.
Meie põlvkonna töine elu kulges paraku "sotsialismi ülesehitamise" loosungite all, punaste lippude lehvides. Vaatamata ametlikule doktriinile „kommunismi peatsest saabumisest käesolevale põlvkonnale", nagu seda Nikita Hruštšov oli kuuekümnendate alul nõukogude rahvale tõotanud, suutis just see sõja laste põlvkond säästa Eestis elu elamisväärsena. Meil ei olnud eesmärgiks "Eesti asi" selle tänases retoorilises tähenduses, mis võimpositsioonil kõrgemale tõustes paratamatult muutub hiljem "oma asja" ajamiseks. Jah, olid nomenklatuursed positsioonid, mis tänase kriitika erilise turmtule pälvinud – küll "punaparunite", punaste direktorite – olgu siis kooli, sovhoosi või tööstusettevõtte juhist direktor, üldjuhul parteilane, kel parteipilet lauasahtlis, kuid mitte kommunist selle kõige-kõige põlastavamas tähenduses, nagu seda tänapäeval meile ette heidetakse, mustamaks seda seltskonda, kes Eestile iseseisvuse tegelikult tagasi tõid ja selle augustis 1991 taastasid.
Jah, minu enda näitel on kirjeldatud "Koeru Autoremonditehase aja loos" just sõja laste selle põlvkonna elutööd Koerus läbi Koeru Autoremonditehase Koeru heaks. Elu Koerus hakkas jõudsalt edenema sellest peale, kui sai valmis ehitatud uus maja keskkooli tarvis. Lasteaed oli oma maja saanud mõni aasta varem. Keskkool on nagu ainus kaev külas, ilma milleta elu võimalikkusest Koerus ei saanud rääkida. Autoremonditehas ehitas seitsme ja kaheksakümnendatel aastatel ühtekokku üle 160 korteri; ilmtingimata keskkütte ja elektripliitidega. Olgu tegu põllumajanduse või mistahes muu valdkonna ettevõtlusega, kõik see eeldab tööealist inimest, inimest, kel laste koolitamise pärast muret ei peaks olema. Kortereid pidi jaguma mitte üksnes tööjõule tehase tarvis. Arstid ja õpetajad, Vene väeteenistuse ajast kaasa võetud pruudid/abikaasad, nagu ka Siberist koju lastud küüditatud – neist kõigist said meie inimesed, kel Koeru omaks, ühtlasi ka koduks sai.
Kuivõrd sõda käis kaks korda üle Eesti, ei läinud see mööda ühestki perest, kellegi suguseltsi haavamata. Nii töötas ka meil tehases veterane mõlemalt poolelt. Ühed, keda tähtpäevadel kiideti, esile tõsta tuli. Aga ka need teised, need, kes ei olnud sõdinud toonases tähenduses „õigel poolel”. Nii jutustas minu tädipoja, Endel Sutt’i abikaasa - Leonilla Sutt enda perekonna loo, samuti sõja lastele iseloomuliku loo, 25 + 5 karistuse mõistmisest valel poolel olemise eest, selle kandmisest Karaganda vangilaagrites.
Et just minul langes osaks see mälestuste lugu kirja panna, siis olgu see ka siin avaldatud pealkirja all SÕJA LAPSED, Endel Sutt ja Leonilla Sutt (Kannussaar), Leonilla mälestused.
http://raekula.1927blogspot.com/
)* „Koeru autoremonditehase aja lugu”, Arvo Adelbert, Mait Raudsepp, Koeru Haridus ja Kultuuriselts, Saara Kirjastus, 1916
laupäev, 10. veebruar 2024
https://autoremonditehas.blogspot.com/2011/02/aastal-1959-sai-koeru-mtj-st-koeru-art.html
"Mälestusi Eesti iseseisvuse taastamise ajast"
Järvamaa Muuseumi Sõprade Selts, Kuma Print trükk, 2021
Koostanud Enn Sokk
lk 13
Arvo Adelbert
Sõjalaste põlvkond
eesti kultuuriidentiteedi edasikandjana
Eesti Töökollektiivide Liidu osast iseseisvuse
taastamise vastastega peetud sõnasõjas
1988 - 1992
Koeru
2021
TAUST
Arvo Adelbert
Sõjalaste põlvkond
eesti kultuuriidentiteedi edasikandjana
Eesti Töökollektiivide Liidu osast iseseisvuse
taastamise vastastega peetud sõnasõjas
1988 - 1992
Koeru
2021
TAUST
Aeg läks, elu tahtis elamist nii maal, kus olid peale 1949. aasta märtsiküüditamist vägisi sünnitatud kolhoosid kui ka linnas, kus sõjatules hävinenu taastamine ja ka arendatav tööstus nõudsid täiendavaid töökäsi. Külast välja aetud "kulak" ja "keskmik" leidsidki rakendust linnas.
Elu käis kongressist kongressini, Moskva direktiivide ja kommunismiehitaja moraalikoodeksi vaimus. Niisugune oli ametlik ideoloogia, mille joonest kõrvalekaldumine - teisiti mõtlemine, tähendas represseerimist, kui tänapäevasemalt väljendada.
Kas eesti rahvas oligi unustanud oma riigi? Kuuekümnendatel sai ja isegi võis kolhoosis hästi elada. Maamehe sissetulek sai linnamehe omast isegi toekam olema.
Peale oli kasvanud uus, sõja aja laste põlvkond. Majandust, kultuuri ja haridust juhtisid endiselt , nagu sõja järel oli kombeks saanud, revolutsiooni ja sõjaveteranid. Otse loomulikult pidid nad ka parteisse kuuluma, see oli pea esmane nõue.
Kui Nikita Hruštšov oli tõotanud kuuekümnendate alguses, et juba paari aastakümne pärast "saab käesolevale põlvkonnale osaks elu kommunismis", siis see paar aastakümmet hiljem, peale uudismaade ülesharimist, kalapäevade sisseseadmist ja toitlusprogrammi väljakuulutamist, konstateerib rahvasuu tõsiasja: arenenud sotsialismimaa [ loe CCCP, ehk NSVL ] külvab vilja kodumaal, kuid lõikab Kanadas. Sel eesmärgil ehitatigi Tallinnas välja suure elevaatoriga Muuga sadam Kanada viljasaadetiste vastuvõtuks. Endistviisi olid majandus- ja kultuuriasutused partei poolt teenekate revolutsiooni- ja sõjaveteranide juhtida, mis sest, et vanakesed juba.
Viiekümnendatel Hruštšovi läbiviidud desarmeerimise raundis vabanenud "polkovnikud" [ vanemohvitserid ] olid suunatud rahvamajandusse juhtiva kaadri täiendamise ja tugevdamise ettekäändel, mis sisuliselt kujunes juhtimistöö kaudseks venestamiseks. Tallinna Polütehnilise Instituudi [ TPI ] Autokateedri juhataja Eugen Soonvald ütles oma õnnistava sõna meile, 1962. aasta lõpetajatele: "Teie vahetate välja autobaaside juhtkonnast polkovnikud. Parteitu spetsialist seda tehe ei saa, sellega peab insenerikoolitusega mees arvestama. Ei tohi ju jätta siinse elu üle otsustamist tulnukate meelevalda." Juba varemalt oli Soonvald ühemõtteliselt soovitanud - peaga mitte vastu seina joosta, sein on kõva, pea võib haiget saada! Seda just neil kordadel, kui instituudi juhtkond oli arutluse alla pannud "mõnede üliõpilaste nõukogudevastase teo või käitumise üksikjuhtumid". Oli siis parteitu Soonvald, kes oli sõja ajal mobiliseerituna tagalas teeninud, mitmekordne riiklike preemiate [ Üleliidulise Stalini ja kahe vabariikliku preemia ] laureaat, õppejõuna siis erand.
http://sojalapsed.blogspot.com
Tellimine:
Postitused (Atom)