teisipäev, 23. aprill 2013




Lugupeetud  Koeru Autoremonditehase aja lugu blogi lugeja!

Neil päevil jõudis  lugejate arv üle kümne tuhande piiri.  See on suur ja märkimisväärne tunnustus. Tänapäeva Eesti populaarsemategi elulooraamatute tiraažid  sinnamaani eriti tihti ei küündi.
Arvan, et selle üle keskmise „tiraaži“ on põhjustanud mitte üksnes minu elulugu, vaid nende aegade töökollektiivi  - Koeru Autoremonditehase elulugu. Jah, „töökollektiiv“ kõlab siinkohal täna ehk veidi paatoslikult, isegi nagu sotsialismiajastu nostalgiana. Seda eriti noorema põlve lugeja kõrvus, nende arvamusavaldustes aga eriti. Taoline vastukaja muutub eriti silmatorkavaks   neid ammuseid aegu meenutavate tähtpäevade puhul või toonaseid sündmusi käsitlevate kirjatööde vastukajades. Nende arvates oli taevas siis ainult pilves ja puhus vinge idatuul.
Jah, ajad olid teised.
Tänase vanema põlvkonna, sõja aja laste osaks on olnud elu ja töö väga mitmesuguste loosungite all. Kuni tänase päevani välja -

-           -  Kõigi maade proletaarlased, ühinege! (Karl Marx  ja Friedrich Engels,  1847)

-           -  Kommunism on nõukogude võim  pluss kogu maa elektrifitseerimine (Vladimir Iljitš        Lenin 1920)

-          -   Nõukogude inimeste praegusele põlvkonnale saab osaks elada kommunismi ajal. (Nikita Sergejevitš Hruštšov, 1961)

-          -  Ükskord me võidame niikuinii! (Heinz Valk, Rahvarinne 1989)

-          -   Plats puhtaks!  (Mart Laar, 1992)

-          -   Jõuda 15 aastaga Euroopa viie jõukaima rahva hulka (Andrus Ansip, 2007)

   Jah, need aastad, mis elatud ja töötatud meile võõraste loosungite all, ilma tänase põhiseaduse preambulita  „eesti rahvuse  ja kultuuri säilimise“ kohta „läbi aegade“, hoidsid  alateadlikult alles siiski selle,   millele sai  tugineda aastast  1991 peale. Eks neist Eesti iseseisvuseta aastate elust ja tööst räägigi Koeru  autoremonditehase aja lugu               ( http://autoremonditehas.blogspot.com/ ). Mõneti kajastubki selles ka terve sõjajärgse põlvkonna töö ja tegevus,  pealegi  erandlikes oludes - käsumajanduslikus korras Koeru,  keset põllumajanduslikku tootmist maale rajatud tööstusettevõttes.
   Tagasivaates noil aegadel tehtule terendub äratundmine, et vaatamata võõrastele loosungitele, see põlvkond, tinglikult siis seitsmekümnendate Rudolf Rimmeli järgi  -  "meie,  37. aasta poisid", olime välja kandnud selle, mis sai teoks augustis 1991.
   Esiti oli küll võõrastav saada kutsutud  kommunistiks selles tähenduses, kelle taolist ka kõige süngematel aegadel oli raske ette kujutada.  Ka kollaboratsionisti - kvislingi sildiga tuli leppida, seda ikka  põhjusel, et sa ei olnud see õige mees iseseisvust taastama. Heinz Valk oma mälestustes „Pääsemine helgest tulevikust“ meenutab toonast Eesti Komitee suhtumist: 
Ülemnõikogu on punane okupatsiooniorgan, kes ei tohi tegeleda Eesti riikluse ja Eesti iseseisvuse taastamise probleemidega. Ülemnõukogu hoolitsegu ainult selle eest, et Moskvast tuleks Eestisse piisavalt bensiini ja sigade jõusööta ja kõigest muust asjast hoidku näpud eemale. 
   Et Eesti iseseisvuse taastamise aupaiste kippus nn komiteelasi varju jätma, ähvardas  Kelam  Rüütlit: 
 „„Kui võimu üle ei anta, tuleb verevalamine.“ Eve Pärnaste küsimuse peale kinnitas Rüütel tookord: „Kelam on seda öelnud.“ “ ( Tarmo Vahter Vaba riigi tulek ,lk 239). Rääkimata siinkohal Laari selle perioodi silmamoonduslikust ajalookäsitlusest.
Kui  noorema põlve poliitikute ja end arvamusliidrite hulka upitavate tegelaste jalajälgi iseseisvuseelses perioodis olla ei saa, siis seda  häälekamalt antakse endast teada „Musta pori näkku“ (Mihkel Raud) taoliste üllitistega või siis positsioneeritakse end tänaste valitsejate  „valgete leeri“ kuulumist mõjusa säutsumisega: Mina ei olnud Rahvarindes (Kaarel Tarand, 19. aprilli Postimees). Tarandile sekundeerib sealsamas vastupidist kommentaator Tanel Kandle: Kui poleks olnud Rahvarinnet kirjutaks K.Tarand Sirbis punalipu all, kuidas sirp lõikab ja vasar lööb.“ Ja ka hinnangud sellele Tarandi säutsatuse kommentaarile vaat’ et pea tasakaalus: -144 ja +164.

  Kas ikka tõde tõuseb, vale vaob?

Loodan, et siinne lugu juhatab sisse  just selle sõjajärgse põlvkonna elu-olu  kajastusesse nii toonasele kaasteelisele kui ka tänase noorema põlvkonna huvilisele, et tunnetada nende aegade tegelikku reaalsust.
Veelkordne tänu siinsete lehekülgede külastajatele, kes just viimastel päevadel on üles näidanud või tundnud huvi - arvan, et mitte üksnes Koeru Autoremonditehase, vaid üldse, laiemas plaanis elu vastu toonases Eestis.
PS: Igasugune kaastöö kommentaaridena on tere-tulnud!

Põgus ülevaade külastatavusest

2.01.2013
Pageviews today                          
  14

Pageviews yesterday
5

Pageviews last month
298

Pageviews all time history
9,002

04.04.2013
Pageviews today
8

Pageviews yesterday
6

Pageviews last month
287

Pageviews all time history
9,991

23.04.2013
Pageviews today
25

Pageviews yesterday
28

Pageviews last month
271

Pageviews all time history
10,169



pühapäev, 24. märts 2013

Eerik-Niiles Kross: vabadus, ainult mitte vabadus - Arvamus

Eerik-Niiles Kross: vabadus, ainult mitte vabadus - Arvamus

Jah, "Mida ütles Lembitu oma malevale enne Madisepäeva lahingut?" vajaks uurimist, et ikka teada saada. 
Läinuks toona midagi teisiti, kui Lembitu Madisepäeva lahingu asemel lasknuks oma väe üksmeeles ristida nagu me Euroliitu astusime?

Minu kommentaar PM artiklile http://arvamus.postimees.ee/1171034/com/arheoloog-eesti-ala-elanikud-surid-536-aasta-paiku-massiliselt-nalga/


Arvo Adelbert 18.03.2013 23:39

Mitteajaloolasena söandan tsiteerida Sissejuhatust meil möödunud aastal avaldatud raamatust:

Soome ajalugu
Suundumused, põhijooned ja pöördepunktid
Ilmamaa, 2012

Henrik Meinander
Algteos : Henrik Meinander, „Finlands histooria – Linjer, strukturer, vändpunkter“, Söderström &
C:oFörlags Ab, Helsinki, 20o6 


Eessõna
Lk 8
Juba üksnes viimastel aastakümnetel on akadeemiliselt kvalifitseeritud ja professionaalselt aktiivsete ajaloolaste arv maailmas mitmekordistunud ning kuna enamik neist on spetsialiseerunud oma maa või regiooni ajaloole , on iga riigi kohta kogunenud materjalide hulk hüppeliselt kasvanud. Vahest ehk suuremakski väljakutseks on aga küsimus, kas üldajaloo kirjutamine rahvusriigi perspektiivist ongi enam õigustatud. Mitme kümnendi vältel on histograafias valitsenus tendents seada ajaloo uurimisel kahtluse alla r a h v u s k e s k n e lähenemine ning tegelda selle asemel möödaniku k o h a l i k e , r e g i o n a a l s e t e v õ i ü l e m a a i l m s e t e perspektiividega. Uudseima panuse sellesse debatti on andnud pseudodemokraatlikud ajaloolased, kes käsitlevad kõiki rahvusuuringute vorme kollektiivsete autobiograafiatena, teisisõnu üksnes ideoloogia produktidena.
Siinne raamat on vastus sellele väljakutsele. On olemas selgelt tajutav ja pidev vajadus rahvuskesksete ülevaadete järele, mis võimaldaksid uusimaid uurimistulemusi lühidalt, ent samas ka selgitavalt esitada. … Kui ajaloolased tahavad oma ühiskondlikesse kohustustesse tõsiselt suhtuda, peaksid ka nemad võtma endale rolli uute teadmiste „tõlkimiseks“ kõikehõlmavasse narratiivi, koostades sobivate ajavahemike tagant ülevaateid ja sünteese oma uurimisvaldkonnas kogunenud teadmistest. See tegevus nõuab inimese professionaalsete teadmiste pidevat proovilepanekut , mis loob vajaduse valida narratiivi tarbeks oluliste inimeste, kohtade ja kuupäevade vahel, jättes kõrvale mõistmist häirivad või koguni takistavad asjaolud ja faktid. Käsitluse struktuur sõltub otseselt teose suunatusest laiemale lugejaskonnale.
Kui see ajaloolasel õnnestub, on täiesti võimallik selline rahvuslik ajalugu, mis toob ühtlasi esile suure isamaalise loo ideoloogilised ja mütoloogilised mõõtmed. Seepärast olen veendunud, et kriitiline või dekonstruktiivne lähenemine ühe rahva minevikule ei pea tähendama loobumist traditsioonilisest narratiivist ega rahva kasvamise ja muutuste seisukohast varem oluliseks peetud protsesside või sündmuste eiramist. Vastupidi, ajalooliselt sidus lugu on tavaliselt lihtsaim ja arusaadavaim moodus näidata lugejale , et rahvuskultuur ja rahvuslik solidaarsus on suures osas kunstlik konstruktsioon.
x x x x x

Pangem tähele, et kümmekond aastat peale Soome liitumist EL olid soomlased (aastal 2005 siis) samasuguse dilemma ees nagu meie täna, et " ... seada ajaloo uurimisel kahtluse alla r a h v u s k e s k n e lähenemine ...".
Sellest saab/tuleb järeldada, et taoline nõue oli püstitatud juba liitumislepinguga.

Kas "vabaduse" ja "vabadusvõitlusega" ei ole sama surve peal nagu "neegrile" eesti keeles märksa räpasema tähenduse, kahetähendusliku "must" omistamine?

Lugupidamisega

Arvo Adelbert

neljapäev, 3. jaanuar 2013



   01.10.2012
Pageviews today
12

Pageviews yesterday
11

Pageviews last month
248

Pageviews all time history
7,999

  01.01.2013
Pageviews today
5

Pageviews yesterday
1

Pageviews last month
298

Pageviews all time history
8,988

  02.01.2013


Pageviews today                                     
  14

Pageviews yesterday
5

Pageviews last month
298

Pageviews all time history
9,002


Täna on mul põhjust pöörduda kõigi  blogi külastajate poole.
Ja neid ei ole vähe!


Sunday, April 11, 2010

Koeru Autoremonditehase aja lugu, Arvo Adelbert


Meie tänane päev annab üha sagedamini kuulda, ja näha, rääkimata kirjasõnast, mis hindab, isegi mõistab kohut meie elatud aastate elu üle.
Parafraseerides 70-te Rudolf Rimmeli stroofe …
… kas meie, 37. aasta poisid, oleme süüdi,
et me fašiste tapnud ei ole …
peame jälle küsima …
kas meie, 37. aasta poisid, oleme süüdi,
et me kommuniste tapnud ei ole ?

Hea töökaaslane tehase päevilt, alevi ja külarahvas!

Tehas on poole sajandi kestel kujundanud Koeru ilmet ja eluolu. Seda on teinud inimesed, kes tehases tööd tegid ja kes siis Koerus elasid. Igaühel neist on omad mälestused toonastest aegadest, poolest sajandist, mis Koerule tänase näo andnud.
Kandnud omal ajal hoolt ja vastutust tehaserahva käekäigu eest, pean vajalikuks neid möödunud aegu ja sündmusi minu silmade läbi nähtuna, siia kirjapanduna meenutada. 


Neil, uue, 2013. aasta esimestel päevadel jõudis üheksatuhandes külastaja Koeru autoremonditehase aegu siin nii sõnas kui ka pildis meenutavatele lehekülgedele.
Söandan hinnata selle üheksa tuhande lugeja huvi toonase Koeru Autoremonditehase töö ja ajaloo vastu eelkõige kui kaasaaegsete huvi  oma vanemate töö ja tegevuse vastu. Ja seda mitte ainult Koeru ja siinse tehasega seotud inimeste, vaid just  tänase noorema põlvkonna laiema ringi huvi töö ja eluolu kohta Nõukogude Eesti tingimustes. Selle üheksa tuhande hulgas on kindlasti palju ka neid, kes omal ajal meie tehase toodangut (tänapäevaselt öelduna siis: sõiduauto kapitaalremondi teenust) tarbisid, aga ka  häid koostööpartnereid - ehitajaid, varustajaid, põllumehi, hariduse ja kultuuri valdkonna asutusi, igat masti ülemusi  Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumist ning Paide rajooni Täitev- ja Partei-komiteest.  
Tahaks loota, et meie tehasepere töö ja tegevuse vastu võiksid huvi tunda ka tänased Eesti elulugude kogujad. On’s  vaid represseeritute elu ja valu väärt üles tähendada tulevastele põlvedele säilitamiseks?
Võib loota, et blogi kolmandaks sünnipäevaks, 11. aprilliks lisandub järjekordne, seega kümnes tuhat. Ei kulunud ju viimase tuhande lisandumiseni üle kahe kuu.
Teisisõnu – muljetavaldav tiraaž ühe töökollektiivi sündimise ja arengu lugu kajastava (elu)loo kohta.
Iga vastukaja on oodatud!

Lugupidamisega

Arvo Adelbert