„Koeru Autoremonditehase aja loo”*  taustast

     Täisikka jõudnud sõja aja laste põlvkond  oli  pärit eesti kodust, koolihariduse  saanud eestiaegse  õpetajakoolitusega õpetajatelt.  Neil  tuli võtta kanda toonast elu edasi kõikidel tasanditel  juba „kuldsetel  kuuekümnendatel”, seda eriti majandus- ja kultuurielu juhtimise valdkondades.  Teha ja juhtida  seda tööd   vastutustundega, Eesti maad ja rahvast säästval viisil, hoida eesti keelt ja kultuuri võõra sissetungi eest.  

     Meie põlvkonna töine elu kulges paraku "sotsialismi ülesehitamise" loosungite all, punaste lippude lehvides. Vaatamata ametlikule doktriinile „kommunismi peatsest saabumisest käesolevale põlvkonnale", nagu seda Nikita Hruštšov oli kuuekümnendate alul nõukogude rahvale tõotanud, suutis just see sõja laste põlvkond  säästa Eestis elu elamisväärsena. Meil ei olnud eesmärgiks "Eesti asi" selle tänases retoorilises tähenduses, mis võimpositsioonil kõrgemale tõustes paratamatult muutub hiljem "oma asja" ajamiseks.  Jah, olid nomenklatuursed positsioonid, mis tänase kriitika  erilise  turmtule pälvinud –  küll  "punaparunite", punaste direktorite –  olgu  siis kooli, sovhoosi või tööstusettevõtte juhist direktor, üldjuhul parteilane, kel parteipilet lauasahtlis, kuid mitte kommunist selle kõige-kõige põlastavamas tähenduses, nagu seda tänapäeval meile ette heidetakse, mustamaks seda seltskonda, kes Eestile iseseisvuse tegelikult tagasi tõid ja selle augustis 1991 taastasid. 

     Jah, minu enda näitel on  kirjeldatud "Koeru Autoremonditehase aja loos" just sõja laste selle põlvkonna elutööd Koerus läbi Koeru Autoremonditehase Koeru heaks.  Elu Koerus hakkas jõudsalt edenema sellest peale, kui sai valmis ehitatud uus maja keskkooli tarvis. Lasteaed oli oma maja saanud  mõni  aasta varem. Keskkool on nagu ainus kaev  külas, ilma milleta  elu võimalikkusest Koerus ei saanud rääkida. Autoremonditehas ehitas  seitsme ja kaheksakümnendatel aastatel ühtekokku üle 160 korteri; ilmtingimata keskkütte ja elektripliitidega.  Olgu tegu põllumajanduse või mistahes  muu valdkonna ettevõtlusega, kõik see eeldab tööealist inimest, inimest, kel laste koolitamise pärast muret ei peaks olema. Kortereid pidi jaguma mitte üksnes tööjõule tehase tarvis. Arstid ja õpetajad, Vene väeteenistuse ajast kaasa võetud pruudid/abikaasad, nagu ka Siberist koju lastud küüditatud – neist kõigist said meie inimesed,  kel Koeru omaks, ühtlasi  ka koduks sai.

     Kuivõrd sõda käis kaks korda üle Eesti, ei läinud see mööda ühestki perest, kellegi suguseltsi haavamata. Nii töötas ka meil  tehases  veterane mõlemalt poolelt. Ühed, keda tähtpäevadel kiideti, esile tõsta tuli.  Aga ka need teised, need, kes ei olnud sõdinud  toonases tähenduses „õigel poolel”.  Nii jutustas minu tädipoja, Endel Sutt’i abikaasa - Leonilla Sutt enda perekonna loo, samuti sõja lastele  iseloomuliku loo,  25 + 5 karistuse mõistmisest valel poolel olemise eest, selle kandmisest Karaganda   vangilaagrites.     

     Et just minul langes osaks see mälestuste lugu kirja panna, siis olgu see ka siin avaldatud   pealkirja all   SÕJA LAPSED,   Endel Sutt ja Leonilla  Sutt  (Kannussaar), Leonilla mälestused.

http://raekula.1927blogspot.com/

)*  „Koeru autoremonditehase aja lugu”, Arvo Adelbert, Mait Raudsepp, Koeru Haridus ja Kultuuriselts, Saara Kirjastus,  1916