"Mälestusi Eesti iseseisvuse taastamise ajast"

Järvamaa Muuseumi Sõprade Selts, Kuma Print trükk, 2021

Koostanud Enn Sokk

lk 13

 Arvo Adelbert

Sõjalaste põlvkond
eesti kultuuriidentiteedi edasikandjana 

Eesti Töökollektiivide Liidu osast iseseisvuse taastamise vastastega peetud  sõnasõjas 

1988 - 1992  

Koeru

2021 

TAUST

Arvo Adelbert

Sõjalaste põlvkond
eesti kultuuriidentiteedi edasikandjana 

Eesti Töökollektiivide Liidu osast iseseisvuse taastamise vastastega peetud  sõnasõjas 

1988 - 1992  

Koeru

2021

 

TAUST

    Riikide ja rahvaste ajalugu meenutatakse ja seostatakse nende valitsejate järgi. Meil ei olnud oma riiki juba enne suurt sõda, õigemini - olime selle kaotanud vahetult  Teise maailmasõja algusega. Sõjakoledused käisid meist üle kahel korral - 1941 ja 1944.

   Aeg läks, elu tahtis elamist nii maal, kus olid peale 1949. aasta märtsiküüditamist vägisi sünnitatud kolhoosid kui ka linnas, kus sõjatules hävinenu taastamine ja  ka arendatav tööstus nõudsid täiendavaid  töökäsi. Külast välja aetud  "kulak" ja "keskmik" leidsidki rakendust linnas.

   Elu käis kongressist kongressini, Moskva direktiivide ja kommunismiehitaja moraalikoodeksi  vaimus. Niisugune oli ametlik ideoloogia, mille joonest kõrvalekaldumine - teisiti mõtlemine, tähendas represseerimist, kui tänapäevasemalt väljendada.

    Kas eesti rahvas oligi unustanud oma riigi?                                                                                Kuuekümnendatel sai ja isegi võis  kolhoosis hästi elada. Maamehe sissetulek  sai linnamehe omast isegi toekam olema.

   Peale oli kasvanud  uus, sõja aja laste põlvkond. Majandust, kultuuri ja haridust juhtisid  endiselt , nagu sõja järel oli kombeks saanud, revolutsiooni ja sõjaveteranid. Otse loomulikult pidid nad ka parteisse kuuluma, see oli pea esmane nõue.

    Kui Nikita Hruštšov oli tõotanud kuuekümnendate alguses, et juba paari aastakümne pärast "saab käesolevale põlvkonnale  osaks elu kommunismis",  siis see paar aastakümmet  hiljem, peale uudismaade  ülesharimist, kalapäevade sisseseadmist ja toitlusprogrammi väljakuulutamist, konstateerib rahvasuu tõsiasja: arenenud sotsialismimaa [ loe CCCP, ehk NSVL ] külvab vilja kodumaal, kuid lõikab Kanadas. Sel eesmärgil ehitatigi Tallinnas välja suure elevaatoriga Muuga sadam Kanada viljasaadetiste vastuvõtuks. Endistviisi olid majandus- ja kultuuriasutused partei poolt  teenekate  revolutsiooni- ja sõjaveteranide juhtida, mis sest, et vanakesed juba.

   Viiekümnendatel Hruštšovi läbiviidud  desarmeerimise raundis vabanenud "polkovnikud"      [ vanemohvitserid ] olid suunatud rahvamajandusse juhtiva kaadri täiendamise ja tugevdamise ettekäändel, mis sisuliselt kujunes  juhtimistöö kaudseks venestamiseks. Tallinna Polütehnilise Instituudi  [ TPI ] Autokateedri juhataja Eugen Soonvald ütles oma õnnistava sõna meile, 1962. aasta lõpetajatele: "Teie vahetate välja autobaaside juhtkonnast polkovnikud. Parteitu spetsialist seda tehe ei saa, sellega peab insenerikoolitusega  mees arvestama. Ei tohi ju jätta siinse elu üle otsustamist  tulnukate meelevalda." Juba varemalt oli Soonvald ühemõtteliselt soovitanud - peaga mitte vastu seina joosta, sein on kõva, pea võib haiget saada! Seda just neil kordadel, kui instituudi juhtkond oli arutluse alla pannud "mõnede üliõpilaste nõukogudevastase teo või käitumise üksikjuhtumid". Oli siis parteitu Soonvald, kes oli sõja ajal mobiliseerituna tagalas teeninud, mitmekordne riiklike preemiate [ Üleliidulise Stalini ja kahe vabariikliku preemia ] laureaat, õppejõuna siis erand.

Edasi jätkub:  http://sojalapsed.blogspot.com/

http://sojalapsed.blogspot.com