Jah, "Mida ütles Lembitu oma malevale enne Madisepäeva lahingut?" vajaks uurimist, et ikka teada saada.
Läinuks toona midagi teisiti, kui Lembitu Madisepäeva lahingu asemel lasknuks oma väe üksmeeles ristida nagu me Euroliitu astusime?
Minu kommentaar PM artiklile http://arvamus.postimees.ee/1171034/com/arheoloog-eesti-ala-elanikud-surid-536-aasta-paiku-massiliselt-nalga/
Mitteajaloolasena söandan tsiteerida Sissejuhatust meil möödunud aastal avaldatud raamatust:
Soome ajalugu
Suundumused, põhijooned ja pöördepunktid
Ilmamaa, 2012
Henrik Meinander
Algteos : Henrik Meinander, „Finlands histooria – Linjer, strukturer, vändpunkter“, Söderström &
C:oFörlags Ab, Helsinki, 20o6
Eessõna
Lk 8
Juba üksnes viimastel aastakümnetel on akadeemiliselt kvalifitseeritud ja professionaalselt aktiivsete ajaloolaste arv maailmas mitmekordistunud ning kuna enamik neist on spetsialiseerunud oma maa või regiooni ajaloole , on iga riigi kohta kogunenud materjalide hulk hüppeliselt kasvanud. Vahest ehk suuremakski väljakutseks on aga küsimus, kas üldajaloo kirjutamine rahvusriigi perspektiivist ongi enam õigustatud. Mitme kümnendi vältel on histograafias valitsenus tendents seada ajaloo uurimisel kahtluse alla r a h v u s k e s k n e lähenemine ning tegelda selle asemel möödaniku k o h a l i k e , r e g i o n a a l s e t e v õ i ü l e m a a i l m s e t e perspektiividega. Uudseima panuse sellesse debatti on andnud pseudodemokraatlikud ajaloolased, kes käsitlevad kõiki rahvusuuringute vorme kollektiivsete autobiograafiatena, teisisõnu üksnes ideoloogia produktidena.
Siinne raamat on vastus sellele väljakutsele. On olemas selgelt tajutav ja pidev vajadus rahvuskesksete ülevaadete järele, mis võimaldaksid uusimaid uurimistulemusi lühidalt, ent samas ka selgitavalt esitada. … Kui ajaloolased tahavad oma ühiskondlikesse kohustustesse tõsiselt suhtuda, peaksid ka nemad võtma endale rolli uute teadmiste „tõlkimiseks“ kõikehõlmavasse narratiivi, koostades sobivate ajavahemike tagant ülevaateid ja sünteese oma uurimisvaldkonnas kogunenud teadmistest. See tegevus nõuab inimese professionaalsete teadmiste pidevat proovilepanekut , mis loob vajaduse valida narratiivi tarbeks oluliste inimeste, kohtade ja kuupäevade vahel, jättes kõrvale mõistmist häirivad või koguni takistavad asjaolud ja faktid. Käsitluse struktuur sõltub otseselt teose suunatusest laiemale lugejaskonnale.
Kui see ajaloolasel õnnestub, on täiesti võimallik selline rahvuslik ajalugu, mis toob ühtlasi esile suure isamaalise loo ideoloogilised ja mütoloogilised mõõtmed. Seepärast olen veendunud, et kriitiline või dekonstruktiivne lähenemine ühe rahva minevikule ei pea tähendama loobumist traditsioonilisest narratiivist ega rahva kasvamise ja muutuste seisukohast varem oluliseks peetud protsesside või sündmuste eiramist. Vastupidi, ajalooliselt sidus lugu on tavaliselt lihtsaim ja arusaadavaim moodus näidata lugejale , et rahvuskultuur ja rahvuslik solidaarsus on suures osas kunstlik konstruktsioon.
x x x x x
Pangem tähele, et kümmekond aastat peale Soome liitumist EL olid soomlased (aastal 2005 siis) samasuguse dilemma ees nagu meie täna, et " ... seada ajaloo uurimisel kahtluse alla r a h v u s k e s k n e lähenemine ...".
Sellest saab/tuleb järeldada, et taoline nõue oli püstitatud juba liitumislepinguga.
Kas "vabaduse" ja "vabadusvõitlusega" ei ole sama surve peal nagu "neegrile" eesti keeles märksa räpasema tähenduse, kahetähendusliku "must" omistamine?
Lugupidamisega
Arvo Adelbert
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar