Mälestuskivi Koeru Autoremonditehasele

Valitud mälestuskivi

Mälestuskivi tuleb Põlendikult koos 2023. aasta esimese lumega

Mälestustahvel

Mälestuskivi

60 aasta eest istutatud tammed

      

      Tehaserahvas mälestuskivi avamisel

 

Kõne Koeru ART mälestusmärgi avamisel

        Minu sooviks oli ära märkida "kuldsetel kuuekümnendatel" kodukaunistamise hoogtöö korras  istutatud  tammerea   60. sünnipäeva. Tänase tehase direktor [ omanik ] Mart Hirtentreu pidas siiski vääriliseks lasta sel puhul kohale tuua ühe korraliku kivi, millele saaks jäädvustatud  tänase Konesko eelkäija –  Koeru ART nimetähed.  Tänu Ahtole ongi need head mõtted teoks saanud  – kivi omale koha leidnud  ja  kus ART nimetähed sel igati väärilises kujunduses üles tähendatud.

–   Ma samba püstitin, mis tehtud inimväega!

Need tuntud poeedi „Exegi monumentum” värsirea rütmis lausutud tunnustussõnad olgu pühendatud   sõja laste põlvkonnale,  põlvkonnale,  kes  toonastes  kasinates, mõneti  võimatutes  oludes  tänasele Vabariigile vundamenti  ladus.

              Elu tahtis  elamist, pere süüa, lapsed koolitamist … Ei saanud ju  peale sõda kõik me üle mere või metsa minna, jätta põllud sööti, rahva söömata, loota … loota sõjavõitjaid siinset elu korraldama, juhtima … lasta veel meid kõiki külmale maale viia.

             Neis oludes täisikka jõudnud sõja aja laste põlvkond  oli  pärit eesti kodust, koolihariduse  saanud eestiaegse  õpetajakoolitusega õpetajatelt.  Sõja laste põlvkonnal  tuli võtta kanda elu edasi kõikidel tasanditel  juba „kuldsetel  kuuekümnendatel”, seda eriti majandus- ja kultuurielu juhtimise valdkondades.  Teha ja juhtida  seda tööd   vastutustundega, Eesti maad ja rahvast  säästval viisil, hoida eesti keelt ja kultuuri võõra sissetungi eest:  

–  Kas meie, kolmekümne seitsmendal sündinud poisid, oleme süüdi, et me fašiste tapnud ei ole?  

küsis  kuldsetel kuuekümnendatel  miilitsaharidusega luuletaja  Rudolf Rimmel; sest sõja- ja revolutsiooniveteranide võimuklann tunnistas  üksnes nende  endi punast leivaraamatut. 

              Elu Koerus hakkas jõudsalt edenema sellest peale, kui sai valmis ehitatud uus maja keskkooli tarvis. Lasteaed oli oma maja saanud  mõni  aasta varem. Keskkool oli nagu ainus kaev  külas, ilma milleta  elu võimalikkusest Koerus ei saanud rääkida. Olgu tegu põllumajanduse või mistahes  muu valdkonna ettevõtlusega, kõik see eeldab tööealist inimest, inimest, kel laste koolitamise pärast muret ei peaks olema. Kortereid pidi jaguma mitte üksnes tööjõule tehase tarvis. Arstid ja õpetajad, Vene väeteenistuse ajast kaasa võetud pruudid/ abikaasad, nagu ka Siberist koju lastud küüditatud – neist kõigist said meie inimesed,  kel Koeru omaks, ühtlasi  ka koduks sai. Autoremonditehas ehitas  seitsme ja kaheksakümnendatel aastatel ühtekokku üle 160 korteri; ilmtingimata keskkütte ja elektripliitidega. Ja need kõik on alles, tänu tänasele Koneskole, Koeru Keskkoolile ja ka vallamajale, kes kõik siinsele rahvale juba  teist põlve peamised tööandjad. Tühje kortereid ja mahajäetud hruštšovkasid Koerus ei ole. Küll aga on ripakil  mõisa pargi  ajalooga seotud piirdeaed, mida ei ole suudetud kümne aasta jooksul korda teha!

            Eesti riikluse taastamise 25. aastapäeva puhul  ütles Mati Hint, iseseisvuse taastajate üks eestvedajatest, sõja laps, samuti 37. aasta poiss, tänaseks manalamees:

–   Pinged ei ole maas, sest õhus on  palju valet, mahavaikimisi ja ebaõiglust. Eesti riigi taastamise lugu on mitmes autoriteetsuse taotlusega üllitises esitatud tendentslikult. Omandireformiga  –  erastamisel, tagastamisel  ja kaotatud varade kompenseerimisel  –  tehti õigust valikuliselt, sündis uut ülekohut.  Eesti  kodanikke ja  Eesti elanikke ei koheldud ühetaolistest õigluspõhimõtetest lähtudes.  Erastamise ideoloogias pean põhimõtteliselt vääraks Eesti majandusele oluliste objektide odavmüüki välismaalastele.

Kõik need vapustused on tuttavad Koerugi rahvale, nagu ka tänase Konesko tehase peremehe isale, kellega  seisime  ühisrindes  valikuliselt tehtud erastamisotsuste vastu. Paraku tulemusteta!

Veelkord –  Rimmelit  parafraseerides:

 –  Kas meie, kolmekümne seitsmendal sündinud poisid, oleme süüdi, et me kommuniste  tapnud ei ole?

             Jesuiitliku „Plats puhtaks!”  hüüatusega  üles keeratud verbaalne  tolm  matab  hinge ja pimestab  silmi  tänapäevalgi. Sõja laste põlvkonda,  eesti kultuuriidentiteedi läbi  okupatsiooniaja  säilitanud ja perestroika loosungi varjus Eesti iseseisvuse taastanud sõja laste põlvkonda  süüdistatakse jätkuvalt nois [ Mati Hinti sõnastuses ] „autoriteetsuse taotlusega üllitistes”.  Mul oli toona au ja võimalus  oma tööga seoses läbi käia väga laia ringi  majandus- ning kultuuriringkondade juhtivate isikutega, arutleda nii neljasilmavestlustes kui ka  suuremas seltskonnas aktuaalsetel poliitilistel teemadel. Söandan  väita, et ma ei ole elusat kommunisti   sel kujul näinud nagu tänapäeval seda meile, Nõukogude aja, eriti majandusvaldkondade  juhtivatel ametikohtadel töötanutele ette heidetakse.

            Tegime tööd ja sporti, pidasime pidu,  ehitasime tehase Arukülast peale  Koeru aleviga kokku, olime  sügiseti šefiks  Majak’a nimelises kolhoosis, käisime teatris, teatrid käisid isegi ka Koerus. Rahvast naerutasid tihtipeale nii Kärna Ärni kui ka Eino Baskin. Nende kahemõtteline jutt oli rahvale alati üheselt mõistetav, vihakõne sõna mõistena ei olnud  veel leiutatud. Rääkimata tehase aastapäeva pidustusteks külla tulnud  ansamblist Laine ja Vello Orumetsast ühises, lookas peolauas.

           Lugupidamise ja tähelepanuga sai jälgitud meie sportlaste esinemisi nii toonasel  „suurel kodumaal” kui ka välismaal, eriti olümpiamängudel. Kui Paul Keres tõi  aastal 1963 Kanadast koju väärika esinemise eest võidetud Rambler Classicu, siis  Jaan Taltsi olümpiahõbe Mexicost ja kuld Münchenist tuli meil remonditud vana Volgaga lunastada, mis  olümpiasangarist Jaan Taltsi nimele       sai „ära vormistatud”  ministeeriumi madalamat mõõtu ülemuse eesistumisel  Koeru  kooli saunas. 

            Eks kõik see   ole olnud ja saanud oma ajastu märgiks või teetähisteks järeltulijaile. Ja nii olemegi jõudnud ajas määramata Arroküll’a mõisa viinaköögi algusaegadest üle kunagise kartuliühistu, MTJ ja ART uue aastatuhande Konesko aega.   

            Ja lõpetuseks – lubatagu eelkäijate nimel  avaldada ikka head käekäiku  ja uusi kordaminekuid tänase Konesko  juhtkonnale ning kollektiivile jätkuva tootearenduse pingelises töös kui ka edu uute turgude hõivamisel.

              Arvo Adelbert                                                                                                                                               Nende aastakümnete Koeru ART direktor

 

 

„Koeru Autoremonditehase aja loo”*  taustast

     Täisikka jõudnud sõja aja laste põlvkond  oli  pärit eesti kodust, koolihariduse  saanud eestiaegse  õpetajakoolitusega õpetajatelt.  Neil  tuli võtta kanda toonast elu edasi kõikidel tasanditel  juba „kuldsetel  kuuekümnendatel”, seda eriti majandus- ja kultuurielu juhtimise valdkondades.  Teha ja juhtida  seda tööd   vastutustundega, Eesti maad ja rahvast säästval viisil, hoida eesti keelt ja kultuuri võõra sissetungi eest.  

     Meie põlvkonna töine elu kulges paraku "sotsialismi ülesehitamise" loosungite all, punaste lippude lehvides. Vaatamata ametlikule doktriinile „kommunismi peatsest saabumisest käesolevale põlvkonnale", nagu seda Nikita Hruštšov oli kuuekümnendate alul nõukogude rahvale tõotanud, suutis just see sõja laste põlvkond  säästa Eestis elu elamisväärsena. Meil ei olnud eesmärgiks "Eesti asi" selle tänases retoorilises tähenduses, mis võimpositsioonil kõrgemale tõustes paratamatult muutub hiljem "oma asja" ajamiseks.  Jah, olid nomenklatuursed positsioonid, mis tänase kriitika  erilise  turmtule pälvinud –  küll  "punaparunite", punaste direktorite –  olgu  siis kooli, sovhoosi või tööstusettevõtte juhist direktor, üldjuhul parteilane, kel parteipilet lauasahtlis, kuid mitte kommunist selle kõige-kõige põlastavamas tähenduses, nagu seda tänapäeval meile ette heidetakse, mustamaks seda seltskonda, kes Eestile iseseisvuse tegelikult tagasi tõid ja selle augustis 1991 taastasid. 

     Jah, minu enda näitel on  kirjeldatud "Koeru Autoremonditehase aja loos" just sõja laste selle põlvkonna elutööd Koerus läbi Koeru Autoremonditehase Koeru heaks.  Elu Koerus hakkas jõudsalt edenema sellest peale, kui sai valmis ehitatud uus maja keskkooli tarvis. Lasteaed oli oma maja saanud  mõni  aasta varem. Keskkool on nagu ainus kaev  külas, ilma milleta  elu võimalikkusest Koerus ei saanud rääkida. Autoremonditehas ehitas  seitsme ja kaheksakümnendatel aastatel ühtekokku üle 160 korteri; ilmtingimata keskkütte ja elektripliitidega.  Olgu tegu põllumajanduse või mistahes  muu valdkonna ettevõtlusega, kõik see eeldab tööealist inimest, inimest, kel laste koolitamise pärast muret ei peaks olema. Kortereid pidi jaguma mitte üksnes tööjõule tehase tarvis. Arstid ja õpetajad, Vene väeteenistuse ajast kaasa võetud pruudid/abikaasad, nagu ka Siberist koju lastud küüditatud – neist kõigist said meie inimesed,  kel Koeru omaks, ühtlasi  ka koduks sai.

     Kuivõrd sõda käis kaks korda üle Eesti, ei läinud see mööda ühestki perest, kellegi suguseltsi haavamata. Nii töötas ka meil  tehases  veterane mõlemalt poolelt. Ühed, keda tähtpäevadel kiideti, esile tõsta tuli.  Aga ka need teised, need, kes ei olnud sõdinud  toonases tähenduses „õigel poolel”.  Nii jutustas minu tädipoja, Endel Sutt’i abikaasa - Leonilla Sutt enda perekonna loo, samuti sõja lastele  iseloomuliku loo,  25 + 5 karistuse mõistmisest valel poolel olemise eest, selle kandmisest Karaganda   vangilaagrites.     

     Et just minul langes osaks see mälestuste lugu kirja panna, siis olgu see ka siin avaldatud   pealkirja all   SÕJA LAPSED,   Endel Sutt ja Leonilla  Sutt  (Kannussaar), Leonilla mälestused.

http://raekula.1927blogspot.com/

)*  „Koeru autoremonditehase aja lugu”, Arvo Adelbert, Mait Raudsepp, Koeru Haridus ja Kultuuriselts, Saara Kirjastus,  1916

 

 Järgnevas postituses avaneb pildivalik Koeru Autoremonditehase argipäevist läbi aastakümnete  - 

                                                                1959 kuni 1994: 

 https://autoremonditehas.blogspot.com/2011/02/aastal-1959-sai-koeru-mtj-st-koeru-art.html

 

"Mälestusi Eesti iseseisvuse taastamise ajast"

Järvamaa Muuseumi Sõprade Selts, Kuma Print trükk, 2021

Koostanud Enn Sokk

lk 13

 Arvo Adelbert

Sõjalaste põlvkond
eesti kultuuriidentiteedi edasikandjana 

Eesti Töökollektiivide Liidu osast iseseisvuse taastamise vastastega peetud  sõnasõjas 

1988 - 1992  

Koeru

2021 

TAUST

Arvo Adelbert

Sõjalaste põlvkond
eesti kultuuriidentiteedi edasikandjana 

Eesti Töökollektiivide Liidu osast iseseisvuse taastamise vastastega peetud  sõnasõjas 

1988 - 1992  

Koeru

2021

 

TAUST

    Riikide ja rahvaste ajalugu meenutatakse ja seostatakse nende valitsejate järgi. Meil ei olnud oma riiki juba enne suurt sõda, õigemini - olime selle kaotanud vahetult  Teise maailmasõja algusega. Sõjakoledused käisid meist üle kahel korral - 1941 ja 1944.

   Aeg läks, elu tahtis elamist nii maal, kus olid peale 1949. aasta märtsiküüditamist vägisi sünnitatud kolhoosid kui ka linnas, kus sõjatules hävinenu taastamine ja  ka arendatav tööstus nõudsid täiendavaid  töökäsi. Külast välja aetud  "kulak" ja "keskmik" leidsidki rakendust linnas.

   Elu käis kongressist kongressini, Moskva direktiivide ja kommunismiehitaja moraalikoodeksi  vaimus. Niisugune oli ametlik ideoloogia, mille joonest kõrvalekaldumine - teisiti mõtlemine, tähendas represseerimist, kui tänapäevasemalt väljendada.

    Kas eesti rahvas oligi unustanud oma riigi?                                                                                Kuuekümnendatel sai ja isegi võis  kolhoosis hästi elada. Maamehe sissetulek  sai linnamehe omast isegi toekam olema.

   Peale oli kasvanud  uus, sõja aja laste põlvkond. Majandust, kultuuri ja haridust juhtisid  endiselt , nagu sõja järel oli kombeks saanud, revolutsiooni ja sõjaveteranid. Otse loomulikult pidid nad ka parteisse kuuluma, see oli pea esmane nõue.

    Kui Nikita Hruštšov oli tõotanud kuuekümnendate alguses, et juba paari aastakümne pärast "saab käesolevale põlvkonnale  osaks elu kommunismis",  siis see paar aastakümmet  hiljem, peale uudismaade  ülesharimist, kalapäevade sisseseadmist ja toitlusprogrammi väljakuulutamist, konstateerib rahvasuu tõsiasja: arenenud sotsialismimaa [ loe CCCP, ehk NSVL ] külvab vilja kodumaal, kuid lõikab Kanadas. Sel eesmärgil ehitatigi Tallinnas välja suure elevaatoriga Muuga sadam Kanada viljasaadetiste vastuvõtuks. Endistviisi olid majandus- ja kultuuriasutused partei poolt  teenekate  revolutsiooni- ja sõjaveteranide juhtida, mis sest, et vanakesed juba.

   Viiekümnendatel Hruštšovi läbiviidud  desarmeerimise raundis vabanenud "polkovnikud"      [ vanemohvitserid ] olid suunatud rahvamajandusse juhtiva kaadri täiendamise ja tugevdamise ettekäändel, mis sisuliselt kujunes  juhtimistöö kaudseks venestamiseks. Tallinna Polütehnilise Instituudi  [ TPI ] Autokateedri juhataja Eugen Soonvald ütles oma õnnistava sõna meile, 1962. aasta lõpetajatele: "Teie vahetate välja autobaaside juhtkonnast polkovnikud. Parteitu spetsialist seda tehe ei saa, sellega peab insenerikoolitusega  mees arvestama. Ei tohi ju jätta siinse elu üle otsustamist  tulnukate meelevalda." Juba varemalt oli Soonvald ühemõtteliselt soovitanud - peaga mitte vastu seina joosta, sein on kõva, pea võib haiget saada! Seda just neil kordadel, kui instituudi juhtkond oli arutluse alla pannud "mõnede üliõpilaste nõukogudevastase teo või käitumise üksikjuhtumid". Oli siis parteitu Soonvald, kes oli sõja ajal mobiliseerituna tagalas teeninud, mitmekordne riiklike preemiate [ Üleliidulise Stalini ja kahe vabariikliku preemia ] laureaat, õppejõuna siis erand.

Edasi jätkub:  http://sojalapsed.blogspot.com/

http://sojalapsed.blogspot.com

 

 
Mälestuskivi Koeru Autoremonditehasele
[ Eelnevalt avaldatud pildid suuremas formaadis ] 

    Kivi Põlendiku talu õuelt

 

 

Nimeplaat

                                              Mälestuskivi 1963. aastal istutatud tammedega

 

                                                    Tehaserahvas mälestuskivi avamisel

 

Koeru Autoremonditehas  1959 – 1994

  Esmamulje ja hilisem mälestus varasemate aegade Koerust oli kaskede allee Aruküla mõisa ja Koeru vahel. Kased olid väärikas eas, rivis mõlemal sõidutee pervel. Nende taga laiusid kolhoosi põllud. Alevis töötas söökla ja toiduainete kauplus endise Kapu kõrtsi hoones, mis hiljem maha põles. Saun ja kultuurimaja jäid sööklaga ühele poole teed,  teisele poole aga endisaegne apteegimaja, kus elasid tehase töötajad. Keset alevit, ristteel oli planguga piiratud ehitus, kus öeldi endisaegne  kõrts olevat, mida aga juba pikemat aega oli remonditud. Pealesõja aastad tõid Koerugi maile uusmaasaajad, kolhoosid, sovhoosid. Nendega koos ilmus  Aruküla mõisa viinavabriku ruumidesse masinatraktorijaam – MTJ.

   Kui traktorijaamad kuulusid  likvideerimisele,  oli aastal 1959 pealinnas otsustatud, et Koeru tuleb Tallinna Autoremonditehase nr 1 sõiduautode kapitaalremondi allüksus  – nimega Koeru Autoremonditehas nr 2. Alguses kasutati ära MTJ ajast jäänud ja isevalmistatud põllumajandustehnika parandamiseks kasutatud tootmisvahendeid. 1960. aastal oli tehases juba 140 töötajat. Trei-, frees- ja puurpinkide tööks vajaliku elektri tootis algusaegadel trofeena saadud sakslaste diiselgeneraator MAN. Riigielekter toodi Koeru 1963. aastal.

  Koeru ART oli autoremondi ettevõte, spetsialiseerunud Gorki Autotehase GAZ marki sõiduautodele kapitaalremondi tegemiseks. Valdavalt remonditi Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumi automajanditele  esiti Pobeda, aastast 1964 juba Volga nime kandvaid taksoautosid.  Veel valmistati meie tehase algusaegadel uusi veokaste Tallinna ja Tartu autoremonditehastes remonditavatele ZIL  ja GAZ  marki veoautodele.

  Kuue-ja seitsmekümnendatel aastatel rajas autoremonditehas  hulga  tootmishooneid,  ehitas elamuid  nii oma töötajate kui ka kooliõpetajate ja arstide tarvis, kokku üle 160 korteri, mis mugavustelt linna omadele sugugi alla ei jäänud.  Elu Koerus läks jõudsalt edasi sellest peale, kui Koeru ehitati seitsmekümnendatel  tehase initsiatiivil  uus lasteaed, siis keskkool  ja ka tervisekeskus. Peale seitsmekümnendate alguse majandusreforme võisid asutused-ettevõtted, eriti aga kolhoosid ja ehitusettevõtted,  osta taksoparkidest  mahakantud taksosid, mis omakorda   Koeru ART jõul uuesti sõitma pandi. Taksoparkide ja siis muude  asutuste sajad, et mitte öelda tuhanded Pobedad, hiljem siis vanad ja ka uued Volgad, said kapitaalremondi korras uuenduskuuri kuni sotsialismiajastu lõpuni.

 Nüüdseks,  on siinsamas, kõrval 1963. aastal toonase kodukaunustamise aktsiooni korras istutatud  pärnad-tammed soliidsesse ikka jõudnud. Need puud olid paratamatult  tunnistajaiks kauboikapitalismi ajale, mil üheksakümnendate alguse Erastamisagentuur erastas Koeru ART soomlasest välisinvestorile mis osutus tagantjärgi vaadates ärastamiseks. Läbi mitmete ettevõtete viidi  oskamatu või pahatahtliku juhtimise tõttu kogu endise ART taristu seisundisse, kus peale seinte ja tühjade ruumide enam suurt midagi ei olnud jäänud. 1996 aastal kuulutati alles aasta eest soomlasest „ettevõtjale“ erastatud tehasele Metallmex pankrott.

Samal ajal oli Tallinnas tegutsev, tõsteseadmete komponente valmistav AS Konesko hakanud otsima oma kitsaks jäänud ruumidele pindasid mujalt Eestist ja nii satuti laokil seisvale endise Koeru ART territooriumile. Tänaseks on raskete aegade kiuste, vahepeal lootusetuna näivast olukorrast välja tuldud ja vana ART territooriumil tegutdeb edukalt AS Konesko, mis on laiendanud oma tegevust ka Põltsamaale ja Türi-Allikule. Täna vaatavad tehas ja kogu Koeru lootusrikkalt tulevikku.

 

 

  Veteranide päev jüripäeva asemele!

Kas veteranide päev  peab välja tõrjuma jüripäeva ja sellega koos ka Jüriöö ülestõusu eestlaste vabadusvõitluse pikast ajaloost? Kahtlemata on igati väärikas meenutada kõige nooremaid (sõja-)veterane, kuigi meil on veel  alles ka viimasae suure (vennetapu-)sõja veterane.  Vaenlaste poolt  pealesunnitud sõjateele mindi  sisemise veendumusega seisma ju Eesti iseseisvuse eest, ehk siis tänapäevasemalt öelduna  - eestlase identiteedi ajendil.
Veteranipäeva esmakordne tähistamine leidis aset aasta eest - jüripäeval. Kas ehk juhuslikult sattus see jüripäevale, mis aegade algusest peale on olnud maarahva kalendri üheks oluliseks tähtpäevaks?  Mitte juhuslikult ei läidetud muistse vabadusvõitluse tõrvikut (Ed. Bornhöe, Tasuja) just jüriööl, täna siis -  671 aasta eest. Ajalooürikutes on kutsutud  seda ka Suureks Eesti mässuks.
Lahutamistehtest  2014-1343=671  näeme, et Jüriöö ülestõusu ümmargusest tähtpäevast on vaikimisi mööda hiilitud. Miks? Vaid Jüri Ratas pidas möödunud aastal päevakohase kõne Tallinnas, Jüriöö pargis jüritule süütamise juures.  Terve aasta jooksul  ei leidnud Jüriöö ülestõusu ümmargune tähtpäev laiema avalikkuse ees mingilgi viisil äramärkimist, rääkimata selle tähistamisest.
Küll aga leidis  Eesti ajaloo ühe tähtsaima sündmuse, Jüriöö ülestõusu teemal aasta algul aset terav diskussioon  seoses Eesti ajaloo II  ilmumisega, selles muistse vabadusvõitluse mõistest loobumisega.  Diskussioon oli  tingitud selles mahukas ajalooraamatus Jüriöö ülestõusule osutatud napist  tähelepanust, mis ei küündinud isegi kahe leheküljeni.  Pealegi on see vaid sündmuse väga  pealiskaudne  kirjeldus.  Küll aga on  saamaväärses mahus pühendatud tähelepanu ja põhjalikkust ühe  Läänemaa piiskopi lampkasti uputamise üksikasjadele.
„Kas meil suhtutakse Euroopaga assimileerumisse praegu sedavõrd positiivselt, et me võiksime identiteediküsimustel minna lasta“, küsib ajaloolane Enn Tarvel intervjuus  Sirbile (22.03.2013), kritiseerides skandaalseks paisunud Eesti keskaja uut kontseptsiooni. „Kuid ka neid ja XIII sajandil mujal toimunut arvesse võttes ei olnud sakslaste ja kristlaste tulek ning see, kuidas Liivimaa kristianiseeriti, sugugi ilmsüütu armutegu. Sõda ja vägivald ning ammugi Alberti kurjategijalik käitumine ei olnud paratamatus ning seda tuleb ka nõnda vaadata“.
Üks selle raamatu kaasautoreid, Marek Tamm ütleb, et „see polnud juhuslik, vaid teadlik valik. Seda paari­kümmet aastat 13. sajandi alguses, mida senini tunti muistse vabadusvõitlusena, vaadatakse nüüd hoopiski Kirde-Euroopa ristisõjana.“ (PM, 11.01.13).  Postimees jätkab samas: “Mingis mõttes võib öelda, et näiteks Liivimaa piiskop Albert või Mõõgavendade ordu, kes traditsioonilises käsitluses on meie vaenlased ja anastajad, on muutunud osaks «meist». Nende tegemised on ka meie ajalugu ja kui keegi ütleb, et ka Albert ja ordurüütlid on meie esivanemad, siis «Eesti ajalugu II» sellele vastu ei vaidle.“ Mäletatavasti üritas ajaloolasest peaminister Laar sisse seada ka mingit piiskop Alberti nimelist auraha, mis jäi avalikkuse vastuseisu tõttu siiski küll korda saatmata.
Diskussiooni käigus selgitavad ajaloolased, teose autorid, uutele arusaamadele jõudmist pingsa ja tulemusliku uurimistööga Saksamaa, Taani ja ka Rootsi arhiivides.
Kuid,  kust on siis pärit senised ajaloosündmuste kirjeldused Bornhöe, Saali, ja paljudes teistes  muistset vabadusvõitlust käsitlevates kirjandusteostes? Vastupidi, Eesti keskaja uue kontseptsiooni autorid on väitnud, et muistne vabadusvõitlus on salvestatud eestlase teadvusse  belletristikaga ajaloo teemal, mis ongi Kreutzwaldi-Jakobsoni aegadest peale vaid ilukirjanduslik fiktsioon, kujundanud mitme põlvkonna vältel väärarusaamu euroopalikust ajalookäsitlusest. Eva Piirimäe, üks autoritest, kinnitab 06.02. 2013 Postimehes, et  „uuem ajalookäsitlus peegeldab ja võimendab juba toimuvaid muutusi rahvuslikus identiteedis, ei lammuta senist rahvuslikku identiteeti.“
Kuid, kust on üldse pärit senine Eesti keskaja ajalooliste sündmuste faktoloogia, mille põhjal on kujunenud ärkamisajast peale eestlase arusaamad muistsest vabadusvõitlusest ja seitsmesaja aasta pikkusest orjapõlvest?
Vastus: K./Ü. LOODUS, Tartus, 1926 - 1929,  EESTI BIOGRAAFILINE LEKSIKON. Peatoimetaja prof. A.R.Cederberg.*
Selles leksikonis sisaldub Eesti ajalugu ajalooliste isikute elulugudes, kelle elu ja tegevus on seoses Eesti,  eesti rahva poliitilise, kultuurilise arengu ja eksistentsiga.
Juba mõne üldtuntud nime, nagu Läti Henrik, piiskop Albert, Kaupo, Dreileben järelt avaneb sootuks teistsugune pilt ajast, millest Eesti Ajalugu II on vaikides mööda  hiilinud, et mitte öelda, nagu seda Jüriöö ülestõusuga seoses - maha vaikitud. Juba põgusal tutvumisel ajalooliste faktide kirjeldustega selles leksikonis, ilmneb, et kõik need on pärit  balti-sakslaste sulest ning kirjeldatud ammu enne  Kreutzwaldi-Jakobsoni aegu.
Kuna jüripäeva ajaloolise tähenduse minetamine on vahetult seotud veteranide päeva sisseseadmisega jüripäeva, 23. aprilli peale, siis vaatame, mida on kirjas Jüriöö ülestõusust ühe selle peategelase -  Liivimaa ordumeistri Burchard von Dreilebeni eluloos.
… Harju-Viru vasalkonna õiguste  arenemine mõjutas  talupoegade seisukorra äärmise viletsuse. Selle tagajärjel tekkis Harjus  1343. aastal mäss, mille ohvriks said kõik eestlaste kättelangenud võõrad. Rahva poolt valitud juhtidega eesotsas liikus eestlaste vägi Tallinna alla. Eestlaste vastuhakkamine sai seda hädaohtlikuma iseloomu, et nad Rootsi võimudelt Viiburis ja Turus ning Pihkva venelastelt (viimased olid sel korral sakslastega vaenujalal) olid abi otsinud, mida need ka olid  valmis andma. Paidesse põgenenud sakslaste, nende hulgas ka Tallinna piiskopi, palvel tuli appi ordumeister  Dreileben, kellel tol korral väed Pihkva vastaseks võitluseks just koos olid. Dreileben oli 4. V Paides, kuhu läbirääkimisteks olid kutsutud Eesti väejuhid-saadikud ühes saatjatega. Need kaebasid läbirääkimiste aegu junkrute jne. survevalitsuse üle; nad peeti ülekohtuselt kinni ja raiuti tükkideks, kui nad meelepahas neile antud julgeoleku-tõotuse murdmise pärast vastu hakkasid.… Tallinna lossi jäi orduvõimu esindajaks  selleaegne Viljandi komtuur Goswin von Herike. Ordumeister ise läks kaasasolevate vägedega Läänemaale, teel hirmsasti rüüstates ja tappes, kus eestlased Haapsalut piirasid (Hoeneke järele algas mäss Läänes samal ajal kui Harjuski). Kuid eestlased ei oodanudki siin sakslaste päralejõudmist ja põgenesid metsadesse ning soodesse. Eestlastest appi palutud Rootsi võimud Soomest jõudsid laevastikuga Tallinna alla alles paar päeva hiljem; Ka õnnestus Riia komtuuril Lõuna-Eesti jne. orduvägedega ja Tartu piiskopi sõjavägedega mai lõpul  Tartu piiskopkonda sisse tunginud ja Otepääni edasi jõudnud Pihkva venelaste vägesid tagasi hoida. Seega oli mässuliikumisele mandril piir pandud.
… Mässu rahustamisel olid eestlased raskelt kannatada saanud. Hukkunute arv oli tolleaegse rahva arvuga võrreldes kohutavalt suur, nii suur, et Eesti mässu mahasurumine on võrreldav verisemate ajaloosündmustega. Suures Eesti mässus kannatas eriti  ka Harju-Viru ja Lääne vasalkond, kelle liikmeist mässus palju hukkus. Ka oli vasalkondadele tulunduslikult  raske hoop antud: mõisad maha põletatud ja palju orjuse- jne. kohustuslikke hukatud. Eriti rasked olid aga mässu tagajärjed talupoegadele, kes kaotasid oma ehitused ja liikuva vara. Sakslased olid mässu mahasurumisel hirmsa töö teinud: alguses tapeti kõik, kes ette juhtusid, pärast hakati hukkamise piiri pidama, et enesele töötegijaid orje säästa. Suure Eesti mässu mahasurumine on tumedamaid ja verisemaid lehekülgi ajaloos.Veelgi huvitavam on jälgida allikate loetelu, mis iga artikli lõpus üksikasjaliselt ära toodud:
[Jüng. Livl. Reimchchronik des Barth. Hoeneke 1315 - 1348, herausgeg. v. K Höhlbaum (1872); Renner: Die Chronik Wiegands von Marburg, herhausgeg. v. Th. Hirsch (Scriptores rer. Prussic. II, 1983); H. G. Porthan, M. Pauli Juusten … Chronicon episcoporum Finlandensium (Aboae, a. MDCCXCIX); UB I (1853), II (1855), VI (1862 -1865); Bunge, Herzogth. Estl;  A. v. Gernet, Forsch, z. Gesh. D. Ball. Adels I (1893), II (1895). - H.S.]
 Ei ühtki eesti nime!
Piiskop Alberti nime alt saame lugeda (tervikust jälle mõned katked):
… Albert von Buxhövden Liivimaa (Riia) piiskop,  surnud 1229.  Albert põlvnes  Buxhövdenite soost.
…  Albert oli vaga kristliku misjoni teenistuses, kuid tänu oma suurele poliitilisele  andele käsitas ta enda ülesannet eht keskaegse kirikuvürstina. Tema kavatsus oli luua iseseisev , ainult paavstist ja keisrist sõltuv  peapiiskopkond mitme,  ainult temale alluva  alampiiskopiga.… Kõige pealt oli juba tol ajal rahvusvaheline „Balti küsimus“ olemas. !!! (Autori rõhutus: !!!)… Balti rahvastelt polnud oodata üldist vabatahtlikku ristiusu vastuvõtmist, kuna see ju allaheitmisega oli ühendatud.… Suvel 1199 kogus ta Ojamaal omale 500 meest liivlaste maale kavatsetud sõjakäiguks, siis nõutas ta omale toetust Taani kuningas Knut’ilt, hertsog (hiljem kuningas) Waldemarilt, Lundi peapiiskop (Bremeni võistleja kirdes) Absalon’ilt ja paavst Innocentius III-lt, kes oktoobris ristisõja-bullaga  pöördus sakside ja westfaalide poole. Detsembris rändas  Albert saksa kuninga Philippi juurde Magdeburgi, kus ta endale hulga ristisõdijaid kogus. Augustis 1200 ilmus ta Lüübekist 23 laevaga Väina suhu. Hiljemini on Albert veel 13 korda selle teekonna  ette võtnud, et ristisõda jutlustades sõdureid koguda, asunikke maale ligi tõmmata ehk riiklikke asju ajada,…  ja liivlaste pealik Kaupo jäi kristlaseks oma surmani lahinguväljal. Need näited tõestavad, et vaimulik töö asjatuks ei jäänud. Loomulikult ei saa eitada ka teisi tõsiasju: tuli ja mõõk mängisid paganate usustpööramises suurt osa, veristel maadevaldamistel oli tihti eesmärgiks ainult väline kristianiseerimine, Balti rahvad kaotasid oma poliitilise iseseisvuse. Kohati sattusid nad  rõhuva surve alla ja õppisid siis tundma rohkem uue võimu varjukülgi kui selle õnnistust.… Aastal 1201 asutas ta Riia turu, tulevase linna, mille elanikele  ta Wisby saksa linnaõiguse andis ja mille kaubandust  ta privileegidega edendas. Riiga määras ta ka  oma piiskopkonna asukoha (1202), kuna ta terve Liivimaa  neitsi Maarjale pühendas. Umbes aastal 1202 asutas Alberti abiline Dietrich, vist küll Alberti algatusel, mõõgavendade vaimuliku rüütliordu.... Liivlaste pealiku Kaupo saatis Albert aastal 1203 munk Dietrichiga ka paavsti juurde Rooma, loomulikult poliitilise eesmärgiga. Liivlaste maa-ala alistamine oli 1206. aastaks lõpetatud, [Läti Henriku „Chronicon Livoniae“ (peaallikas); Dehio, Gesh. D.Erzbistums Hamburg-Bremen, 2. Bd., 1877, lk160jj.;  Allg.D. B. I,196 jj.; Protest. Realnetz. I, 295 jj.;  A. Hauck, Kirchen-geschichte Deutchlands 1903, Bd. 4;  Arbusow, Geistl. (Jahrb. f. Gen. VIII, 58j., XVI, 5); R. Holtzmann, Neues Archiv d. Gestellsch. f. alt. Deutsche Gesch.-kunde 43., 1920, lk 161 jj. LA ]
 Ka selles allikate loetelus ei ole ainsatki eestlase nime. Kas Eesti ajaloo II autorid olid üldse teadlikud Eesti Bibliograafilise leksikoni ajalooteabe olemasolust?
Siinkohal oleks sobiv püstitada retooriline küsimus lähiajaloo kohta: võib-olla tuleks Euroopa ajalookirjutusse sobivamalt ka küüditamise, Sinimägede kaitselahingute või siis Laulva revolutsiooni ümbermõtestamine.  Näiteks kuulutati ju Laulva revolutsiooni ja veretu riigipöörde peategelaseks  Eestis ei keegi muu, kui Ameerika Ühendriikide president Roland Reagan.
Seega - kes, või mis  tingis eesti rahvakalendrist jüripäeva ärakaotamise, selle asendamise või ümbernimetamisega veteranide päevaks? Peaks ju Valentini-, sõbra-, emade- ja paljude teiste „päevade“ kõrval  vabu päevi kalendris ikka veel ju  leiduma!
 Mis saab nüüd Tori kiriku ees troonivast Püha Jüri ratsamonumendist?
Ehk oskab ajaloolane David Vseviov tõusetunud küsimustele kohaseid vastuseid formuleerida. Juba enne 2007. Aasta pronksiööd ta hoiatas:
„Ebaõiglane on ka see, kui Eesti poliitikud annavad järele kiusatusele saada lisahääli ja kasutavad ajalugu pigem malaka kui õpikuna.“  (David Vseviov, Ajalugu kui lakmuspaber, Postimees, 27.01.07)
____________________
*)  Faksiimile (M.Tambergi teostus, 2001) koopia, peaks olemasaadaval igas raamatukogus
  

Kuidas loosungist „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“ on saanud tänapäevane loosung „ Kõigi maade kaikamehed, ühinege!

Viimase aja värvilised ja lillenimelised revolutsioonid on päädinud  sageli veretööga kohapeal, või kohtupidamisega, mis näib tegelikult omakohtuna: Liibüa Muammar Gaddafi (2011), Iraagi Saddam Hussein (2006). Egiptuse president Mubarak (2011) sunniti vägivaldselt võimult, vangistati ning alustati kohtumõistmise ettevalmistamist korruptsiooni ja võimuliialduste süüdistusel. Samasugused olid olnud ka Gaddafi-vastase opositsiooni etteheited, mille peale NATO lennukid hõivasid Liibüa õhuruumi, et Gaddafi kõrvaldada. Arusaamatud on olnud Süüria presidendi Bshar al-Assadi  vastaste süüdistused selles, et president on rakendanud mässajate (loe kaikameeste) vastu jõudu.

Üks markantsemaid revolutsioonilise tribunali kohtumõistmisi leidis aset, täna küll juba aastakümneid tagasi - Rumeenias, kui hukati president Nicolae Ceausescu (1989).

Jah, seda aastakümnetetagust kohtumõistmist Rumeenias meenutas keegi naiskodanik otsereportaažis  Maidanilt  ähvardavalt kuulutades, et  Viktor Janukovõtšile tehakse  Ceausescut.  Või Tšernovtsõ tudengi Maksõm  Germani hinnang olukorrast Ukrainas:  „Inimeste tulistamist oli isegi televiisorist hirmus jälgida. Selge oli ainult üks: president peab minema.“ (06. märtsi Eesti Päevaleht).  Sama lehenumbri Paeti pealtkuulamisloost saame aga teada, et „ „… snaiprite taga polnud Janukovõtš, vaid keegi uuest koalitsioonist,“ rääkis Paet lindistuses. “

Jah, massikommunikatsioon teeb ajalugu …

Siinkohal tasub tähele panna, et need viimase aja kaikameeste revolutsioonid, ehk võimupööramised on tänaseks osutunud nurisünnitisteks. Liibüas rahvas protesteerib Gaddafi-järgse võimu vastu. Egiptuses kukutati välisel toel võimule upitatud moslemi vennaskond. Süüria sündmuste areng on jäänud Ukraina varju.

Ajaloost teame, eriti vanem põlvkond, kes tuttav marksismi dogmadega sotsialistlikust revolutsioonist, klassivõitlusest, proletariaadi diktatuurist ja mil moel seda Lenin ning siis omakorda Stalin edasi arendasid - kuidas võimu haarata, vahendeid valimata seaduslik võim kukutada, proletariaadi diktatuur kehtestada … Võimuhaaramise nimel tuli õõnestada seaduslikku võimu,  õhutada  streikijaid  riigivastasteks väljaastumisteks. Just revolutsioonilise situatsiooni  turbulentsis  tuli  juba vägivalla teel üle võtta massikommunikatsioon, pangandus, transport … kehtestada proletariaadi diktatuur.

Tänaste Ukraina sündmuste mustris on nii väga palju sarnasust omaaegsete marksismi-leninismi klassikute võimuhaaramise taktikaga:  leida ja ära kasutada iga võimalikku protesti rahutuste õhutamiseks, ässitada, provotseerida riigivõimu mistahes vahenditega jõudu rakendama.  Seda selle nimel, et siis vägivalla ohjeldamist hiljem seadusjärgse võimukandja võimuliialduseks tembeldada.  Inimõigused ja demokraatia on mõisted, mis lähevad peale igasuguste tegude motiveerimiseks, nende väidetavad rikkumised  on aga  universaalsed motiivid seaduslike võimukandjate süüdistamiseks.

 EL kõrge esindaja Catherine Ashtoni  manitsussõnad:

 „Ja ma ütlesin Olgale, et  „sa ei pruugi praegu olla tervishoiuminister,  aga sa peaksid  mõtlema sellele, et sa saad selleks tulevikus.  Sest inimesi nagu sina on vaja, et olla kindel selles, et reform toimub“. Ma ütlesin neile ka seda, et kui te lihtsalt hoonete ette barrikaade ehitate ja valitsus ei funktsioneeri, siis me ei saa raha saata. Me vajame partnerit.“(06. märtsi Postimees)

Selle „kõrge esindaja“ sõnad ei vaja kommetaare.

 Nagu omal ajal eksportis CCCP revolutsioone Kuubasse, Vietnamist ja Põhja Koreast, lõputust arengumaade abistamisest rääkimata, „assotsieerib“  tänane Euroopa Liit XXI sajandil uusi liikmesriike, arendatakse demokraatiat endistes asumaades.

Meedia tähelepanu on olnud hõivatud Ukraina sündmustega Kiievis, nüüd siis veel Krimmis, kuid tähelepanuta on jäetud nimetatud assotsiatsioonileping, mille pärast see märul tegelikult vallandus, õigemini öelduna - vallandati. Assotsiatsioonilepingu olemusest loe Kesknädala 29. jaanuari numbrist.  Siinkohal  väärib meenutamist meie ühinemisläbirääkimiste tulemus, et nõustuti kordi madalamate otseste põllumajandustoetustega võrreldes vanade liikmesmaade põllumeestele makstavaga.

 

Arvo Adelbert

Tänase,
03.03.2014 seisuga blogi                          < autoremonditehas > külastuste arv            12 001
Minu siiras tänu kõigile senistele külastajatele ja tervitus uutele tulijatele!

Lugupidamisega
Arvo Adelbert

Lugupeetud  Koeru Autoremonditehase aja lugu blogi lugeja!

Neil päevil jõudis  lugejate arv üle kümne tuhande piiri.  See on suur ja märkimisväärne tunnustus. Tänapäeva Eesti populaarsemategi elulooraamatute tiraažid  sinnamaani eriti tihti ei küündi.

Arvan, et selle üle keskmise „tiraaži“ on põhjustanud mitte üksnes minu elulugu, vaid nende aegade töökollektiivi  - Koeru Autoremonditehase elulugu. Jah, „töökollektiiv“ kõlab siinkohal täna ehk veidi paatoslikult, isegi nagu sotsialismiajastu nostalgiana. Seda eriti noorema põlve lugeja kõrvus, nende arvamusavaldustes aga eriti. Taoline vastukaja muutub eriti silmatorkavaks   neid ammuseid aegu meenutavate tähtpäevade puhul või toonaseid sündmusi käsitlevate kirjatööde vastukajades. Nende arvates oli taevas siis ainult pilves ja puhus vinge idatuul.

Jah, ajad olid teised.

Tänase vanema põlvkonna, sõja aja laste osaks on olnud elu ja töö väga mitmesuguste loosungite all. Kuni tänase päevani välja -

-           -  Kõigi maade proletaarlased, ühinege! (Karl Marx  ja Friedrich Engels,  1847)

-           -  Kommunism on nõukogude võim  pluss kogu maa elektrifitseerimine (Vladimir Iljitš        Lenin 1920)

-          -   Nõukogude inimeste praegusele põlvkonnale saab osaks elada kommunismi ajal. (Nikita Sergejevitš Hruštšov, 1961)

-          -  Ükskord me võidame niikuinii! (Heinz Valk, Rahvarinne 1989)

-          -   Plats puhtaks!  (Mart Laar, 1992)

-          -   Jõuda 15 aastaga Euroopa viie jõukaima rahva hulka (Andrus Ansip, 2007)

   Jah, need aastad, mis elatud ja töötatud meile võõraste loosungite all, ilma tänase põhiseaduse preambulita  „eesti rahvuse  ja kultuuri säilimise“ kohta „läbi aegade“, hoidsid  alateadlikult alles siiski selle,   millele sai  tugineda aastast  1991 peale. Eks neist Eesti iseseisvuseta aastate elust ja tööst räägigi Koeru  autoremonditehase aja lugu               ( http://autoremonditehas.blogspot.com/ ). Mõneti kajastubki selles ka terve sõjajärgse põlvkonna töö ja tegevus,  pealegi  erandlikes oludes - käsumajanduslikus korras Koeru,  keset põllumajanduslikku tootmist maale rajatud tööstusettevõttes.

   Tagasivaates noil aegadel tehtule terendub äratundmine, et vaatamata võõrastele loosungitele, see põlvkond, tinglikult siis seitsmekümnendate Rudolf Rimmeli järgi  -  "meie,  37. aasta poisid", olime välja kandnud selle, mis sai teoks augustis 1991.

   Esiti oli küll võõrastav saada kutsutud  kommunistiks selles tähenduses, kelle taolist ka kõige süngematel aegadel oli raske ette kujutada.  Ka kollaboratsionisti - kvislingi sildiga tuli leppida, seda ikka  põhjusel, et sa ei olnud see õige mees iseseisvust taastama. Heinz Valk oma mälestustes „Pääsemine helgest tulevikust“ meenutab toonast Eesti Komitee suhtumist: 

„Ülemnõikogu on punane okupatsiooniorgan, kes ei tohi tegeleda Eesti riikluse ja Eesti iseseisvuse taastamise probleemidega. Ülemnõukogu hoolitsegu ainult selle eest, et Moskvast tuleks Eestisse piisavalt bensiini ja sigade jõusööta ja kõigest muust asjast hoidku näpud eemale.“ 

   Et Eesti iseseisvuse taastamise aupaiste kippus nn komiteelasi varju jätma, ähvardas  Kelam  Rüütlit: 

 „„Kui võimu üle ei anta, tuleb verevalamine.“ Eve Pärnaste küsimuse peale kinnitas Rüütel tookord: „Kelam on seda öelnud.“ “ ( Tarmo Vahter Vaba riigi tulek ,lk 239). Rääkimata siinkohal Laari selle perioodi silmamoonduslikust ajalookäsitlusest.

Kui  noorema põlve poliitikute ja end arvamusliidrite hulka upitavate tegelaste jalajälgi iseseisvuseelses perioodis olla ei saa, siis seda  häälekamalt antakse endast teada „Musta pori näkku“ (Mihkel Raud) taoliste üllitistega või siis positsioneeritakse end tänaste valitsejate  „valgete leeri“ kuulumist mõjusa säutsumisega: „Mina ei olnud Rahvarindes“ (Kaarel Tarand, 19. aprilli Postimees). Tarandile sekundeerib sealsamas vastupidist kommentaator Tanel Kandle: „Kui poleks olnud Rahvarinnet kirjutaks K.Tarand Sirbis punalipu all, kuidas sirp lõikab ja vasar lööb.“ Ja ka hinnangud sellele Tarandi säutsatuse kommentaarile vaat’ et pea tasakaalus: -144 ja +164.

  Kas ikka tõde tõuseb, vale vaob?

Loodan, et siinne lugu juhatab sisse  just selle sõjajärgse põlvkonna elu-olu  kajastusesse nii toonasele kaasteelisele kui ka tänase noorema põlvkonna huvilisele, et tunnetada nende aegade tegelikku reaalsust.

Veelkordne tänu siinsete lehekülgede külastajatele, kes just viimastel päevadel on üles näidanud või tundnud huvi - arvan, et mitte üksnes Koeru Autoremonditehase, vaid üldse, laiemas plaanis elu vastu toonases Eestis.

PS: Igasugune kaastöö kommentaaridena on tere-tulnud!

Põgus ülevaade külastatavusest

2.01.2013

Pageviews today

14

Pageviews yesterday

5

Pageviews last month

298

Pageviews all time history

9,002

Don't track your own pageviews

04.04.2013

Pageviews today

8

Pageviews yesterday

6

Pageviews last month

287

Pageviews all time history

9,991

Don't track your own pageviews

23.04.2013

Pageviews today

25

Pageviews yesterday

28

Pageviews last month

271

Pageviews all time history

10,169

Don't track your own pageviews