Mälestuskivi Koeru Autoremonditehasele

Valitud mälestuskivi

Mälestuskivi tuleb Põlendikult koos 2023. aasta esimese lumega

Mälestustahvel

Mälestuskivi

60 aasta eest istutatud tammed

      

      Tehaserahvas mälestuskivi avamisel

 

Kõne Koeru ART mälestusmärgi avamisel

        Minu sooviks oli ära märkida "kuldsetel kuuekümnendatel" kodukaunistamise hoogtöö korras  istutatud  tammerea   60. sünnipäeva. Tänase tehase direktor [ omanik ] Mart Hirtentreu pidas siiski vääriliseks lasta sel puhul kohale tuua ühe korraliku kivi, millele saaks jäädvustatud  tänase Konesko eelkäija –  Koeru ART nimetähed.  Tänu Ahtole ongi need head mõtted teoks saanud  – kivi omale koha leidnud  ja  kus ART nimetähed sel igati väärilises kujunduses üles tähendatud.

–   Ma samba püstitin, mis tehtud inimväega!

Need tuntud poeedi „Exegi monumentum” värsirea rütmis lausutud tunnustussõnad olgu pühendatud   sõja laste põlvkonnale,  põlvkonnale,  kes  toonastes  kasinates, mõneti  võimatutes  oludes  tänasele Vabariigile vundamenti  ladus.

              Elu tahtis  elamist, pere süüa, lapsed koolitamist … Ei saanud ju  peale sõda kõik me üle mere või metsa minna, jätta põllud sööti, rahva söömata, loota … loota sõjavõitjaid siinset elu korraldama, juhtima … lasta veel meid kõiki külmale maale viia.

             Neis oludes täisikka jõudnud sõja aja laste põlvkond  oli  pärit eesti kodust, koolihariduse  saanud eestiaegse  õpetajakoolitusega õpetajatelt.  Sõja laste põlvkonnal  tuli võtta kanda elu edasi kõikidel tasanditel  juba „kuldsetel  kuuekümnendatel”, seda eriti majandus- ja kultuurielu juhtimise valdkondades.  Teha ja juhtida  seda tööd   vastutustundega, Eesti maad ja rahvast  säästval viisil, hoida eesti keelt ja kultuuri võõra sissetungi eest:  

–  Kas meie, kolmekümne seitsmendal sündinud poisid, oleme süüdi, et me fašiste tapnud ei ole?  

küsis  kuldsetel kuuekümnendatel  miilitsaharidusega luuletaja  Rudolf Rimmel; sest sõja- ja revolutsiooniveteranide võimuklann tunnistas  üksnes nende  endi punast leivaraamatut. 

              Elu Koerus hakkas jõudsalt edenema sellest peale, kui sai valmis ehitatud uus maja keskkooli tarvis. Lasteaed oli oma maja saanud  mõni  aasta varem. Keskkool oli nagu ainus kaev  külas, ilma milleta  elu võimalikkusest Koerus ei saanud rääkida. Olgu tegu põllumajanduse või mistahes  muu valdkonna ettevõtlusega, kõik see eeldab tööealist inimest, inimest, kel laste koolitamise pärast muret ei peaks olema. Kortereid pidi jaguma mitte üksnes tööjõule tehase tarvis. Arstid ja õpetajad, Vene väeteenistuse ajast kaasa võetud pruudid/ abikaasad, nagu ka Siberist koju lastud küüditatud – neist kõigist said meie inimesed,  kel Koeru omaks, ühtlasi  ka koduks sai. Autoremonditehas ehitas  seitsme ja kaheksakümnendatel aastatel ühtekokku üle 160 korteri; ilmtingimata keskkütte ja elektripliitidega. Ja need kõik on alles, tänu tänasele Koneskole, Koeru Keskkoolile ja ka vallamajale, kes kõik siinsele rahvale juba  teist põlve peamised tööandjad. Tühje kortereid ja mahajäetud hruštšovkasid Koerus ei ole. Küll aga on ripakil  mõisa pargi  ajalooga seotud piirdeaed, mida ei ole suudetud kümne aasta jooksul korda teha!

            Eesti riikluse taastamise 25. aastapäeva puhul  ütles Mati Hint, iseseisvuse taastajate üks eestvedajatest, sõja laps, samuti 37. aasta poiss, tänaseks manalamees:

–   Pinged ei ole maas, sest õhus on  palju valet, mahavaikimisi ja ebaõiglust. Eesti riigi taastamise lugu on mitmes autoriteetsuse taotlusega üllitises esitatud tendentslikult. Omandireformiga  –  erastamisel, tagastamisel  ja kaotatud varade kompenseerimisel  –  tehti õigust valikuliselt, sündis uut ülekohut.  Eesti  kodanikke ja  Eesti elanikke ei koheldud ühetaolistest õigluspõhimõtetest lähtudes.  Erastamise ideoloogias pean põhimõtteliselt vääraks Eesti majandusele oluliste objektide odavmüüki välismaalastele.

Kõik need vapustused on tuttavad Koerugi rahvale, nagu ka tänase Konesko tehase peremehe isale, kellega  seisime  ühisrindes  valikuliselt tehtud erastamisotsuste vastu. Paraku tulemusteta!

Veelkord –  Rimmelit  parafraseerides:

 –  Kas meie, kolmekümne seitsmendal sündinud poisid, oleme süüdi, et me kommuniste  tapnud ei ole?

             Jesuiitliku „Plats puhtaks!”  hüüatusega  üles keeratud verbaalne  tolm  matab  hinge ja pimestab  silmi  tänapäevalgi. Sõja laste põlvkonda,  eesti kultuuriidentiteedi läbi  okupatsiooniaja  säilitanud ja perestroika loosungi varjus Eesti iseseisvuse taastanud sõja laste põlvkonda  süüdistatakse jätkuvalt nois [ Mati Hinti sõnastuses ] „autoriteetsuse taotlusega üllitistes”.  Mul oli toona au ja võimalus  oma tööga seoses läbi käia väga laia ringi  majandus- ning kultuuriringkondade juhtivate isikutega, arutleda nii neljasilmavestlustes kui ka  suuremas seltskonnas aktuaalsetel poliitilistel teemadel. Söandan  väita, et ma ei ole elusat kommunisti   sel kujul näinud nagu tänapäeval seda meile, Nõukogude aja, eriti majandusvaldkondade  juhtivatel ametikohtadel töötanutele ette heidetakse.

            Tegime tööd ja sporti, pidasime pidu,  ehitasime tehase Arukülast peale  Koeru aleviga kokku, olime  sügiseti šefiks  Majak’a nimelises kolhoosis, käisime teatris, teatrid käisid isegi ka Koerus. Rahvast naerutasid tihtipeale nii Kärna Ärni kui ka Eino Baskin. Nende kahemõtteline jutt oli rahvale alati üheselt mõistetav, vihakõne sõna mõistena ei olnud  veel leiutatud. Rääkimata tehase aastapäeva pidustusteks külla tulnud  ansamblist Laine ja Vello Orumetsast ühises, lookas peolauas.

           Lugupidamise ja tähelepanuga sai jälgitud meie sportlaste esinemisi nii toonasel  „suurel kodumaal” kui ka välismaal, eriti olümpiamängudel. Kui Paul Keres tõi  aastal 1963 Kanadast koju väärika esinemise eest võidetud Rambler Classicu, siis  Jaan Taltsi olümpiahõbe Mexicost ja kuld Münchenist tuli meil remonditud vana Volgaga lunastada, mis  olümpiasangarist Jaan Taltsi nimele       sai „ära vormistatud”  ministeeriumi madalamat mõõtu ülemuse eesistumisel  Koeru  kooli saunas. 

            Eks kõik see   ole olnud ja saanud oma ajastu märgiks või teetähisteks järeltulijaile. Ja nii olemegi jõudnud ajas määramata Arroküll’a mõisa viinaköögi algusaegadest üle kunagise kartuliühistu, MTJ ja ART uue aastatuhande Konesko aega.   

            Ja lõpetuseks – lubatagu eelkäijate nimel  avaldada ikka head käekäiku  ja uusi kordaminekuid tänase Konesko  juhtkonnale ning kollektiivile jätkuva tootearenduse pingelises töös kui ka edu uute turgude hõivamisel.

              Arvo Adelbert                                                                                                                                               Nende aastakümnete Koeru ART direktor

 

 

„Koeru Autoremonditehase aja loo”*  taustast

     Täisikka jõudnud sõja aja laste põlvkond  oli  pärit eesti kodust, koolihariduse  saanud eestiaegse  õpetajakoolitusega õpetajatelt.  Neil  tuli võtta kanda toonast elu edasi kõikidel tasanditel  juba „kuldsetel  kuuekümnendatel”, seda eriti majandus- ja kultuurielu juhtimise valdkondades.  Teha ja juhtida  seda tööd   vastutustundega, Eesti maad ja rahvast säästval viisil, hoida eesti keelt ja kultuuri võõra sissetungi eest.  

     Meie põlvkonna töine elu kulges paraku "sotsialismi ülesehitamise" loosungite all, punaste lippude lehvides. Vaatamata ametlikule doktriinile „kommunismi peatsest saabumisest käesolevale põlvkonnale", nagu seda Nikita Hruštšov oli kuuekümnendate alul nõukogude rahvale tõotanud, suutis just see sõja laste põlvkond  säästa Eestis elu elamisväärsena. Meil ei olnud eesmärgiks "Eesti asi" selle tänases retoorilises tähenduses, mis võimpositsioonil kõrgemale tõustes paratamatult muutub hiljem "oma asja" ajamiseks.  Jah, olid nomenklatuursed positsioonid, mis tänase kriitika  erilise  turmtule pälvinud –  küll  "punaparunite", punaste direktorite –  olgu  siis kooli, sovhoosi või tööstusettevõtte juhist direktor, üldjuhul parteilane, kel parteipilet lauasahtlis, kuid mitte kommunist selle kõige-kõige põlastavamas tähenduses, nagu seda tänapäeval meile ette heidetakse, mustamaks seda seltskonda, kes Eestile iseseisvuse tegelikult tagasi tõid ja selle augustis 1991 taastasid. 

     Jah, minu enda näitel on  kirjeldatud "Koeru Autoremonditehase aja loos" just sõja laste selle põlvkonna elutööd Koerus läbi Koeru Autoremonditehase Koeru heaks.  Elu Koerus hakkas jõudsalt edenema sellest peale, kui sai valmis ehitatud uus maja keskkooli tarvis. Lasteaed oli oma maja saanud  mõni  aasta varem. Keskkool on nagu ainus kaev  külas, ilma milleta  elu võimalikkusest Koerus ei saanud rääkida. Autoremonditehas ehitas  seitsme ja kaheksakümnendatel aastatel ühtekokku üle 160 korteri; ilmtingimata keskkütte ja elektripliitidega.  Olgu tegu põllumajanduse või mistahes  muu valdkonna ettevõtlusega, kõik see eeldab tööealist inimest, inimest, kel laste koolitamise pärast muret ei peaks olema. Kortereid pidi jaguma mitte üksnes tööjõule tehase tarvis. Arstid ja õpetajad, Vene väeteenistuse ajast kaasa võetud pruudid/abikaasad, nagu ka Siberist koju lastud küüditatud – neist kõigist said meie inimesed,  kel Koeru omaks, ühtlasi  ka koduks sai.

     Kuivõrd sõda käis kaks korda üle Eesti, ei läinud see mööda ühestki perest, kellegi suguseltsi haavamata. Nii töötas ka meil  tehases  veterane mõlemalt poolelt. Ühed, keda tähtpäevadel kiideti, esile tõsta tuli.  Aga ka need teised, need, kes ei olnud sõdinud  toonases tähenduses „õigel poolel”.  Nii jutustas minu tädipoja, Endel Sutt’i abikaasa - Leonilla Sutt enda perekonna loo, samuti sõja lastele  iseloomuliku loo,  25 + 5 karistuse mõistmisest valel poolel olemise eest, selle kandmisest Karaganda   vangilaagrites.     

     Et just minul langes osaks see mälestuste lugu kirja panna, siis olgu see ka siin avaldatud   pealkirja all   SÕJA LAPSED,   Endel Sutt ja Leonilla  Sutt  (Kannussaar), Leonilla mälestused.

http://raekula.1927blogspot.com/

)*  „Koeru autoremonditehase aja lugu”, Arvo Adelbert, Mait Raudsepp, Koeru Haridus ja Kultuuriselts, Saara Kirjastus,  1916

 

 Järgnevas postituses avaneb pildivalik Koeru Autoremonditehase argipäevist läbi aastakümnete  - 

                                                                1959 kuni 1994: 

 https://autoremonditehas.blogspot.com/2011/02/aastal-1959-sai-koeru-mtj-st-koeru-art.html

 

"Mälestusi Eesti iseseisvuse taastamise ajast"

Järvamaa Muuseumi Sõprade Selts, Kuma Print trükk, 2021

Koostanud Enn Sokk

lk 13

 Arvo Adelbert

Sõjalaste põlvkond
eesti kultuuriidentiteedi edasikandjana 

Eesti Töökollektiivide Liidu osast iseseisvuse taastamise vastastega peetud  sõnasõjas 

1988 - 1992  

Koeru

2021 

TAUST

Arvo Adelbert

Sõjalaste põlvkond
eesti kultuuriidentiteedi edasikandjana 

Eesti Töökollektiivide Liidu osast iseseisvuse taastamise vastastega peetud  sõnasõjas 

1988 - 1992  

Koeru

2021

 

TAUST

    Riikide ja rahvaste ajalugu meenutatakse ja seostatakse nende valitsejate järgi. Meil ei olnud oma riiki juba enne suurt sõda, õigemini - olime selle kaotanud vahetult  Teise maailmasõja algusega. Sõjakoledused käisid meist üle kahel korral - 1941 ja 1944.

   Aeg läks, elu tahtis elamist nii maal, kus olid peale 1949. aasta märtsiküüditamist vägisi sünnitatud kolhoosid kui ka linnas, kus sõjatules hävinenu taastamine ja  ka arendatav tööstus nõudsid täiendavaid  töökäsi. Külast välja aetud  "kulak" ja "keskmik" leidsidki rakendust linnas.

   Elu käis kongressist kongressini, Moskva direktiivide ja kommunismiehitaja moraalikoodeksi  vaimus. Niisugune oli ametlik ideoloogia, mille joonest kõrvalekaldumine - teisiti mõtlemine, tähendas represseerimist, kui tänapäevasemalt väljendada.

    Kas eesti rahvas oligi unustanud oma riigi?                                                                                Kuuekümnendatel sai ja isegi võis  kolhoosis hästi elada. Maamehe sissetulek  sai linnamehe omast isegi toekam olema.

   Peale oli kasvanud  uus, sõja aja laste põlvkond. Majandust, kultuuri ja haridust juhtisid  endiselt , nagu sõja järel oli kombeks saanud, revolutsiooni ja sõjaveteranid. Otse loomulikult pidid nad ka parteisse kuuluma, see oli pea esmane nõue.

    Kui Nikita Hruštšov oli tõotanud kuuekümnendate alguses, et juba paari aastakümne pärast "saab käesolevale põlvkonnale  osaks elu kommunismis",  siis see paar aastakümmet  hiljem, peale uudismaade  ülesharimist, kalapäevade sisseseadmist ja toitlusprogrammi väljakuulutamist, konstateerib rahvasuu tõsiasja: arenenud sotsialismimaa [ loe CCCP, ehk NSVL ] külvab vilja kodumaal, kuid lõikab Kanadas. Sel eesmärgil ehitatigi Tallinnas välja suure elevaatoriga Muuga sadam Kanada viljasaadetiste vastuvõtuks. Endistviisi olid majandus- ja kultuuriasutused partei poolt  teenekate  revolutsiooni- ja sõjaveteranide juhtida, mis sest, et vanakesed juba.

   Viiekümnendatel Hruštšovi läbiviidud  desarmeerimise raundis vabanenud "polkovnikud"      [ vanemohvitserid ] olid suunatud rahvamajandusse juhtiva kaadri täiendamise ja tugevdamise ettekäändel, mis sisuliselt kujunes  juhtimistöö kaudseks venestamiseks. Tallinna Polütehnilise Instituudi  [ TPI ] Autokateedri juhataja Eugen Soonvald ütles oma õnnistava sõna meile, 1962. aasta lõpetajatele: "Teie vahetate välja autobaaside juhtkonnast polkovnikud. Parteitu spetsialist seda tehe ei saa, sellega peab insenerikoolitusega  mees arvestama. Ei tohi ju jätta siinse elu üle otsustamist  tulnukate meelevalda." Juba varemalt oli Soonvald ühemõtteliselt soovitanud - peaga mitte vastu seina joosta, sein on kõva, pea võib haiget saada! Seda just neil kordadel, kui instituudi juhtkond oli arutluse alla pannud "mõnede üliõpilaste nõukogudevastase teo või käitumise üksikjuhtumid". Oli siis parteitu Soonvald, kes oli sõja ajal mobiliseerituna tagalas teeninud, mitmekordne riiklike preemiate [ Üleliidulise Stalini ja kahe vabariikliku preemia ] laureaat, õppejõuna siis erand.

Edasi jätkub:  http://sojalapsed.blogspot.com/

http://sojalapsed.blogspot.com

 

 
Mälestuskivi Koeru Autoremonditehasele
[ Eelnevalt avaldatud pildid suuremas formaadis ] 

    Kivi Põlendiku talu õuelt

 

 

Nimeplaat

                                              Mälestuskivi 1963. aastal istutatud tammedega

 

                                                    Tehaserahvas mälestuskivi avamisel

 

Koeru Autoremonditehas  1959 – 1994

  Esmamulje ja hilisem mälestus varasemate aegade Koerust oli kaskede allee Aruküla mõisa ja Koeru vahel. Kased olid väärikas eas, rivis mõlemal sõidutee pervel. Nende taga laiusid kolhoosi põllud. Alevis töötas söökla ja toiduainete kauplus endise Kapu kõrtsi hoones, mis hiljem maha põles. Saun ja kultuurimaja jäid sööklaga ühele poole teed,  teisele poole aga endisaegne apteegimaja, kus elasid tehase töötajad. Keset alevit, ristteel oli planguga piiratud ehitus, kus öeldi endisaegne  kõrts olevat, mida aga juba pikemat aega oli remonditud. Pealesõja aastad tõid Koerugi maile uusmaasaajad, kolhoosid, sovhoosid. Nendega koos ilmus  Aruküla mõisa viinavabriku ruumidesse masinatraktorijaam – MTJ.

   Kui traktorijaamad kuulusid  likvideerimisele,  oli aastal 1959 pealinnas otsustatud, et Koeru tuleb Tallinna Autoremonditehase nr 1 sõiduautode kapitaalremondi allüksus  – nimega Koeru Autoremonditehas nr 2. Alguses kasutati ära MTJ ajast jäänud ja isevalmistatud põllumajandustehnika parandamiseks kasutatud tootmisvahendeid. 1960. aastal oli tehases juba 140 töötajat. Trei-, frees- ja puurpinkide tööks vajaliku elektri tootis algusaegadel trofeena saadud sakslaste diiselgeneraator MAN. Riigielekter toodi Koeru 1963. aastal.

  Koeru ART oli autoremondi ettevõte, spetsialiseerunud Gorki Autotehase GAZ marki sõiduautodele kapitaalremondi tegemiseks. Valdavalt remonditi Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumi automajanditele  esiti Pobeda, aastast 1964 juba Volga nime kandvaid taksoautosid.  Veel valmistati meie tehase algusaegadel uusi veokaste Tallinna ja Tartu autoremonditehastes remonditavatele ZIL  ja GAZ  marki veoautodele.

  Kuue-ja seitsmekümnendatel aastatel rajas autoremonditehas  hulga  tootmishooneid,  ehitas elamuid  nii oma töötajate kui ka kooliõpetajate ja arstide tarvis, kokku üle 160 korteri, mis mugavustelt linna omadele sugugi alla ei jäänud.  Elu Koerus läks jõudsalt edasi sellest peale, kui Koeru ehitati seitsmekümnendatel  tehase initsiatiivil  uus lasteaed, siis keskkool  ja ka tervisekeskus. Peale seitsmekümnendate alguse majandusreforme võisid asutused-ettevõtted, eriti aga kolhoosid ja ehitusettevõtted,  osta taksoparkidest  mahakantud taksosid, mis omakorda   Koeru ART jõul uuesti sõitma pandi. Taksoparkide ja siis muude  asutuste sajad, et mitte öelda tuhanded Pobedad, hiljem siis vanad ja ka uued Volgad, said kapitaalremondi korras uuenduskuuri kuni sotsialismiajastu lõpuni.

 Nüüdseks,  on siinsamas, kõrval 1963. aastal toonase kodukaunustamise aktsiooni korras istutatud  pärnad-tammed soliidsesse ikka jõudnud. Need puud olid paratamatult  tunnistajaiks kauboikapitalismi ajale, mil üheksakümnendate alguse Erastamisagentuur erastas Koeru ART soomlasest välisinvestorile mis osutus tagantjärgi vaadates ärastamiseks. Läbi mitmete ettevõtete viidi  oskamatu või pahatahtliku juhtimise tõttu kogu endise ART taristu seisundisse, kus peale seinte ja tühjade ruumide enam suurt midagi ei olnud jäänud. 1996 aastal kuulutati alles aasta eest soomlasest „ettevõtjale“ erastatud tehasele Metallmex pankrott.

Samal ajal oli Tallinnas tegutsev, tõsteseadmete komponente valmistav AS Konesko hakanud otsima oma kitsaks jäänud ruumidele pindasid mujalt Eestist ja nii satuti laokil seisvale endise Koeru ART territooriumile. Tänaseks on raskete aegade kiuste, vahepeal lootusetuna näivast olukorrast välja tuldud ja vana ART territooriumil tegutdeb edukalt AS Konesko, mis on laiendanud oma tegevust ka Põltsamaale ja Türi-Allikule. Täna vaatavad tehas ja kogu Koeru lootusrikkalt tulevikku.