Veteranide päev jüripäeva asemele!

Kas veteranide päev  peab välja tõrjuma jüripäeva ja sellega koos ka Jüriöö ülestõusu eestlaste vabadusvõitluse pikast ajaloost? Kahtlemata on igati väärikas meenutada kõige nooremaid (sõja-)veterane, kuigi meil on veel  alles ka viimasae suure (vennetapu-)sõja veterane.  Vaenlaste poolt  pealesunnitud sõjateele mindi  sisemise veendumusega seisma ju Eesti iseseisvuse eest, ehk siis tänapäevasemalt öelduna  - eestlase identiteedi ajendil.
Veteranipäeva esmakordne tähistamine leidis aset aasta eest - jüripäeval. Kas ehk juhuslikult sattus see jüripäevale, mis aegade algusest peale on olnud maarahva kalendri üheks oluliseks tähtpäevaks?  Mitte juhuslikult ei läidetud muistse vabadusvõitluse tõrvikut (Ed. Bornhöe, Tasuja) just jüriööl, täna siis -  671 aasta eest. Ajalooürikutes on kutsutud  seda ka Suureks Eesti mässuks.
Lahutamistehtest  2014-1343=671  näeme, et Jüriöö ülestõusu ümmargusest tähtpäevast on vaikimisi mööda hiilitud. Miks? Vaid Jüri Ratas pidas möödunud aastal päevakohase kõne Tallinnas, Jüriöö pargis jüritule süütamise juures.  Terve aasta jooksul  ei leidnud Jüriöö ülestõusu ümmargune tähtpäev laiema avalikkuse ees mingilgi viisil äramärkimist, rääkimata selle tähistamisest.
Küll aga leidis  Eesti ajaloo ühe tähtsaima sündmuse, Jüriöö ülestõusu teemal aasta algul aset terav diskussioon  seoses Eesti ajaloo II  ilmumisega, selles muistse vabadusvõitluse mõistest loobumisega.  Diskussioon oli  tingitud selles mahukas ajalooraamatus Jüriöö ülestõusule osutatud napist  tähelepanust, mis ei küündinud isegi kahe leheküljeni.  Pealegi on see vaid sündmuse väga  pealiskaudne  kirjeldus.  Küll aga on  saamaväärses mahus pühendatud tähelepanu ja põhjalikkust ühe  Läänemaa piiskopi lampkasti uputamise üksikasjadele.
„Kas meil suhtutakse Euroopaga assimileerumisse praegu sedavõrd positiivselt, et me võiksime identiteediküsimustel minna lasta“, küsib ajaloolane Enn Tarvel intervjuus  Sirbile (22.03.2013), kritiseerides skandaalseks paisunud Eesti keskaja uut kontseptsiooni. „Kuid ka neid ja XIII sajandil mujal toimunut arvesse võttes ei olnud sakslaste ja kristlaste tulek ning see, kuidas Liivimaa kristianiseeriti, sugugi ilmsüütu armutegu. Sõda ja vägivald ning ammugi Alberti kurjategijalik käitumine ei olnud paratamatus ning seda tuleb ka nõnda vaadata“.
Üks selle raamatu kaasautoreid, Marek Tamm ütleb, et „see polnud juhuslik, vaid teadlik valik. Seda paari­kümmet aastat 13. sajandi alguses, mida senini tunti muistse vabadusvõitlusena, vaadatakse nüüd hoopiski Kirde-Euroopa ristisõjana.“ (PM, 11.01.13).  Postimees jätkab samas: “Mingis mõttes võib öelda, et näiteks Liivimaa piiskop Albert või Mõõgavendade ordu, kes traditsioonilises käsitluses on meie vaenlased ja anastajad, on muutunud osaks «meist». Nende tegemised on ka meie ajalugu ja kui keegi ütleb, et ka Albert ja ordurüütlid on meie esivanemad, siis «Eesti ajalugu II» sellele vastu ei vaidle.“ Mäletatavasti üritas ajaloolasest peaminister Laar sisse seada ka mingit piiskop Alberti nimelist auraha, mis jäi avalikkuse vastuseisu tõttu siiski küll korda saatmata.
Diskussiooni käigus selgitavad ajaloolased, teose autorid, uutele arusaamadele jõudmist pingsa ja tulemusliku uurimistööga Saksamaa, Taani ja ka Rootsi arhiivides.
Kuid,  kust on siis pärit senised ajaloosündmuste kirjeldused Bornhöe, Saali, ja paljudes teistes  muistset vabadusvõitlust käsitlevates kirjandusteostes? Vastupidi, Eesti keskaja uue kontseptsiooni autorid on väitnud, et muistne vabadusvõitlus on salvestatud eestlase teadvusse  belletristikaga ajaloo teemal, mis ongi Kreutzwaldi-Jakobsoni aegadest peale vaid ilukirjanduslik fiktsioon, kujundanud mitme põlvkonna vältel väärarusaamu euroopalikust ajalookäsitlusest. Eva Piirimäe, üks autoritest, kinnitab 06.02. 2013 Postimehes, et  „uuem ajalookäsitlus peegeldab ja võimendab juba toimuvaid muutusi rahvuslikus identiteedis, ei lammuta senist rahvuslikku identiteeti.“
Kuid, kust on üldse pärit senine Eesti keskaja ajalooliste sündmuste faktoloogia, mille põhjal on kujunenud ärkamisajast peale eestlase arusaamad muistsest vabadusvõitlusest ja seitsmesaja aasta pikkusest orjapõlvest?
Vastus: K./Ü. LOODUS, Tartus, 1926 - 1929,  EESTI BIOGRAAFILINE LEKSIKON. Peatoimetaja prof. A.R.Cederberg.*
Selles leksikonis sisaldub Eesti ajalugu ajalooliste isikute elulugudes, kelle elu ja tegevus on seoses Eesti,  eesti rahva poliitilise, kultuurilise arengu ja eksistentsiga.
Juba mõne üldtuntud nime, nagu Läti Henrik, piiskop Albert, Kaupo, Dreileben järelt avaneb sootuks teistsugune pilt ajast, millest Eesti Ajalugu II on vaikides mööda  hiilinud, et mitte öelda, nagu seda Jüriöö ülestõusuga seoses - maha vaikitud. Juba põgusal tutvumisel ajalooliste faktide kirjeldustega selles leksikonis, ilmneb, et kõik need on pärit  balti-sakslaste sulest ning kirjeldatud ammu enne  Kreutzwaldi-Jakobsoni aegu.
Kuna jüripäeva ajaloolise tähenduse minetamine on vahetult seotud veteranide päeva sisseseadmisega jüripäeva, 23. aprilli peale, siis vaatame, mida on kirjas Jüriöö ülestõusust ühe selle peategelase -  Liivimaa ordumeistri Burchard von Dreilebeni eluloos.
… Harju-Viru vasalkonna õiguste  arenemine mõjutas  talupoegade seisukorra äärmise viletsuse. Selle tagajärjel tekkis Harjus  1343. aastal mäss, mille ohvriks said kõik eestlaste kättelangenud võõrad. Rahva poolt valitud juhtidega eesotsas liikus eestlaste vägi Tallinna alla. Eestlaste vastuhakkamine sai seda hädaohtlikuma iseloomu, et nad Rootsi võimudelt Viiburis ja Turus ning Pihkva venelastelt (viimased olid sel korral sakslastega vaenujalal) olid abi otsinud, mida need ka olid  valmis andma. Paidesse põgenenud sakslaste, nende hulgas ka Tallinna piiskopi, palvel tuli appi ordumeister  Dreileben, kellel tol korral väed Pihkva vastaseks võitluseks just koos olid. Dreileben oli 4. V Paides, kuhu läbirääkimisteks olid kutsutud Eesti väejuhid-saadikud ühes saatjatega. Need kaebasid läbirääkimiste aegu junkrute jne. survevalitsuse üle; nad peeti ülekohtuselt kinni ja raiuti tükkideks, kui nad meelepahas neile antud julgeoleku-tõotuse murdmise pärast vastu hakkasid.… Tallinna lossi jäi orduvõimu esindajaks  selleaegne Viljandi komtuur Goswin von Herike. Ordumeister ise läks kaasasolevate vägedega Läänemaale, teel hirmsasti rüüstates ja tappes, kus eestlased Haapsalut piirasid (Hoeneke järele algas mäss Läänes samal ajal kui Harjuski). Kuid eestlased ei oodanudki siin sakslaste päralejõudmist ja põgenesid metsadesse ning soodesse. Eestlastest appi palutud Rootsi võimud Soomest jõudsid laevastikuga Tallinna alla alles paar päeva hiljem; Ka õnnestus Riia komtuuril Lõuna-Eesti jne. orduvägedega ja Tartu piiskopi sõjavägedega mai lõpul  Tartu piiskopkonda sisse tunginud ja Otepääni edasi jõudnud Pihkva venelaste vägesid tagasi hoida. Seega oli mässuliikumisele mandril piir pandud.
… Mässu rahustamisel olid eestlased raskelt kannatada saanud. Hukkunute arv oli tolleaegse rahva arvuga võrreldes kohutavalt suur, nii suur, et Eesti mässu mahasurumine on võrreldav verisemate ajaloosündmustega. Suures Eesti mässus kannatas eriti  ka Harju-Viru ja Lääne vasalkond, kelle liikmeist mässus palju hukkus. Ka oli vasalkondadele tulunduslikult  raske hoop antud: mõisad maha põletatud ja palju orjuse- jne. kohustuslikke hukatud. Eriti rasked olid aga mässu tagajärjed talupoegadele, kes kaotasid oma ehitused ja liikuva vara. Sakslased olid mässu mahasurumisel hirmsa töö teinud: alguses tapeti kõik, kes ette juhtusid, pärast hakati hukkamise piiri pidama, et enesele töötegijaid orje säästa. Suure Eesti mässu mahasurumine on tumedamaid ja verisemaid lehekülgi ajaloos.Veelgi huvitavam on jälgida allikate loetelu, mis iga artikli lõpus üksikasjaliselt ära toodud:
[Jüng. Livl. Reimchchronik des Barth. Hoeneke 1315 - 1348, herausgeg. v. K Höhlbaum (1872); Renner: Die Chronik Wiegands von Marburg, herhausgeg. v. Th. Hirsch (Scriptores rer. Prussic. II, 1983); H. G. Porthan, M. Pauli Juusten … Chronicon episcoporum Finlandensium (Aboae, a. MDCCXCIX); UB I (1853), II (1855), VI (1862 -1865); Bunge, Herzogth. Estl;  A. v. Gernet, Forsch, z. Gesh. D. Ball. Adels I (1893), II (1895). - H.S.]
 Ei ühtki eesti nime!
Piiskop Alberti nime alt saame lugeda (tervikust jälle mõned katked):
… Albert von Buxhövden Liivimaa (Riia) piiskop,  surnud 1229.  Albert põlvnes  Buxhövdenite soost.
…  Albert oli vaga kristliku misjoni teenistuses, kuid tänu oma suurele poliitilisele  andele käsitas ta enda ülesannet eht keskaegse kirikuvürstina. Tema kavatsus oli luua iseseisev , ainult paavstist ja keisrist sõltuv  peapiiskopkond mitme,  ainult temale alluva  alampiiskopiga.… Kõige pealt oli juba tol ajal rahvusvaheline „Balti küsimus“ olemas. !!! (Autori rõhutus: !!!)… Balti rahvastelt polnud oodata üldist vabatahtlikku ristiusu vastuvõtmist, kuna see ju allaheitmisega oli ühendatud.… Suvel 1199 kogus ta Ojamaal omale 500 meest liivlaste maale kavatsetud sõjakäiguks, siis nõutas ta omale toetust Taani kuningas Knut’ilt, hertsog (hiljem kuningas) Waldemarilt, Lundi peapiiskop (Bremeni võistleja kirdes) Absalon’ilt ja paavst Innocentius III-lt, kes oktoobris ristisõja-bullaga  pöördus sakside ja westfaalide poole. Detsembris rändas  Albert saksa kuninga Philippi juurde Magdeburgi, kus ta endale hulga ristisõdijaid kogus. Augustis 1200 ilmus ta Lüübekist 23 laevaga Väina suhu. Hiljemini on Albert veel 13 korda selle teekonna  ette võtnud, et ristisõda jutlustades sõdureid koguda, asunikke maale ligi tõmmata ehk riiklikke asju ajada,…  ja liivlaste pealik Kaupo jäi kristlaseks oma surmani lahinguväljal. Need näited tõestavad, et vaimulik töö asjatuks ei jäänud. Loomulikult ei saa eitada ka teisi tõsiasju: tuli ja mõõk mängisid paganate usustpööramises suurt osa, veristel maadevaldamistel oli tihti eesmärgiks ainult väline kristianiseerimine, Balti rahvad kaotasid oma poliitilise iseseisvuse. Kohati sattusid nad  rõhuva surve alla ja õppisid siis tundma rohkem uue võimu varjukülgi kui selle õnnistust.… Aastal 1201 asutas ta Riia turu, tulevase linna, mille elanikele  ta Wisby saksa linnaõiguse andis ja mille kaubandust  ta privileegidega edendas. Riiga määras ta ka  oma piiskopkonna asukoha (1202), kuna ta terve Liivimaa  neitsi Maarjale pühendas. Umbes aastal 1202 asutas Alberti abiline Dietrich, vist küll Alberti algatusel, mõõgavendade vaimuliku rüütliordu.... Liivlaste pealiku Kaupo saatis Albert aastal 1203 munk Dietrichiga ka paavsti juurde Rooma, loomulikult poliitilise eesmärgiga. Liivlaste maa-ala alistamine oli 1206. aastaks lõpetatud, [Läti Henriku „Chronicon Livoniae“ (peaallikas); Dehio, Gesh. D.Erzbistums Hamburg-Bremen, 2. Bd., 1877, lk160jj.;  Allg.D. B. I,196 jj.; Protest. Realnetz. I, 295 jj.;  A. Hauck, Kirchen-geschichte Deutchlands 1903, Bd. 4;  Arbusow, Geistl. (Jahrb. f. Gen. VIII, 58j., XVI, 5); R. Holtzmann, Neues Archiv d. Gestellsch. f. alt. Deutsche Gesch.-kunde 43., 1920, lk 161 jj. LA ]
 Ka selles allikate loetelus ei ole ainsatki eestlase nime. Kas Eesti ajaloo II autorid olid üldse teadlikud Eesti Bibliograafilise leksikoni ajalooteabe olemasolust?
Siinkohal oleks sobiv püstitada retooriline küsimus lähiajaloo kohta: võib-olla tuleks Euroopa ajalookirjutusse sobivamalt ka küüditamise, Sinimägede kaitselahingute või siis Laulva revolutsiooni ümbermõtestamine.  Näiteks kuulutati ju Laulva revolutsiooni ja veretu riigipöörde peategelaseks  Eestis ei keegi muu, kui Ameerika Ühendriikide president Roland Reagan.
Seega - kes, või mis  tingis eesti rahvakalendrist jüripäeva ärakaotamise, selle asendamise või ümbernimetamisega veteranide päevaks? Peaks ju Valentini-, sõbra-, emade- ja paljude teiste „päevade“ kõrval  vabu päevi kalendris ikka veel ju  leiduma!
 Mis saab nüüd Tori kiriku ees troonivast Püha Jüri ratsamonumendist?
Ehk oskab ajaloolane David Vseviov tõusetunud küsimustele kohaseid vastuseid formuleerida. Juba enne 2007. Aasta pronksiööd ta hoiatas:
„Ebaõiglane on ka see, kui Eesti poliitikud annavad järele kiusatusele saada lisahääli ja kasutavad ajalugu pigem malaka kui õpikuna.“  (David Vseviov, Ajalugu kui lakmuspaber, Postimees, 27.01.07)
____________________
*)  Faksiimile (M.Tambergi teostus, 2001) koopia, peaks olemasaadaval igas raamatukogus
  

Kuidas loosungist „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“ on saanud tänapäevane loosung „ Kõigi maade kaikamehed, ühinege!

Viimase aja värvilised ja lillenimelised revolutsioonid on päädinud  sageli veretööga kohapeal, või kohtupidamisega, mis näib tegelikult omakohtuna: Liibüa Muammar Gaddafi (2011), Iraagi Saddam Hussein (2006). Egiptuse president Mubarak (2011) sunniti vägivaldselt võimult, vangistati ning alustati kohtumõistmise ettevalmistamist korruptsiooni ja võimuliialduste süüdistusel. Samasugused olid olnud ka Gaddafi-vastase opositsiooni etteheited, mille peale NATO lennukid hõivasid Liibüa õhuruumi, et Gaddafi kõrvaldada. Arusaamatud on olnud Süüria presidendi Bshar al-Assadi  vastaste süüdistused selles, et president on rakendanud mässajate (loe kaikameeste) vastu jõudu.

Üks markantsemaid revolutsioonilise tribunali kohtumõistmisi leidis aset, täna küll juba aastakümneid tagasi - Rumeenias, kui hukati president Nicolae Ceausescu (1989).

Jah, seda aastakümnetetagust kohtumõistmist Rumeenias meenutas keegi naiskodanik otsereportaažis  Maidanilt  ähvardavalt kuulutades, et  Viktor Janukovõtšile tehakse  Ceausescut.  Või Tšernovtsõ tudengi Maksõm  Germani hinnang olukorrast Ukrainas:  „Inimeste tulistamist oli isegi televiisorist hirmus jälgida. Selge oli ainult üks: president peab minema.“ (06. märtsi Eesti Päevaleht).  Sama lehenumbri Paeti pealtkuulamisloost saame aga teada, et „ „… snaiprite taga polnud Janukovõtš, vaid keegi uuest koalitsioonist,“ rääkis Paet lindistuses. “

Jah, massikommunikatsioon teeb ajalugu …

Siinkohal tasub tähele panna, et need viimase aja kaikameeste revolutsioonid, ehk võimupööramised on tänaseks osutunud nurisünnitisteks. Liibüas rahvas protesteerib Gaddafi-järgse võimu vastu. Egiptuses kukutati välisel toel võimule upitatud moslemi vennaskond. Süüria sündmuste areng on jäänud Ukraina varju.

Ajaloost teame, eriti vanem põlvkond, kes tuttav marksismi dogmadega sotsialistlikust revolutsioonist, klassivõitlusest, proletariaadi diktatuurist ja mil moel seda Lenin ning siis omakorda Stalin edasi arendasid - kuidas võimu haarata, vahendeid valimata seaduslik võim kukutada, proletariaadi diktatuur kehtestada … Võimuhaaramise nimel tuli õõnestada seaduslikku võimu,  õhutada  streikijaid  riigivastasteks väljaastumisteks. Just revolutsioonilise situatsiooni  turbulentsis  tuli  juba vägivalla teel üle võtta massikommunikatsioon, pangandus, transport … kehtestada proletariaadi diktatuur.

Tänaste Ukraina sündmuste mustris on nii väga palju sarnasust omaaegsete marksismi-leninismi klassikute võimuhaaramise taktikaga:  leida ja ära kasutada iga võimalikku protesti rahutuste õhutamiseks, ässitada, provotseerida riigivõimu mistahes vahenditega jõudu rakendama.  Seda selle nimel, et siis vägivalla ohjeldamist hiljem seadusjärgse võimukandja võimuliialduseks tembeldada.  Inimõigused ja demokraatia on mõisted, mis lähevad peale igasuguste tegude motiveerimiseks, nende väidetavad rikkumised  on aga  universaalsed motiivid seaduslike võimukandjate süüdistamiseks.

 EL kõrge esindaja Catherine Ashtoni  manitsussõnad:

 „Ja ma ütlesin Olgale, et  „sa ei pruugi praegu olla tervishoiuminister,  aga sa peaksid  mõtlema sellele, et sa saad selleks tulevikus.  Sest inimesi nagu sina on vaja, et olla kindel selles, et reform toimub“. Ma ütlesin neile ka seda, et kui te lihtsalt hoonete ette barrikaade ehitate ja valitsus ei funktsioneeri, siis me ei saa raha saata. Me vajame partnerit.“(06. märtsi Postimees)

Selle „kõrge esindaja“ sõnad ei vaja kommetaare.

 Nagu omal ajal eksportis CCCP revolutsioone Kuubasse, Vietnamist ja Põhja Koreast, lõputust arengumaade abistamisest rääkimata, „assotsieerib“  tänane Euroopa Liit XXI sajandil uusi liikmesriike, arendatakse demokraatiat endistes asumaades.

Meedia tähelepanu on olnud hõivatud Ukraina sündmustega Kiievis, nüüd siis veel Krimmis, kuid tähelepanuta on jäetud nimetatud assotsiatsioonileping, mille pärast see märul tegelikult vallandus, õigemini öelduna - vallandati. Assotsiatsioonilepingu olemusest loe Kesknädala 29. jaanuari numbrist.  Siinkohal  väärib meenutamist meie ühinemisläbirääkimiste tulemus, et nõustuti kordi madalamate otseste põllumajandustoetustega võrreldes vanade liikmesmaade põllumeestele makstavaga.

 

Arvo Adelbert

Tänase,
03.03.2014 seisuga blogi                          < autoremonditehas > külastuste arv            12 001
Minu siiras tänu kõigile senistele külastajatele ja tervitus uutele tulijatele!

Lugupidamisega
Arvo Adelbert

Lugupeetud  Koeru Autoremonditehase aja lugu blogi lugeja!

Neil päevil jõudis  lugejate arv üle kümne tuhande piiri.  See on suur ja märkimisväärne tunnustus. Tänapäeva Eesti populaarsemategi elulooraamatute tiraažid  sinnamaani eriti tihti ei küündi.

Arvan, et selle üle keskmise „tiraaži“ on põhjustanud mitte üksnes minu elulugu, vaid nende aegade töökollektiivi  - Koeru Autoremonditehase elulugu. Jah, „töökollektiiv“ kõlab siinkohal täna ehk veidi paatoslikult, isegi nagu sotsialismiajastu nostalgiana. Seda eriti noorema põlve lugeja kõrvus, nende arvamusavaldustes aga eriti. Taoline vastukaja muutub eriti silmatorkavaks   neid ammuseid aegu meenutavate tähtpäevade puhul või toonaseid sündmusi käsitlevate kirjatööde vastukajades. Nende arvates oli taevas siis ainult pilves ja puhus vinge idatuul.

Jah, ajad olid teised.

Tänase vanema põlvkonna, sõja aja laste osaks on olnud elu ja töö väga mitmesuguste loosungite all. Kuni tänase päevani välja -

-           -  Kõigi maade proletaarlased, ühinege! (Karl Marx  ja Friedrich Engels,  1847)

-           -  Kommunism on nõukogude võim  pluss kogu maa elektrifitseerimine (Vladimir Iljitš        Lenin 1920)

-          -   Nõukogude inimeste praegusele põlvkonnale saab osaks elada kommunismi ajal. (Nikita Sergejevitš Hruštšov, 1961)

-          -  Ükskord me võidame niikuinii! (Heinz Valk, Rahvarinne 1989)

-          -   Plats puhtaks!  (Mart Laar, 1992)

-          -   Jõuda 15 aastaga Euroopa viie jõukaima rahva hulka (Andrus Ansip, 2007)

   Jah, need aastad, mis elatud ja töötatud meile võõraste loosungite all, ilma tänase põhiseaduse preambulita  „eesti rahvuse  ja kultuuri säilimise“ kohta „läbi aegade“, hoidsid  alateadlikult alles siiski selle,   millele sai  tugineda aastast  1991 peale. Eks neist Eesti iseseisvuseta aastate elust ja tööst räägigi Koeru  autoremonditehase aja lugu               ( http://autoremonditehas.blogspot.com/ ). Mõneti kajastubki selles ka terve sõjajärgse põlvkonna töö ja tegevus,  pealegi  erandlikes oludes - käsumajanduslikus korras Koeru,  keset põllumajanduslikku tootmist maale rajatud tööstusettevõttes.

   Tagasivaates noil aegadel tehtule terendub äratundmine, et vaatamata võõrastele loosungitele, see põlvkond, tinglikult siis seitsmekümnendate Rudolf Rimmeli järgi  -  "meie,  37. aasta poisid", olime välja kandnud selle, mis sai teoks augustis 1991.

   Esiti oli küll võõrastav saada kutsutud  kommunistiks selles tähenduses, kelle taolist ka kõige süngematel aegadel oli raske ette kujutada.  Ka kollaboratsionisti - kvislingi sildiga tuli leppida, seda ikka  põhjusel, et sa ei olnud see õige mees iseseisvust taastama. Heinz Valk oma mälestustes „Pääsemine helgest tulevikust“ meenutab toonast Eesti Komitee suhtumist: 

„Ülemnõikogu on punane okupatsiooniorgan, kes ei tohi tegeleda Eesti riikluse ja Eesti iseseisvuse taastamise probleemidega. Ülemnõukogu hoolitsegu ainult selle eest, et Moskvast tuleks Eestisse piisavalt bensiini ja sigade jõusööta ja kõigest muust asjast hoidku näpud eemale.“ 

   Et Eesti iseseisvuse taastamise aupaiste kippus nn komiteelasi varju jätma, ähvardas  Kelam  Rüütlit: 

 „„Kui võimu üle ei anta, tuleb verevalamine.“ Eve Pärnaste küsimuse peale kinnitas Rüütel tookord: „Kelam on seda öelnud.“ “ ( Tarmo Vahter Vaba riigi tulek ,lk 239). Rääkimata siinkohal Laari selle perioodi silmamoonduslikust ajalookäsitlusest.

Kui  noorema põlve poliitikute ja end arvamusliidrite hulka upitavate tegelaste jalajälgi iseseisvuseelses perioodis olla ei saa, siis seda  häälekamalt antakse endast teada „Musta pori näkku“ (Mihkel Raud) taoliste üllitistega või siis positsioneeritakse end tänaste valitsejate  „valgete leeri“ kuulumist mõjusa säutsumisega: „Mina ei olnud Rahvarindes“ (Kaarel Tarand, 19. aprilli Postimees). Tarandile sekundeerib sealsamas vastupidist kommentaator Tanel Kandle: „Kui poleks olnud Rahvarinnet kirjutaks K.Tarand Sirbis punalipu all, kuidas sirp lõikab ja vasar lööb.“ Ja ka hinnangud sellele Tarandi säutsatuse kommentaarile vaat’ et pea tasakaalus: -144 ja +164.

  Kas ikka tõde tõuseb, vale vaob?

Loodan, et siinne lugu juhatab sisse  just selle sõjajärgse põlvkonna elu-olu  kajastusesse nii toonasele kaasteelisele kui ka tänase noorema põlvkonna huvilisele, et tunnetada nende aegade tegelikku reaalsust.

Veelkordne tänu siinsete lehekülgede külastajatele, kes just viimastel päevadel on üles näidanud või tundnud huvi - arvan, et mitte üksnes Koeru Autoremonditehase, vaid üldse, laiemas plaanis elu vastu toonases Eestis.

PS: Igasugune kaastöö kommentaaridena on tere-tulnud!

Põgus ülevaade külastatavusest

2.01.2013

Pageviews today

14

Pageviews yesterday

5

Pageviews last month

298

Pageviews all time history

9,002

Don't track your own pageviews

04.04.2013

Pageviews today

8

Pageviews yesterday

6

Pageviews last month

287

Pageviews all time history

9,991

Don't track your own pageviews

23.04.2013

Pageviews today

25

Pageviews yesterday

28

Pageviews last month

271

Pageviews all time history

10,169

Don't track your own pageviews

Eerik-Niiles Kross: vabadus, ainult mitte vabadus - Arvamus

Eerik-Niiles Kross: vabadus, ainult mitte vabadus - Arvamus

Jah, "Mida ütles Lembitu oma malevale enne Madisepäeva lahingut?" vajaks uurimist, et ikka teada saada. 
Läinuks toona midagi teisiti, kui Lembitu Madisepäeva lahingu asemel lasknuks oma väe üksmeeles ristida nagu me Euroliitu astusime?

Minu kommentaar PM artiklile http://arvamus.postimees.ee/1171034/com/arheoloog-eesti-ala-elanikud-surid-536-aasta-paiku-massiliselt-nalga/

Arvo Adelbert 18.03.2013 23:39

Mitteajaloolasena söandan tsiteerida Sissejuhatust meil möödunud aastal avaldatud raamatust:

Soome ajalugu
Suundumused, põhijooned ja pöördepunktid
Ilmamaa, 2012

Henrik Meinander
Algteos : Henrik Meinander, „Finlands histooria – Linjer, strukturer, vändpunkter“, Söderström &
C:oFörlags Ab, Helsinki, 20o6 

Eessõna
Lk 8
Juba üksnes viimastel aastakümnetel on akadeemiliselt kvalifitseeritud ja professionaalselt aktiivsete ajaloolaste arv maailmas mitmekordistunud ning kuna enamik neist on spetsialiseerunud oma maa või regiooni ajaloole , on iga riigi kohta kogunenud materjalide hulk hüppeliselt kasvanud. Vahest ehk suuremakski väljakutseks on aga küsimus, kas üldajaloo kirjutamine rahvusriigi perspektiivist ongi enam õigustatud. Mitme kümnendi vältel on histograafias valitsenus tendents seada ajaloo uurimisel kahtluse alla r a h v u s k e s k n e lähenemine ning tegelda selle asemel möödaniku k o h a l i k e , r e g i o n a a l s e t e v õ i ü l e m a a i l m s e t e perspektiividega. Uudseima panuse sellesse debatti on andnud pseudodemokraatlikud ajaloolased, kes käsitlevad kõiki rahvusuuringute vorme kollektiivsete autobiograafiatena, teisisõnu üksnes ideoloogia produktidena.
Siinne raamat on vastus sellele väljakutsele. On olemas selgelt tajutav ja pidev vajadus rahvuskesksete ülevaadete järele, mis võimaldaksid uusimaid uurimistulemusi lühidalt, ent samas ka selgitavalt esitada. … Kui ajaloolased tahavad oma ühiskondlikesse kohustustesse tõsiselt suhtuda, peaksid ka nemad võtma endale rolli uute teadmiste „tõlkimiseks“ kõikehõlmavasse narratiivi, koostades sobivate ajavahemike tagant ülevaateid ja sünteese oma uurimisvaldkonnas kogunenud teadmistest. See tegevus nõuab inimese professionaalsete teadmiste pidevat proovilepanekut , mis loob vajaduse valida narratiivi tarbeks oluliste inimeste, kohtade ja kuupäevade vahel, jättes kõrvale mõistmist häirivad või koguni takistavad asjaolud ja faktid. Käsitluse struktuur sõltub otseselt teose suunatusest laiemale lugejaskonnale.
Kui see ajaloolasel õnnestub, on täiesti võimallik selline rahvuslik ajalugu, mis toob ühtlasi esile suure isamaalise loo ideoloogilised ja mütoloogilised mõõtmed. Seepärast olen veendunud, et kriitiline või dekonstruktiivne lähenemine ühe rahva minevikule ei pea tähendama loobumist traditsioonilisest narratiivist ega rahva kasvamise ja muutuste seisukohast varem oluliseks peetud protsesside või sündmuste eiramist. Vastupidi, ajalooliselt sidus lugu on tavaliselt lihtsaim ja arusaadavaim moodus näidata lugejale , et rahvuskultuur ja rahvuslik solidaarsus on suures osas kunstlik konstruktsioon.
x x x x x

Pangem tähele, et kümmekond aastat peale Soome liitumist EL olid soomlased (aastal 2005 siis) samasuguse dilemma ees nagu meie täna, et " ... seada ajaloo uurimisel kahtluse alla r a h v u s k e s k n e lähenemine ...".
Sellest saab/tuleb järeldada, et taoline nõue oli püstitatud juba liitumislepinguga.

Kas "vabaduse" ja "vabadusvõitlusega" ei ole sama surve peal nagu "neegrile" eesti keeles märksa räpasema tähenduse, kahetähendusliku "must" omistamine?

Lugupidamisega

Arvo Adelbert

Koeru Autoremonditehase aja lugu, Arvo Adelbert

   01.10.2012

Pageviews today

12

Pageviews yesterday

11

Pageviews last month

248

Pageviews all time history	7,999

Don't track your own pageviews

  01.01.2013

Pageviews today

5

Pageviews yesterday

1

Pageviews last month

298

Pageviews all time history

8,988

Don't track your own pageviews

  02.01.2013

Pageviews today

14

Pageviews yesterday

5

Pageviews last month

298

Pageviews all time history

9,002

Don't track your own pageviews

Täna on mul põhjust pöörduda kõigi  blogi külastajate poole.

Ja neid ei ole vähe!

Sunday, April 11, 2010

Koeru Autoremonditehase aja lugu, Arvo Adelbert

Meie tänane päev annab üha sagedamini kuulda, ja näha, rääkimata kirjasõnast, mis hindab, isegi mõistab kohut meie elatud aastate elu üle.
Parafraseerides 70-te Rudolf Rimmeli stroofe …
… kas meie, 37. aasta poisid, oleme süüdi,
et me fašiste tapnud ei ole …
peame jälle küsima …
kas meie, 37. aasta poisid, oleme süüdi,
et me kommuniste tapnud ei ole ?

Hea töökaaslane tehase päevilt, alevi ja külarahvas!

Tehas on poole sajandi kestel kujundanud Koeru ilmet ja eluolu. Seda on teinud inimesed, kes tehases tööd tegid ja kes siis Koerus elasid. Igaühel neist on omad mälestused toonastest aegadest, poolest sajandist, mis Koerule tänase näo andnud.
Kandnud omal ajal hoolt ja vastutust tehaserahva käekäigu eest, pean vajalikuks neid möödunud aegu ja sündmusi minu silmade läbi nähtuna, siia kirjapanduna meenutada. 

Neil, uue, 2013. aasta esimestel päevadel jõudis üheksatuhandes külastaja Koeru autoremonditehase aegu siin nii sõnas kui ka pildis meenutavatele lehekülgedele.

Söandan hinnata selle üheksa tuhande lugeja huvi toonase Koeru Autoremonditehase töö ja ajaloo vastu eelkõige kui kaasaaegsete huvi  oma vanemate töö ja tegevuse vastu. Ja seda mitte ainult Koeru ja siinse tehasega seotud inimeste, vaid just  tänase noorema põlvkonna laiema ringi huvi töö ja eluolu kohta Nõukogude Eesti tingimustes. Selle üheksa tuhande hulgas on kindlasti palju ka neid, kes omal ajal meie tehase toodangut (tänapäevaselt öelduna siis: sõiduauto kapitaalremondi teenust) tarbisid, aga ka  häid koostööpartnereid - ehitajaid, varustajaid, põllumehi, hariduse ja kultuuri valdkonna asutusi, igat masti ülemusi  Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumist ning Paide rajooni Täitev- ja Partei-komiteest.  

Tahaks loota, et meie tehasepere töö ja tegevuse vastu võiksid huvi tunda ka tänased Eesti elulugude kogujad. On’s  vaid represseeritute elu ja valu väärt üles tähendada tulevastele põlvedele säilitamiseks?

Võib loota, et blogi kolmandaks sünnipäevaks, 11. aprilliks lisandub järjekordne, seega kümnes tuhat. Ei kulunud ju viimase tuhande lisandumiseni üle kahe kuu.

Teisisõnu – muljetavaldav tiraaž ühe töökollektiivi sündimise ja arengu lugu kajastava (elu)loo kohta.

Iga vastukaja on oodatud!

Lugupidamisega

Arvo Adelbert

Välispoliitika ja ajalugu sisepoliitika teenistuses

ARVO ADELBERT,      14. november 2012

Kui käis esimese põhiseadusliku valitsuse kokkupanek, leidis kajastamist mõttesuund, et ei praegu, s.t kaks aastakümmet tagasi, ega ka tulevikus ärgu püütagu Eesti sisepoliitikas teenida poliitilist kapitali välispoliitika vahenditega. Kust või kellelt see mõte esiti välja käidi, polegi ehk praegu tähtis, kuid toonase avalikkuse reageering oli üksmeelne - konsensuslik vaikus. 

Paraku on kahekümne aasta kestel meie sisepoliitika teljeks kujunenud just välispoliitiline aspekt - Venemaa. Ühesõnaga: russofoobia, venehirmu külvamine.

Eriti mõjus teema on iseseisvuse kaotamine 1940. aastal, ehk juunikommunistid, vaikiv ajastu ... 

Loe edasi Kesknädalast 

Välispoliitika ja ajalugu sisepoliitika teenistuses

ARVO ADELBERT,      14. november 2012

Kui käis esimese põhiseadusliku valitsuse kokkupanek, leidis kajastamist mõttesuund, et ei praegu, s.t kaks aastakümmet tagasi, ega ka tulevikus ärgu püütagu Eesti sisepoliitikas teenida poliitilist kapitali välispoliitika vahenditega. Kust või kellelt see mõte esiti välja käidi, polegi ehk praegu tähtis, kuid toonase avalikkuse reageering oli üksmeelne - konsensuslik vaikus. 

Paraku on kahekümne aasta kestel meie sisepoliitika teljeks kujunenud just välispoliitiline aspekt - Venemaa. Ühesõnaga: russofoobia, venehirmu külvamine.

Eriti mõjus teema on iseseisvuse kaotamine 1940. aastal, ehk juunikommunistid, vaikiv ajastu ... 

Edasi saad lugeda Kesknädalast:  

http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=19880