75. sünnipäeva puhul avaldan algse Koeru Autoremonditehase aja loo uues versioonis, lisatuna sellele minu eluloo koolipõlve osa.

Ääremärkus  seoses äsjase (15. juuli) keeleuuendusliku (?) reformiga.Üldiselt kirjutatakse seni kehtinud kirjakeele normide kohaselt „autoremonditehas“ kokku (s.t. auto + remondi + tehas, siit ka lühend art, ehk siis ettevõtte nime osana – ART, Koeru ART).„Ajalugu“ kirjutatakse samuti kokku, kuid minu lugu ei ole pelgalt ajalugu, vaid Koeru Autoremonditehase aja lugu, seega lugu Koerust, ja ka minust Koeru Autoremonditehase (eksisteerimise) ajal – seega 1959 kuni 1994.

Arvo Adelbert endast ja Koeru Autoremonditehasest

Proloog

Uue Eesti aja teisel aastakümnel on ilmunud palju elulooraamatuid tuntud kultuuri- ja poliitikategelastelt. Neid on kirjutanud asjaosalised ise, neid on lastud kirjutada. Laulva revolutsiooni aegadest peale on kogutud elulugusid mosaiikse eestlase kuju tarvis, kes Teise maailmasõja turbulentsis tahes tahtmata selle mängukanniks osutus. Viimaste aegade  lood on osutunud kuidagi tuttavlikeks, meenutades  viiekümnendate aastate koolipoisile toonase aja tuntud poliitikategelaste, sõja- ja revolutsiooniveteranide kangelastegusid.  Nende lugude stiil ja ülesehitus on kuidagi sarnane. Kui toonased tegelased olid  kannatanud maast madalast klassikuuluvusest tulenevat ülekohut, mis neid mässumeelseiks  kasvatas, siis tänapäeval ilmuvate lugude  peategelased („kangelased“) on olnud sünnist saati aatelised eestlased,  veendunud vabadusvõitlejad, Eesti asja eest seisjad. Meie tänane päev annab üha sagedamini kuulda ja näha, rääkimata kirjasõnast, mis hindab ja isegi mõistab kohut meie elatud aastate elu üle.Parafraseerides 70-te Rudolf Rimmelit –
… kas meie, 37. aasta poisid, oleme süüdi,et me fašiste tapnud ei ole …
peame jälle küsima …
… kas meie, 37. aasta poisid, oleme süüdi,et me kommuniste tapnud ei ole ? 

 Vanemad  

Isa on pärit Paide linnast, sündinud 16. jaanuaril 1894.  Lapsepõlves kaotas sarlakite  tagajärjel suures ulatuses kuulmise, mistõttu ka kooliharidus saamata jäi. Varakult pandi talle perekonnas, kus veel noorem vend ja vanem õde,  enam kohustusi, mida  vastu vaidlemata täitma pidi. Töö saigi  varasest lapsepõlvest peale talle igapäevaseks,  loomulikuks tegevuseks. Eriti selline töö, mis teistele raske või ka tüütu oli.Väeteenistuseks kõlbmatuna saadeti ta Esimese maailmasõja päevil Tallinna ja Paldiski kindlustustöödele. 1936.  aastal antakse talle välja  õppinud töölise kutsetunnistus peale Pärnu tööoskusameti ees õiendatud  kutseeksamit lihatööstuse ja vorstitööstuse tööalal.   See oli individuaalne töö, mis talle vaegkuuljana sobis, sest  ei nõudnud töö käigus vahetut suhtlemist. Ta oli tunnustatud oma ala asjatundjana, sest  töö sai tehtud kiiresti ja korralikult. Seda eelkõige puhtuse nõudeid arvestades, mida on sageli rõhutatud tema aadressil lausutud hinnangutes.1935. aastal  laulatatakse Suure-Jaani kirikus  luteri usku Oskar Adelbert ja apostlikku õigeusku Ksenia Vaarmann paari.Ema on sündinud 1904. aasta 10. novembril Taali valla Põlendmaa külas, Pärnumaal. Taluperes oli enne teda veel kolm õde ja vend. Koolihariduseks jääb neli talve Sindi vabrikuküla kooli. Sealsamas, Sindi vabrikus, leiab ta tööd peale äraelamise teenistust suilise ja taluteenijana väljaspool koduküla.1937.a. 11. juulil sünnib Pärnus neile poeg – Arvo.Aasta pärast saab isa tööd Vändra alevis, Rõõmussare Mardi lihatööstuse ainsa töölisena. Sealsamas annab peremees talle ka kahetoalise korteri.1939.a. 14. septembril sünnib peresse teine poeg – Elmu.
Varasemad mälupildid

Need, mällu jäänud pildid, on tõesti pildikesed  hetkedest, mis otseselt säilinud, ehk siis kujunenud ja täienenud ema-isa hilisemate meenutuste põhjal.  Minu „r“ väljaütlemist meenutati tihtipeale vanemate inimeste omavahelises keskustelus, millest mul mingi hägune mälupiltki olemas. Kuigi isa ei olnud viinavõtja, kogunesid tihtipeale värkstuppa mehed, kes viinapitsi juurde pidasid lugu heast sakuskast.  Eks seal siis õpetatigi mulle häid kombeid, et tuleb öelda „aitäh, tervist!“ Minu suust olla aga kõlanud „aitäh telbist!“ Ema jutu kohaselt  kästud mul öelda kõvasti „kurat“, mispeale ka „r“ ilusti välja tulnud. Juba sellest ajast peale õpetati meid  rääkima  selge ja valju häälega, alati näoga isa poole, et ta kuuleks,  aru saaks, mis laps räägib.Lihatööstuse omanik, nagu teda hüüti – Rõõmussare Mart, oli vana mees, käis vaevaliselt, kepi ja kargu toel. Perenaine lastega ei seltsinud, toimetas õue peal oma toimetusi, kaevu juures ja aias, kuhu meil vennaga oli keelatud „pahandust tegema“ minna. Lapsi nende peres ei olnud, oli vaid kasutütar Mahta, tol ajal juba täiskasvanud inimene.Rahvast liikus õue ja värkstoa vahet pidevalt. Eks nad olid seotud lihatööstuse ja loomade kokkuostuga. Sageli tehti aega parajaks meie peres. Liiguti hobustega, need olid seotud peremeeste asjatoimetuste ajaks lasipuu külge, mis meie köögi aknast ilusti ära paistis.   Üle õue, meie maja kõrval, oli suur, kolmekorruseline maja – uuema aja vallamaja. Seal elasid vallavanem Puusaare ja politsei Üpruse pered. Ka neis peredes olid minuealised lapsed.  Endine Vana-Wändra vallamaja jäi mõne maja jagu eemale, Paide poole.Et isast ei olnud ajalehe lugejat, siis ema luges talle  ette, seletas lahti sealseid lugusid. Tihtipeale vaieldi millegi üle, kui isa etteloetuga nõus või päri ei olnud. Mingil ajal käis jutt nagu millestki erakordsest,  oldi ärevil, arutati midagi ... mis üks mees oli raadios rääkinud. Meie peresse ilmusid tädid, kes olid meile seltsiks selleks ajaks, kui ema oli lihakarnis leti taga müüjaks. Enne oli  peremees, Rõõmussare Mart, seal ise olnud. Nagu hiljem mulle selgeks sai, oli Rõõmussare Mart emaga mingi kokkuleppe teinud. Seda toimunud poliitilistest ja majanduslikest muutustest tingitult. Ju vist lootusest midagi alles hoida, et vältida võõraste sekkumist tema ärisse.  Kas just sellest ajast peale, aga hilisemast küll,  rippus meil tagatoas, ahju siibri küljes suur kott kuivikutega.                 

Sõda 

 Sõja algust meenutati meie peres tihti sellega, kuidas isa oli viidud püssimeeste vahel vana vallamaja juurde ja pandud seal seina äärde, kõrvuti nendega, kes olid  end seni mobilisatsiooni eest varjanud ja nüüd kätte saadud. Igatahes peeti teda kõrvalehoidjaks, kes kurti teeskleb. Alles teiste saatusekaaslaste sekkumise peale olid püssimehed tema kuulmishäiret tõsiselt võtnud ja  kontrollimise järel selles  veendunud ning siis ta ka tulema lasknud.

Tegelikust sõjast Vändra mail meenub mitu fragmenti. Käis mingi laskmine, kas pommitamine või oli siis tegu miinpilduja tulega, kui otsiti varju värkstoa all keldrist. Mõne aja pärast oli  keldrisse ilmunud saksa sõdur, kes oli soovitanud või käskinud sealt kohe välja tulla, sest ta pidas  keldrit selle  lae pärast väga ohtlikuks. Ilmselt oli seal rohkem inimesi. Veel meenub sellest päevast, et olime olnud mõnd aega varjul surnuaiaäärses kraavis. Isa oli läinud koju vaatama,  kas ehk võime tagasi koju minna. Arvatavasti samal ajal, või siis hiljem, kui olime koju tagasi jõudnud, põlesid meie  läheduses kaks maja –  vana vallamaja ja selle kõrval elumaja. Põleva, kahekorruselise elumaja ja meie maja vahele jäi vaid praegune vallamaja, mille põlemamineku vältimiseks  vannide ja ämbritega  vett tassiti ning vastu seina loobiti. Hiljem oligi näha, kuidas värv oli seina laudadel kuumuse tõttu ära kõrbenud. Sellega saigi Vändras sõda läbi ning algas Saksa aeg.Meist alevi poole jäi Kase maja, selle hoovi peale suurem garaaž ja siis  veel küün, kus saksa sõdurid  autosid remontisid. Mõned sõdurid olid meile juba tuttavaks saanud,  meile anti šokolaadi, ka plekk-karpides konserve – neil oli imelik võõras maitse. Vahest aga aeti meid sealt ka ära, küllap segasime nende toimetamisi, sest lapsi, suuremaid ja väiksemaid, kogunes sinna palju. Sõja-aja oludest rääkimisel meenutas ema sageli ostjate maitse muutumisest liha valikul: kui varem, parematel aegadel, olid aleviprouad valinud ja otsinud ikka vähema pekiga lihatükki, siis nüüd sooviti ikka rasvasemat, paksema pekiga liha. Ega sedagi aega enam kauaks olnud, sest lihanormid ning kaardisüsteem lõpetasid liha ja vorsti müügi. Isa tööks jäi sellest peale alevi  peredes vaid sea tapmine. Seda tööd jagus ka alevist väljapoole, taludesse, sest omaaegsed tutvused andsid isale tööd ja sissetulekut  äraelamiseks.Ühel suvel pandi meid lasteaeda. Sealt on meelde jäänud saviseebi lõhn, millist pole hiljem kuskil ära tundnud. Veel meenuvad puutallaga kingad, mille tald oli naharibaga päka alt painduvaks tehtud. Pealsed olid tehtud riidest valmistatud rihmikutest. Aga talveks tõi ema Pärnu tuttavate käest tüdrukute botikud, nendega sai vähemalt õue minna. Ühel talvel pandi alevinaised  sõjaväele  vilte valmistama. Kinnaste ja sokkide kudumise kohustus oli samuti organiseeritud, või kohustuseks pandud.Ema käis vene usu kirikukoori lauluharjutustel, lapsed ikka kaasas. Ükskord jäeti  laulmine pooleli ja mindi õue vaatama … Tallinna põlemist, mis Vändrasse helenduva taeva näol ära paistis. Varsti peale seda tõigi  isa poolt kauge sugulane Johannes (Juku) Usar oma lapsed meile, sest mine sa tea, mis edasi tuleb. Uku -  minuealine ja Taimi, meist mõni aasta noorem. Nad olid sõitnud  Tallinnast Vändrasse oma külg-korviga mootorrattaga.Ka üks lõbus seik, seoses viinaga, mille kohta  ühes saksaaegses lorilaulus öeldi: „… ja  vana-valge on kraanivee laadi …“.  Ju oli Juku  külakostiks toonud viina, asuniku mõõtu pudeli. See oli pandud värkstuppa, kus sel ajal enam vorsti ei tehtud, kuid oli igati sobiv koht toidukraami hoidmiseks.  Meie peres oli tihtipeale käimas võõraid, kes aega parajaks tehes  ka viina võtsid ja siis selle peale head nägu tegid, kiidusõnu laususid. Lapsed ammulisui muidugi vaatamas-kuulamas. Eks sellest siis uudishimu, kui värkstoas see asunik silma hakkas. Mis seal salata – vennaga kahe peale joodud sai, küll vist mitte kõik, aga ikkagi märgatavalt.  Ju see jook „kraanivee laadi“  ikka oli, et 6-aastasele eriti ei mõjunud. Ise  ei mäleta, kuid tagantjärele oli see vanematel tihtipeale küll jutuks.Enam mälestusi on viimasest sõjasuvest. Saksa sõdurivormis ja puupüssiga õlal poistele tehti rividrilli, lauldi eestikeelseid rivilaule. Meelde on jäänud laulurida: „… naine, naine, leivaraiskaja …“. Ju siis samal ajal, nüüd juba karjapoisi eas,  sai pandud kõrv vastu maad ja kuulata sõja hääli. Vahest võis tõesti mingit kõminat aimata. Sõja hääli oli ka õhus, kus Saksa lennukid undasid: „Normi, normi, normi …“. Ka Vene lennukite hääl oli äratuntav, sest need aina küsisid: „Juua, juua …“. Selline oli vanemate inimeste hinnang. Enne seda oli  toodud Narvast sõjapõgenikke. Ka meie perre tuli lapseshoidjaks keegi Narva tädi, Adele Plaan. Neid käis siis meil külas teisigi. Neil kõigil oli imelik kõnemaneer, kuidagi võõras, kuid mitte ka vene aktsent. Samal ajal oli rohkem liikumas ka Saksa sõjaväemundris kohalikke, Vändra mehi.  Kes puhkusele lastud, kes haavata saamise järel  paranemist ootamas. Üks neist, naabermaja Konti perest, on praegugi meeles - uhkes ohvitseri mundris. Mõne päeva pärast  tuli talle veoauto järgi, sinna laaditi peale kohvreid ja igasuguseid  pampusid. Oli ka teisi ärasõitjaid. Veel mitmes teiseski peres seati autodele pakke ja inimesi, mis meis, väikestes poistes, kurbust tekitas, et miks küll meie peres asju ei pakita, et saaks ka sõita  … kõik  see tundus ju nii põnev olema! Ühel päeval ei olnud enam ka Avot (Puusaar) ja Viivit (Üprus).Viimase sõjasuve muljetavaldavaimaks sündmuseks sai sakslaste väljaminek, nagu seda tavapäraselt väljendati. Pärnu-Paide maantee läbi Vändra oli veel munakivi sillutusega. Mingi aeg hakkasid sel teel liikuma katkematud autode ja sõjatehnika voorid. Liikumine oli nii tihe, et üle tee minek oli lausa võimatu. Ja kus oli meil, poisikestel, siis seda vaatamist ja vanematel muret laste pärast  ses sõjatehnika vooride liikumise tohuvabohus.Et ajad olid ärevad ja pealegi tavainimesele segased, etteaimamatud, viidi meid sõja jalust ära, isale tuttavasse taluperesse, Vändrast välja - Vihtra poole, Nisuaugu tallu. Sinna oli teisigi sõja eest varju otsijaid tulnud. Isa ja ema käisid päeviti ikka alevis, et järgi vaadata, mis seal toimub, mis edasi saab. Ühel päeval tulid metsast Saksa sõduri mundris mehed, kes rääkisid eesti keelt. Mõne aja pärast olid need mehed endile selga pannud teised riided. Üks neist oli meie peres teada-tuntud Vändra alevi mees, Aviloo.  Hiljem, me elasime küllaltki lähestikku, puutusid meie pilgud vahel kokku. Tema pilgus oli midagi, mis teda mind nähes häiris, ärevaks tegi. Ju ta oli hirmul mu lapsesuu pärast, mis võib teab kus kohas midagi üleliigset öelda …  Lapsed olid tahes-tahtmata vanemate inimeste omavaheliste juttude kuulajaiks. Eks siis ikka  isa-ema  hoiatanud ka,  kellele mida ja millest  rääkida võib, või mis keelatud on. See oli aeg, kui laste kuuldes kõigest ei räägitud, vajadusel saadeti lapsed ära, mängima, teise tuppa … et see ei ole laste jutt.  Oli ju uudishimu, igati põnev, millest vanad inimesed räägivad, sest neil muutlikel aegadel – kus ja mis juhtus, toimus, sai teada vaid teiste käest, suusõnal.

Algkool

Otsene sõda sai läbi, algas Vene aeg. Sõda käis kaugemal edasi, ärevus püsis. Kooli algus oli lükatud septembrist  oktoobrisse. Vändras oli sel ajal peale keskkooli veel endine kurttummade kool, Sokolovsky ehitatud koolimajas. See oli suur punast värvi maja, mis asus alevi teises, Paide-poolses otsas.. Mõne aja pärast viidigi meid, algkooli  esimesed neli klassi üle punasesse koolimajja.  Nii seda kutsutigi – punane koolimaja. Esimesteks õpetajateks olid algul  I klassis proua Scmitt, hiljem aga Mart Kiirats (kirjanikunimega Mats Mõtslane).Sõjajärgse koolilapse varustus, alates riietusest kuni tööõpetuse vahendite ja materjalideni oli pärit  sõjaeelsetest aegadest või saadaolevast sõjavarustusest – kas siis saksa või vene päritolu, ja mida oli liikvel üsna palju. Populaarseks poiste koolikotiks oli saksa sõduri vasikanahast „luugiga“ universaalne ranits, mis mahutas palju, ka ülemõõdulisi asju võis selle karvase luugi alla sättida. Minul sellist ei olnud, oli vist mingi vene soldati kaitsevärvi riidest ühe pandlaga seljakott. Unistuseks jäi  saada  portfell, nagu see oli Hiieleek Vellol ja mõnel teiselgi, ka tüdrukutel. Portfellid olid siis ikkagi ennesõjaaegsed. Ema õmmeldud talvepalitu oli tehtud vene soldati sinelist. Saksa sõduri sinelist oleks minusugusele ema jutu järgi saanud vähemalt kaks palitut. Niisugune oli siis vastaste varustuse vahe. Jalanõudega oli alalõpmata probleeme – ei olnud ju midagi jalga panna. Värvipliiatsid, kustutuskumm, need olid samuti asjad, mida vist mitu korda päevas sai raamatupoest küsimas käidud. Poemüüja Aino Bachi eitavad vastused olid sageli pahase  tooniga lausutud.Õpetajatest meenuvad veel tööõpetuse, joonistamise ja muusika õpetaja Elmar Kuusk, tema naine  oli algklasside  õpetajaks. Nende lastest Priit käis aasta hilisemas klassis. Elukoht oli samas, punases koolimajas.  Veel õpetaja Kiiratsist, kes oli legendaarne mees mitmes valdkonnas. Peale kirjanikutöö oli ta võimekas aednik ja kuuldavasti isegi üks esimestest tomatite kasvatamise entusiastidest Eestis. Õpetajana oli ta  karm.  Olen tema käest saanud sugeda, joonlauaga vastu näppe ja koeruste eest karistuseks nurgas seisnud.  Punases koolimajas käimise ajast on meenutamisväärne veel pioneeriks hakkamise lugu, millele ema vastu oli. Teised lapsed aga rääkisid, et kui huvitav ja põnev see on. Ei tea, et oleks õpetajate poolt selleks survet avaldatud. Pioneerijuhiks oli keegi vanema klassi tüdrukutest, keskkooli osast. Oktoobrilapseks olemise kampaaniat tol ajal ei olnud, vähemalt  mitte meil, Vändra Keskkoolis. Et ema oli kirikuinimene ja kodune kasvatus meil selles vaimus käis, siis jumalasõna sealne eitamine peamiseks pioneeriks hakkamise keelu põhjuseks jäigi. Tihtipeale käisin koos emaga Pärnus mingitel apostliku õigeusu kiriku teenistustel, palvustel ja kitsama ringi kogunemistel, kus kogunenute hulgas oli palju Narva päritolu rahvast. Meenub, nagu praegu veel mälus koidab, üks eriline kogunemine, kui rääkima pidi tulema keegi  noor mees ja kes mingil põhjusel ka eriti oodatud oli. Nagu mulle hiljem selgus, oli emale  soovitatud  mind mõjutada tõsisemalt usuasjadesse pühenduma. See võis olla nende Narva päritolu usklike soovitus.  Nii  võeti mind selgi korral kaasa, kui oli kohtumine oodatud nimeka ja silmapaistva usumehega. Nüüd, tagantjärgi, julgen väita, et sel korral võis  tõesti olla tegemist patriarh Aleksiusega, siis veel väga noore mehega. Nii oligi nihkunud minu pioneeriks saamise aeg hilisemasse perioodi, vist IV … V klassi aega. Veel üks lugu punase koolimaja ajast. Lapsed polnud ju sõja ajal saia näinud,  isegi igapäevase leivaga oli tihti probleeme, seda jagati talongide järgi, nagu ka muid toiduaineid. Mingi  kampaania korras jagati ükskord koolis saia. Hallikavõitu, vormis küpsetatud päts oli lõigatud veel mitmeks tükiks, millest pidi siis tükikaupa jaguma  mitmele lapsele. Ei oska enam öelda midagi selle „saia“ maitse kohta, kuid saiajagamise tagajärjeks  oli  palju pahandust - uste lukuaugud olid järgmiseks päevaks „saia“ täis topitud. Vähe sellest, „saia“  oli antud ka Stalinile, tema suhu, pildi peale, vuntside alla liimitud.  Ju siis nii üks kui teine  „söömise“ viis  rõhutas  ilmselt toonase „saia“ maitseomadusi.
Peale sõda

Sõda ja sõja tagajärjed, hävituspataljonid, omakaitse, siis veel metsavendlus - kõik need nähtused mõjutasid elu igas külas, igas peres, mis tahes-tahtmata kajastus omakorda ka koolis.  Sõjajärgne  vanade haudade lahtikaevamine, ümbermatmised, matusekõnedes süüdlaste manamine, eestlaste vennatapusõja ühe poole  kangelastegude ülistamine ja teise  lõputu materdamine. Meid, lapsi saadeti koosolekutele ja miitingutele kuulajaiks, lihtsalt publiku arvu suurendamiseks. Tihti toimusid taolised koosolekud ka koolis, kus direktor Taperson alati ka kõnet pidas.Kõigele sellele lisandus mõne aja pärast samas vaimus propaganda kinos, aja- ja päriskirjanduses, mida tuli vaikides ära kuulata ja siis kohustuslikus korras, vähemalt siis näiliseltki, omaks võtta. Koolikiusamine selle tänases tähenduses oli ka olemas. Põhjuseks  eelkõige  vanemate erinevad võimalused  sõjajärgsetes oludes eluga toime tulla, mis siis lastele  omasel  viisil väljendus  nende omavahelistes suhetes. Ja mitte ainult koolis, vaid ka  koduses naabrite ja sõprade ringis.Sõja ajal ja vahetult pärast sõda olid harvad juhtumid, mil keegi isalt vorsti tegemist tellis, kuid loomade tapmise tööd oli pidevalt. Sellepärast olidki taluperemehed meie peres endiselt sagedased külalised.Taoliste külaliste puhul olid ikka jutuks  Hirmus-Antsu lood, muud rahva ja uute võimude vastasseisu käsitlevad uudised, mis rahva suus liikusid. Nii mõndki “lugu“ sai  kuulata  korduvalt, erinevate jutustajate suust. Oli ka neid kordi, kui sai emale ette öeldud, palutud, et räägi seda või  teist lugu. Muidugi siis,  kui oli uusi kuulajaid. Neid „lugusid“ jagus nii Saksa ajal kui ka peale sõda, eriti metsavendadest, ajast, mil tegutses Hirmus-Ants. Liikusid jutud haarangutest Vändra kandi metsades, kinnivõtmistest teatud-tuntud taludes, nende inimeste äraviimisest või siis kadumisest. Seda räägiti sosinal, äreva pilguga ümbrust silmas pidades.  Toimuvast kõnelesid tihti vallamaja juures edasi-tagasi sõeluvad autod, nende ümber sagivad mehed, vahest ka sõdurid. Ükskord olid vallamaja saunas  mahalastud mehed, käisime neid läbi sauna akna  piilumas. Olid nad sinna peale haarangut toodud, või sealsamas  maha lastud … kes seda teab?Koos sakslaste minekuga oli jäänud tühjaks Konti pere korter meie maja taha jäävas,  mitme korteriga elumajas, mis omal ajal oli samuti Rõõmussare Mardile kuulunud. Õue peal oli veel suur, mitme pere loomi mahutav laut. Ka meie pere lehmapidamine oli selles laudas. Nii kujuneski nende majade ühe-ealiste mänguseltskonna tegutsemispaigaks piirkond Pärnu-Paide maanteest surnuaiani. Sinna majja tuli elama Kullamaa Marta oma orvuks jäänud kolme lapsega – Kalju, minuealine, Malle ja Vello olid  nooremad. Nende isa oli 41. aastal, enne sakslaste tulekut, maha lastud.Teisi 41. aastal mahalastud 40-da aasta aktiivseid tegelasi oli veelgi.  Nende põrmud kaevati mahalaskmise kohtade haudadest välja ja koondati alevi keskele, Kangelaskalmistule, nagu seda surnuaeda siis nimetama hakati. Veel maeti sinna peale sõda mõned haarangute käigus  surma saanud sõdurid,  samuti metsavendade poolt hukatud nõukogudeaegseid aktiviste.  Metsavendade käe läbi hukkunud isa ja poja -  Veitmaade matustele, kes samuti sinna maeti, saadeti koolist meid, lapsi, matusetalitusele, kuulama vihast nõretavaid kõnelejaid ja sajatusi. Veel praegugi kangastub mu silmis  pilt avatud kirstust, selles   mahalastud 17-aastane poiss, kel  lähedalt tulistamisest pruuniks tõmbunud meelekohas 2..3 kuuliauku. Isa ja vanemat venda jäid  emaga leinama 4…5 õde-venda. Riste ei pandud, hauatähiseks said  punaseks värvitud viisnurgad sama värvi lauajupi otsas.Suured muutused leidsid aset ka meie endi hoovi peal, Rõõmussare Mardi enda majas. Koos Narvast evakueeritud põgenikega  tulid või toodi ka ingerlased.  Nende hulgas oli  vanemateta lapsi.  Rõõmussare Mart võttis oma peresse ühe tüdruku, mitte täisealise, kuid meist ikka suurema, kes majapidamises abiks suutis olla. Aino oli tema nimi. Peale venelaste tulekut midagi kohe ei juhtunud, kuid mõne aja pärast viidi Mart ja tema perenaine ära, ei tea kuhu. Siis oli Aino mõnd aega meie peres, kuid varsti ta viidi või kästi tal kuhugi ära minna. Sellest peale  Aino ära kaduski. Nende korter tühjaks ei jäänud, sinna tuli  elama perekond, kust mees tegeles loomade varumisega, nagu peale sõda seda nimetati – taludest loomade normi järgi kokkutoomist. Ühel hommikul, kui see mees oli üles tõusnud ja  toas pesu väel ringi liikunud, tulistati teda läbi akna ja ta sai käest haavata. Temaga seoses pandi mõni aeg hiljem, nii aasta peale sõda,  Vändras jälle vorstitegu käima, seda aga alevi teises otsas, Jaansoni maja esimesel korrusel. Sealsed ruumid  olid lihakarni ja vorstitööstuse tarbeks omal ajal välja ehitatud ning selleks vajalike seadmetega varustatud. Isa hakkas nüüd seal vorsti tegema. Töö käis mingi Pärnu varumiskontori või kombinaadi alluvuses.  Ka väikesevõitu tapamaja oli selle maja läheduses.  Väljaspool tapamaja  loomade tapmise kohta tuli välja kirjutada venekeelsel blanketil kviitung. Sellega seoses õppisingi ära sarvlooma, lamba ja sea  venekeelsed nimetused, sest nende kviitungite kirjutamine sai minu kohustuseks. Veelgi hiljem sain sealsamas oma esimese kogemuse mootorite vallast. Hakklihamasin ja segumasin, mida kutteriks kutsuti, said oma tööks vajaliku veojõu rihmülekande ja lae all paikneva ülekandevõlli vahendusel  kuumpea mootorilt. Umbes samal ajal leidis  kodus aset suur muutus – meile pandi sisse elekter. Elekter „tuli“ Jaansoni veski jõujaamast, see oli alalisvool ja seda „anti“  õhtul kella 11-ni.  Elektri „sissepanekuks“ vajalikud juhtmed, lambipesad, isolaatorid ja lülitid oli Juku toonud meile Tallinnast. Need olid omakorda saadud pommitamisel purustatud majade varemeist. Tänu temale see võimalikuks saigi. Elektri „pani sisse“ Vändra tolle aja ainus elektrimees Bergman, kelle maja asus vahetult surnuaia väravas, kirikumäe all.Esimesed sõjajärgsed aastad tõid meie pere ellu veelgi muutusi. Saime Elmuga endile õe Tiiu, õigemini poolõe. Isa noorem vend Aleksander oli 1941. aasta küüditamisest peale kadunuks jäänud. Tema lapsed, siis juba koolilapse eas  Karli ja Linda, ning kolmanda naise lapsed – Ants, Elvi ja Tiiu, jäid kõik orvuks, kui nende ema 1945. aasta talvel  suri. Kui Ants ja Elvi jäid veel paidesse 80-aastase  vanaema juurde, siis Karli võeti meie ema venna Jüri tallu Põlendmaale ja Linda meie ema õe, Kalda Juhani  perre Niidaste külas.  Karli oligi mõne aasta Põlendmaal, siis läks tagasi Paidesse, kus lõpetas tööstuskooli.Ema õemees, Kalda Aleksi isa Juhan oli peale sõda kinni pandud  Kaitseliitu  ja  Omakaitsesse kuulumise süüdistusel. Ema saatis talle esialgu Harku vangla,  siis hiljem juba Mordva  vangilaagrite aadressil pakke, nii palju kui seda oli lubatud ja võimalik teha.Neljanda ja viienda klassi suvevaheaegadel olin suve läbi Põlendmaal, sealsamas onu Jüri juures karjapoisiks. Siis tehti maal veel tõsist talutööd – hariti oma  põldu, kasvatati karja, viidi piima meiereisse. Karjapoisi amet pakkus mulle suurepärase võimaluse end harida ennesõjaaegse Eesti ajaloos. Minust 10 aastat  vanemate onutütarde  ajalooõpikud ja ka muu keelatud kirjandus Saksa ajast oli seal käepärast, tekitas minus tõsist huvi ajaloo vastu.1949.aasta märtsiküüditamine toimus teatavasti kevadisel koolivaheajal.  Onupoeg Karli oligi tulnud meile, Vändrasse, et  siis vahaeajaks koos Põlendmaale minna. Vändrast saime Pärnu rongiga Tori Seljale, kust marssisime jala ligi 30 km Põlendmaale. Midagi silmatorkavat me ei märganud, isegi Põlendmaal ei olnud küüditamisest midagi kuulda. Mõne päeva pärast aga saabus sinna ootamatult meie ema, kes meie kõigi üllatuseks rääkis käimasolevast küüditamisest ja hirmust, miks ta oli meile järgi tulnud – kartusest, et ka meid, poisikesi küüditatakse koos onu Jüri perega ära. Õnneks ja suureks imeks  kujunes aga see, et Põlendmaa külast ei olnud kedagi ära viidud ja sellepärast ei olnud seal ka küüditamisest midagi teada.Koos onutütarde – Lidia ja Leiliga oli  veel nendega üheealine  tädipoeg Endel, kes elas küll Pärnus, kuid oli oma juurtega ikka ema kodukohas kinni. Saksa ajal oli ta pandud lennuväe abiteenistusesse, sest rindele saatmiseks oli ta veel noor. Ju oli tal veel mingeid kahtlusi, et oli karta kinnivõtmist. Selle vältimiseks oligi kasulik võimudele mitte silma paista, end varjata. Nii saabuski  Endel (Suti Endel, nagu teda sugulaste ringis hüüti) selle mõttega meile, Vändrasse, kus ta meie pere tagatoas kingsepatööd tegi. Isa sõjaeelsete aegade nahavarudest valmistas ta emale korralikud säärsaapad, ka meie saapad said põhjalikult ära parandatud. Oli vist 1946.aasta sügistalvine aeg. Hiljem, naisemehena,  oli ta valmis meisterdanud mootorratta mootoriga mootorpaadi, mis pidi neid viima üle mere, Rootsi. Sõit jäi ära, sest keegi ettevalmistustest teadlik andis nad välja ning tuli hoopis sõita ida poole: 25 + 5 aastaks. Maha jäi vähem kui aastane Anne, emapoolse Kannussaare vanaema juurde. Minule sai sellest vajadus vene keeles kirju ümber kirjutada. Ümber sellepärast, et Narva tädi tõlkis ema eestikeelse kirja ümber vene keelde. Hiljem kirjutasin mina talle siinsest elust juba eesti keeles.

Kooliaeg

Varasemast koolipõlvest on meenutada seda, et ma õppimisega eriti hästi toime ei tulnud. Lugemisoskus tuli hilinemisega. Ega arvutaminegi ei edenenud. Ema ikka hirmutas, et kui ma koolitööga  ei pinguta, tuleb mul jääda linaropsimise töö peale. Samas oli isa  oma tutvusringkonnas tihti rääkinud, et paneb oma pojad ülikooli. Mitte küll koolis, kuid koduses, mängukaaslaste ja tuttavate  ringis sai isa taoline varane ettekuulutus norimise ja narrimise ajendiks, kuna minu edasijõudmine koolitöös jättis pigem soovida, kui eeldada edasiõppimist ülikoolis. Isa kuulmispuue ja sellest tingitud kõnehäire sai samuti meile sagedase halvustava suhtumise ning isa pilkava ja solvava hüüdnime – tumm, tummapoisid - põhjustajaks. Vaatamata isa tehtava töö vajalikkusele ja tema tehtu hinnatusele, oli ta eemalseisja jaoks  ikka mustatöö tegija. Taoline suhtumine oli kandunud kooli, mõneti andis seda tunda ka  õpetajate poolt. Mitte küll alati, ja kõigi poolt. Ükskord, see oli vist viiendas klassis,  oli mind saadetud mingite pahanduste pärast direktor Tapersoni juurde. Tema suust kuulsin otsest vihjet minu isa mustade riiete kohta, kui ta  ütles mulle, et ma nägevat välja nagu isa.  Eks meie isa oli ka kooli direktori siga tapmas käinud, ju siis teda ja tema tööd lähemalt näinud. Mingil määral kajastab õpetajate eelarvamuslikku  suhtumist seegi, kui üht osa lapsi kutsutakse (hellitavalt) eesnime pidi, teisi aga perekonnanime järgi. Siinkohal meenub eesti keele  õpetaja Olga Välk, kes avalikult klassi ees meile selgitas, et pöördub meie kõigi poole teie-vormis ja perekonnanime kasutades, selleks et  vältida ekslikult keskkooli õpilase sinatamist. See leidis aset kuuendas klassis.Õppetöö läks mul kuni viienda klassini ühtlaselt, keskmiselt,  tulin  toime. Veerandist veerandisse käisin koolis ilma puudumisteta. Inglise keele õpetajaks oli viiendast klassist alates õpetaja Adele Kõrge. Tema tunnid kulgesid alati suure kisa ja kära saatel. Küllap avanes mul sellega enam teiste tähelepanu köita ning kõvema hääle ja koerustükkide väljamõtlemisega silma paista. Inglise keele omandamine jäigi puudulikuks mitte üksnes minul, selle üle on kurtnud enamus meie kooli lõpetajaid. Seitsmendas klassis jäetigi mind vist rohkem distsipliini pärast klassikursust kordama.Kõigele vaatamata astusin peale seitsmenda klassi lõpetamist, mida tol ajal nimetati mittetäielikuks keskkooliks, edasi õppima keskkooli kaheksandasse klassi. Kuid peale kaheksandat klassi tuli tahtmine keskkool pooleli jätta ja minna Tallinna Mäetehnikumisse. Selle vaimustuse oli toonud meile Ilbi Reemi, üks meie kandi poistest, kes oli juba aasta või paar seal õppinud ning meile nüüd selleks innustust  sisendas.  Sellisele valikule sai kindlasti põhjenduseks stipendium ja ka tasuta vormirõivastus. Olin sellega teinud esimese otsustava iseseisva valiku. Meid, siit Vändrast vastuvõtueksamitele minejaid  oli vist kolm, peale minu veel Palu Priit ja  Kullamaa Kalju.  Oli 1953. aasta suvi, kui Stalin oli märtsis  surnud. Konstitutsiooni eksamil, mis pidi kontrollima õpilase meelsust ja elust arusaamist, tuli rääkida kiidulaulu Malenkovi aadressil, nagu seda oli harjutud seni Stalinit ülistades tegema. Seda rõhutati sealsete õpetajate poolt juba enne eksamit. Tegin kõik eksamid ära, ja sain ka sisse. Samuti sai Kullamaa Kalju sisse, kuid Palu Priidul see ei õnnestunud. Kui tuli aeg kooli minekuks, siis leidsin, et ma ei taha kodust ära minna, huvi Tallinna kooli vastu oli kadunud. Otsustasin edasi jääda Vändrasse, minna edasi üheksandasse klassi.Sel aastal oli Vändra Keskkooli tulnud palju uusi õpetajaid ja üks neist, Aleksei Tümanok, sai  meie klassijuhatajaks. Ta oli äsja lõpetanud Tartus ülikooli.  Matemaatika õpetajana alustas ta trigonomeetria kursust. See oli minu jaoks uus ja  huvitav ning ma sain trigonomeetria põhjalikult kohe  selgeks. Trigonomeetria varal sai mulle selgeks ka palju varem matemaatikas ebamääraseks jäänud asju. Olen veel praegugi veendunud, et selle eest pean olema tänulik Tümanoki suurepärasele oskusele õpetada. Selle sõna kõige laiemas ja üldisemas tähenduses. Ta ei õpetanud mitte ainult trigonomeetriat, klassijuhatajana oli tal meile, eriti poistele, palju õpetada – edasi anda tööõpetuse vallast, aga ka inimeseks olemist, sõpruse ning omavaheliste suhete teema ei olnud tal  kasvatustöös samuti mitte juhuslik valik. Tunnen, et tema sai mulle edasiseks üks vahetuid eeskujusid, isik , keda olen usaldanud, kellest on senini mulle midagi külge jäänud: siirus, otsekohesus, ausus. Vähemalt püüe seda olla, kui see pole ehk alati õnnestunud. Ja tema oli üks esimesi ja vist ainus õpetaja, kes pidas vajalikuks külastada minu kodu. Usun, sellega  ta vabastas end  senisest vaikimisi levinud eelarvamuslikust suhtumisest meie kodusse kui asotsiaalsesse, kui siinkohal  tänapäevaselt ja selgelt väljenduda. Tema pidas vajalikuks meid kõiki sinatada ja kõnetas eesnime pidi. Võrdselt, mingit vahet tegemata.Kuigi ta oli Vändras vaid aasta, jäi temast õhkuv inimlikkus ja suuremeelsus saatma meie hilisemaid kokkupuuteid ja kontakte, millest veel juttu saab olema.
Veel õpetajatest.
Füüsika õpetajaks oli Ermo Mihkel, tema abikaasa – Ada oli aga matemaatika õpetaja ja mõnd aega ka kooli õppeala juhataja. Praktilise tehnikahuvilisena oli mul temaga hea vahekord, mis arendas edasist huvi tehnika alal tegutsema. Meenub esimese televisioonisaate kinnipüüdmise katseks antenni valmistamine, mis andis tulemuseks vaid aimatava pildi imepisikese ekraaniga televiisoris KBN. Füüsikast elektri osa sai siis vähemalt nii selgeks, et senini pole ma pidanud elektrit kartma.Ajaloo õpetajatega oli mul sageli eriarvamusi, vaidlusi ja palju küsimusi. Karjapoisipõlves Vabadussõjast loetu ja ka kodus ning elus nähtu, mis omavahel kokku ei sobinud, andsid selleks põhjust. Ega  otsekohest vastust tol ajal õpetaja välja öelda ka ei saanud, ta pidi ikka tunnetama enesetsensuuri piire.  1956. aastal, kui Moskva parteikongressil oli räägitud tõtt Stalinist ja tema valitsemise ajal toimunust, loeti peale seda partei ja komsomoli koosolekutel ette nõndanimetatud kinnist kirja.  Et ma ei olnud komnoor, kuid ajalooõpetaja Lehte Suits minu ajaloohuvi tundis ja ka minu informeeritust neist asjus teadis, siis lubas tema omal riisikol mind, kui mitte komnoort, sellele kooli partei ja komsomoli ühisele koosolekule selle  ettelugemist kuulama.Omaette peatükki  vääriks  keemia õpetaja Kalju Tamm. Terve meie klassi käekäigus siis klassijuhatajana.  Nagu ta rõhutas sageli oma vanust nooruse mõttes – mina, 28 aastane …, esitas ta ka oma ainet rõhutatult, hästi ja veenvalt, nii, et see eranditult kõigile selgeks pidi saama. Just selle läbi, lisaks veel mingi üleüldine majanduse kemiseerimise poliitiline kampaania - „keemiatööstuse eelisarendamine“, sigines mulle pähe mõte valida edasiõppimiseks „silikaatide tehnoloogia eriala“. Tänu Kalju Tammele tundus keemia olevat lihtne ja loogiline, tol hetkel veel igas mõttes ka „popp“. Paraku selgus mulle enesele üsna pea, et mul pole keemikule omast omaette nokitsemise natuuri ega kannatust abstraktseteks mõtisklusteks keemia kui teadusharu  tundmatutes sügavustes, mida silmaga ei näe ega käega katsuda ei õnnestu. Koolikeemia oli olnud paraku väga pealiskaudne ja üldistav selle kõrval, mida keemikult  inseneritöö nõudnuks. Seda siis Kalju Tamme rollist keemia õpetajana. Üsna pea, esimesel lõpetamisjärgsel kohtumisel koolis väljendas ta ülimat vaimustust minu sellise valiku üle. Saatuse tahtel viis elu meid kokku veel mõned korrad, täiesti juhuslikult Paides, tänaval, mil piirdusime peale terekäe ulatamise vaid „kuidas läheb“ küsimusega ja läheb „ikka hästi“ vastuste vaimus. Kunagi leidis aset meie kohtumine partei Paide Rajoonikomitees, kasvatustöö küsimuste „kogemuste vahetamise“ korras toimunud koosoleku presiidiumi laua taga. Istusime kõrvuti. Olime mõlemad sinna seatud kuulajaile jagama kasvatustöö eesrindlikke kogemusi: tema koolis, mina siis – töökollektiivis. Ei ainsatki mõttevahetust, isegi mitte repliiki, kunagisest õpetaja-õpilase mälestuste ühisosast. Ju siis jätkus veel sinnamaani trotsi suurest vastasseisust, ajast, mil ta ego ei lubanud kahelda toonase kümnenda klassi klassijuhataja rollis õpilasele seatud allumise kohustuse ekslikkuses.  Sest me olime selleks ajaks juba rohkem täiskasvanud kui lapsed, mida tema, Kalju Tamm ilmselt ei suutnud ära tabada.See dramaatiline vastasseis andiski meile teise klassijuhataja – Natalia Beljavskaja. Kõhetu, habras naine, kes alati vaikselt rääkis, peaaegu ühesuguse rahuliku tooniga, kunagi häält tõstmata,  alati sõnul, mis jõudsid kohale igale kuulajale vene kirjandusest, vene keelest, elust väljaspool vene temaatikat. See ei olnud mitte hirm, vaid kartus teenida sõnatu pilk, mis pani meid,  vallatuid,  kuuletuma.   Kas saab, on võimalik, et tema vaieldamatut autoriteeti põhjendada tema siniverelise päritoluga – krahvinna Natalia Nikolajevna Beljavskaja? Jah, avalikult teadvustasime seda alles postuumselt. Temas oli määratult enam seda hingejõudu kui ühes teises  enesekindlas noores mehes. Me tajusime seda  sõnadeta lausutud mõistmist kuni viimase koolikellani. Ikka ja jälle meenutab teda hilisema aja koolilõpetajate  laul – laulduna vene keeles …Kehalise kasvatuse õpetajaks, üldise sporditöö juhiks Vändra Keskkoolis oli Elmar Jürs.  See tähendab,  mitte, et ainult õpetas, vaid sportimist üldse, vedas Vändra mail Elmar Jürs.  Elmar Jürs oli sõja läbi teinud mehena läinud Tartu Riiklikku Ülikooli õppima kehakultuuri. Tema aeglaselt rahulik  kõnemaneer, vürtsitatuna elutarkusest,  repliikidest hetke ja varasema elu kogemustest,   seadis meid alati teda huviga kuulama. Nii tunnis kui ka jõudehetkil, treeningute ajal. Korpusemehena, üle elanud õudused enne Eesti korpuse formeerimist ja  järgnenud katsumused, jutustas ta meile elust Vene sõjaväes, seal valitsevatest kirjutamata reeglitest, tegelikust elust, millest sel ajal ei pidanud me midagi kuulma, saati siis veel teadma. Seitšas sel nädalal, zavtra – kolme kuu pärast! Selline oli ühe korpusemehe kogemus vene värgist.Lapsepõlve ja kooliaastad olid igat viisi seotud liikumise ja jõukatsumisega. Omavaheline mõõduvõtmine sai hoogu, õpetaja Jürsi eestvedamisel kujunes harjumus end mingis suunas arendada, et siis ka teistega võrreldavalt paremat tulemust saada. Kaalult ja mõõdult kergekaalulisena jäi minu valikuks jooksmine ja suusatamine, sest kuuli tõukamine ning kangi tõstmine kui ka „lõua tõmbamine“ ei olnud mulle jõukohased. Loen oma koolipõlve kõige suuremaks sportlikuks  saavutuseks seda, et ma ei katkestanud ühtki võistlust, pidasin vastu, ei loobunud. Tahtejõud, enesedistsipliin – need kaudsed sportlikud näitajad on hilisemas elus aidanud, sundinud tervise nimel end teadlikult liigutama. Tänu Elmar Jürsi ehitatud tahte ja visaduse (jonni) vundamendile võin end lugeda  eesti mehe  kaheksakümnendate aastate  näitajate skaalal edasijõudnute hulka, kel on nahkpintsak, kes on vaadanud Savoy balli ning läbi teinud Tartu maratoni. Viimast isegi kaks korda.Viimase kooliaasta spordiharrastus pakkus mulle ka üllatuse, mis kahtlemata ei olnud meeldiv:  pakuti edasiõppimise võimalust ühes Leningradi kõrgemas sõjakoolis. Lugu hakkas arenema jäähokist, kui  Vändra jäähokimeeskonda sigines talvel keegi vene mees, kes oli peale kooli lõpetamist suunatud tööle Vändra rajooni miilitsaosakonda. Kuna ma oma nigelat  vene keele oskust eriti ei peljanud, siis  ei imestanudki eriti, kui ta ükskord peale trenni  mind enda töö juurde kutsus. Alustanud küsimusega  mu edasiõppimise kavatsuste  kohta, sai mulle selgeks, missugused on minu valikuvõimalused vastamiseks: soostumisest ei saanud mingit juttu olla, vaid kas ja kui, siis - kui kategooriliselt kohe või mingil muul viisil vingerdades vastu seista. Seekord jäigi nagu asi õhku rippuma, kuid ta avaldas arvamust või soovi edaspidi veelgi kohtuda … sellel teemal jätkamiseks. Küllap mu puudulik vene keele oskus seekord  mingil määral aitas. Esiti olin hirmul järgmise võimaliku kohtumise pärast, lootsin sellega siiski loo lõppenukspidada, kui nii kuu aja pärast ta mulle sosistas, et tema ülemus tahtvat minuga vestelda. See vestlus toimus sealsamas miilitsamaja kabinetis, kuid märksa konkreetsemalt, pealegi - juba eesti keeles. Edasiõppimise asjus jäin oma äraütlevale seisukohale. Seepeale küsiti, kas ma koolivend Paulus Kaarliga läbi käin, kas olen tema kodus viibinud. Kuna Kaarel oli vanaema kasvatada ja ma olin seal ka tihti käinud, siis eitada olnuks liialt naiivne. Täpsustavalt uuris ülemus ( perekonnanimega Kukk, pikka kasvu, musta verd mees, kohaliku rajooni miilitsa ülemus või siis NKVD/KGB pealik ), et kas ma  ta vanematekodus, Suurejõelt Kurgja poole, metsade vahel,  ikka ei ole käinud. Saanud sellele eitava, ühtlasi ka õige vastuse, avaldas ta siiski veel soovi, et ma uuriks või paneksin tähele Kaarli koduste kohta käivaid juttusid ja sündmusi. Ju ta pidas siis mind nii naiivseks või lihtsameelseks. Aimates edasiste arengute ebameeldivuste võimalikku jätkumist, rääkisin toimunust vaid Krulli Matile, talle teadmiseks. Mine tea, mis kõik võib veel juhtuda. Õnneks jäi kõik sinnapaika. Kümmekond aastat hiljem  kohtusid meie pilgud selle Kukega Paide sööklas. Ilmselt tundis ka tema mind ära, kuid mina nooremana ei pidanud ei vajalikuks ega ka mitte mõistlikuks selle mehega teretamise läbi võimalikku kontakti sattuda, jätsin tere ütlemata.Eks olid siis ju veel ärevad ajad metsadeski. Kukk ja Toomla, Ameerika spioonid, nagu hiljem avaldati, olid eelmisel aastatel seal , Kaansoo-Suurejõe kandis maandunud, hiljem Kaisma lähistel kinni võetud. Meie jäähokitreener, Gustav Vunk, kes oli ühtlasi komsomolikomitee mingi tähtis tegelinski, korraldas meile kevadtalvise matka ööbimisega Mõrdama rabas, mis laiub Pärnu Paide maanteest Sikana kohas Tootsi Viluvere vahel raudteeni.  Julgestuseks oli meie arsenalis peale jahipüssi veel Gustavil mingi käsirelv, ju siis TT. Ühel soosaarel leidsime hilise inimtegevuse jälgi - lõkkekoha ja mingeid märke sellest, et ööbijad olid relvastatud. Ilmselt samasugust varjatud jälgimise ülesannet täitis meie poistekarja (9) mitmepäevane matk läbi Riisa raba ja sealt siis parvedega  Halliste jõgepidi pärivoolu Aesoni. See leidis aset 1954.aasta augustis.  Kunagi, aastakümneid hiljem, kui metsavendlusest juba teises võtmes räägiti, meenutas Endel Kõuts üht oma sünnipäeva meenutades, kus peale meie, klassivendadest asjaosaliste, ilmus seltskonda veel keegi täiskasvanud mees. Poisid, kas teate, me pidasime siis pidu koos metsavennaga!Millal ja mismoodi ma hakkasin maailmas toimuvat mõistma,  kes seda enam teab. Kui isale ajalehti kõvasti ette loeti, siis ei läinud see mööda ka minu kõrvust. Churchill,  Truman, Potsdam … olid tihti kuuldud nimed, Stalinist, Hitlerist rääkimata.  Lugemise käigus ema antud selgitused ning tekkinud arvamusavaldused mõjutasid n.ö. maast madalast mind meie ümber toimuvas orienteeruma, mõistma poliitika valikulisust - sõjas venelased-sakslased, peale sõda kommunistid, venemaa eestlased, metsavennad, vangid, sõjavangid, missuguses sõjaväes keegi sõdinud oli, kes ja mismoodi sõjaväkke läinud või võetud, mismoodi kõrvale hoidis, kes oli omakaitses või hävituspataljonis olnud, kes oli enne sakslaste tulekut maha lastud, kes peale seda …  nende vahel tehti vahet, ajuti avaldati poolehoidu, või siis kiruti ja parastati. Ka jutud väljaandjatest ja pealekaebajatest, lihtsameelsest  muidu tunnistajast ei jäänud saladuseks: kus tegijaid, seal ka nägijaid.  Raadiod olid enne sõda kokku korjatud ja siis maja, kus neid hoiti, põlema pandud. Raadiot meil ei olnud, see sai tellitud posti teel, Moskvast (Posõltorg). Esimene ei mänginud, sai isegi tagasi saadetud, teine hakkas korralikult tööle. Õige pea avastasin Ameerika Hääle, kesklainel 251 meetrit. Räägiti, et lühilainel on kuuldavus parem, ei segata. Moskvitšil oli vaid kesk- ja pikalaine ala. Nurmoja Märdi kodus oli lühilaine alaga Eesti-aegne raadio. Käisin vahest neil Ameerika Häält kuulamas. „Jossif-Jossif jurakas, järjekordselt turakas“, sellist Rooma tänavapoiste repliiki edastati mingi venelaste välispoliitilise möödalaskmise korral, mis Itaaliaga ilmses seoses pidi olema. Küllap see oli siis ikka enne Stalini surma, viiekümnendate algul. Oli ka lootus, et isa saab ehk raadiot kuulata, kuid see tal ei õnnestunud. Sel ajal oli isale lehe ettelugemise kohustus juba ammu minule pandud.
Töö 

Suvine tööl käimine oli osale  meie  kamba poistest harjumuseks kujunenud, teenistus kulus ära kooliriietele, jalanõudele, midagi jäi ka taskurahaks. Üks esimesi suviseid töid, millega lootsime suurt  taskuraha teenida, oli kraavihalli töö, puhastasime mingit rohtukasvanud kraavi. Juba siis selgus, et tööga raha teenimine on vaevarikas ja raske: käed läksid villi, selg jäi haigeks …Enamasti oli Vändra Ehitus-Remondikontor tööandjaks. Ühel suvel olime transporditöölised – vedasime palke  veski saekaatrisse, siis liiva surnuaia kõnniteedele. ZIS-5 kabiini, juhi kõrvale, said kaks,  teised, oli meid kokku kolm või neli,  kükitasid koorma otsas. Koorma laadimine oli vahest nii vaevaline, et autojuht tuli appi liiva viskama või palke veeretama. Ükskord käisime Tallinnast punaseid kärgtelliseid toomas. Seekord oli veoautoks Molotov, nagu siis GAZ-51 kutsuti. Tagasiteel olime mitmekesi kivikoorma otsas kõhuli maas.  Kooli ajal sai vahest käidud vagunitest telliseid maha laadimas. See oli alati kiire töö, tuli öö jooksul mitu vagunit tühjaks laadida. Veel meenub Massu tellisetehas, kus ühel suvel vormisime savisegust tellise toorikuid, ladusime need vagonettidele ja  vedasime  varjualustesse, õhu kätte kuivama, kust siis  hiljem need ahju põletamisele läksid. Arvatavasti peale küüditamist, kui kokkuostu oli toodud kokku üle saja veise, tuli see kari ajada  Pärnusse. Algul oli teistega tegu, et neid ühele poole koos liikuma saada, hiljem loomad väsisid ja käisid ilusti. See teekond kestis kaks või kolm päeva. Tagasi tulime hobutranspordiga, regedega, nende samadega, mis saatjaina kaasa olid sõitnud. Peale seda oli mitu päeva järjest  koolis veel väsimus sees, uni kippus peale,  jalad oli mitu aega veel suurest käimisest kanged. Minu esimene Tallinna käik sai samuti loomade veo läbi võimalikuks. Tol korral oli isa loomaveol, kitsarööpmelisel raudteel Vändrast Tallinna saatjaks, sest neile oli vaja juua ja süüa anda. See oli mõni aasta peale sõda. Tallinn oli siis veel varemeis. Suvel, peale seitsmenda klassi lõpetamist oli isa võtnud puude saagimise ja lõhkumise töö, kus kahemehe saega saagisime suve läbi kahemeetriseid puid kolmeks. See oli küll tüütu töö. Ka oli vanematel klassidel üksvahe kohustus käia talvel  koolile metsas puid tegemas, siis tuli samuti  saagimistöö teha „sulle-mulle“ kahemehe saega. 1953. aasta suvel tegime parajasti alevi keskel, parteikomitee hoone ehituse vundamendi juures mingit labidatööd, kui mögafonist (valjuhääldaja, millest lasti raadio programmi alevirahvale kuulamiseks) teatati Beria vangistamisest. See oli tol ajal sensatsiooniline uudis. Hiljem tegime veel mitmele majale vundamente. Reinsalu Jaan oli sel ajal Ehitus-Remondikontori juhatajaks. Tema käes nägime jooniseid, milledele oli tehtud parandusi, kus „arhitektuurilised liialdused“ olid maha kriipsutatud. Vändras ongi kaks ühesugust maja kõrvuti, üks „liialdustega“ teine juba ilma. Reinsalu Jaan hiljem imestaski, et miks ma peale keskkooli ehitust õppima ei läinud.Keskkool saab läbiVänrdra Keskkooli XXX lennu lõpetamise ajaks, 1956. aasta kevadeks, oli Vändra Keskkool saanud jälle uue direktori. Senine direktor Reiljan oli ametist tagandatud, tema asemele määrati senine Vändra rajooni Haridusosakonna juhataja – Kaljo Pilt. Ta ei olnud võõras, juba IX klassis õpetas meile gaasi- ja õhukaitset, valdkond, mida hiljem hakati tsiviilkaitseks nimetama. Lõpupeoks oli tema poolt meile kast veini, mis üldise hinnangu järgi hästi mõru oli. Kaljo Pilt on rääkinud  ühe erakordse loo küpsuseksami matemaatika ülesande lahendamisest, millega matemaatika õpetajad, eksamikomisjoni liikmed, toime ei tulnud, kuid  Natalia Beljavskaja oli selle ära lahendanud. Üldiselt olid mu eksamitulemused rahuldavad. Vast kõige enam on jäänud meelde lõpukirjand, mille kirjutasin Tolstoi Sõda ja Rahu teemal. TPI sisseastumiseksamil valisin samuti kirjandi teemaks Tolstoi. Sain kirjandi eest hinde „4“. Ka siis, kui aasta pärast tegin uuesti sisseastumiseksami, nüüd siis Mehaanikateaduskonda pääsemiseks, sain kirjandi eest „4“. Ju siis meie kooli rahuldav hinne oli seda väärt.Peale lõpetamist läksid paljud meist Tartusse maad kuulama, kus edasi õppida – kas siis TRÜ või EPA. Mina jäin sellest seltskonnast mingil põhjusel eemale, otsustasin omapäi üksinda Tallinna minna. Ega küll mingit selget plaani edasiseks ei olnud. Oli ju valida – kas teha sisseastumiseksamid, pääseda kõrgkooli, või siis jääda ootama möödapääsmatut sõjaväkke minekut. Kalju Tamme keemia oli kahtlemata kõigi Vändra Keskkooli selle perioodi lõpetajate tugevaim külg. Küllaltki tihedas konkurentsis Tallinna plikadega sain ka mina  sisse Tallinna Polütehnilise Instituudi Keemiateaduskonna silikaatide tehnoloogia erialale keemiainseneri kutset omandama. Minu eksamitulemused olid olnud keskpärased.Sisseastumiseksamite sooritamise ajaks sain voodikoha Lenini puiestee vastvalminud ühiselamu 10…11 kohalises toas. Neist vaid kaks, mina ja minu naabervoodi omanik, Peeter Kulm Jõgevalt, saime sisse, ülejäänud sellega toime ei tulnud, sest kaardimäng ja muu seni õpilasele keelatud olnud lõbustustegevus kulutas  neil  aja ja tähelepanu. Õppetöö algas üle kuu kestvate sügiseste põllutöödega Pärivere sovhoosis, Pärnumaal. Neist 25-st sissesaanust olidki enamus Tallinna kooliplikad ja neli poissi. Kaks neist langesid talvise sessiga välja, üks, Kalev Beek, läks aga üle orgaanilise keemia – kütuste tehnoloogia erialale. Kevadsemester sai ka minule saatuslikuks mitmel põhjusel, milledest peamine oli sisemine veendumus, et minust keemikut ei saa.
Minu ülikoolid

1957. aasta kevadel sai läbi minu keemiku koolitus.  Kahtlemata sain endale selgeks keemiateaduse abstraktsuse ja eripära, et see eeldab suurt tööd, ettekujutusvõimet ja teab mis veel, mida ma ei suutnud teada saada.  Üks oli selge,  kui õppida, siis vaid midagi sellist, mis käega katsutav ja silmaga nähtav. Juba esimesel semestril olin tundnud teatud kiivust  Mehaanikateaduskonna suhtes, et ma ei kuulu sinna.  Oli ka mõtteid minna tööle, püüda jätkata siis sportimist, mille olin pooleli jätnud, kuid see oleks tähendanud jälle sügisel sõjaväkke minekut. Isegi Elektromehaanika tehnikumis käisin maad kuulamas, et õppida midagi, mis pole keemia. Küpses otsus – teha sügisel uuesti sisseastumiseksamid, saamaks Mehaanikateadus-konda, autotranspordi erialale. Täiesti juhuslikult toetas sellist otsust vist ajalehest leitud kuulutus, mis pakkus võimalust läbi teha  suveks pioneerilaagritesse minevatele kasvatajatele ettenähtud  kursus. Nii kolisingi peale kursuste läbitegemist Toompealt, Rahvakohtu 3 asunud kohtumaja (praegune Stenbocki maja) neljandalt korruselt otse Rock-al-Mare pioneerilaagrisse.  Kohtumaja neljas korrus oli ühiselamuks peamiselt keemikutele. Sealse kümnekonna toa tudengite elu-olu valvas Juula, kes täitis nii koristaja kui ka kombluspolitsei rolli ja õpetas maapoistele vesikloseti kasutamist ning valvas pidevalt nende reeglite täitmist. Selle ühiselamu koha vaieldamatu eelis oli Toompeal, endises Rüütelkonna hoones paikneva Fr. R. Kreutzwaldi nimelise raamatukogu lähedus oma mitme  lugemissaaliga. Siin sai alguse ka päeviku pidamine, mis pakkus sisemonoloogi võimalust ise endaga. Küllap oli selles kaalukas osa ka minu kirjadele  arusaamatutel põhjustel Hellelt (Augjärv) tulemata jäänud vastustel. Vist oli õnneks, et ma ei leidnud teed seltskonda, kus pidevalt meelt lahutati, tantsusaalides ja restoranides peategelaseks pürgiti.  Lisaks oli  värske kogemus tudengihakatistest toakaaslaste käekäigust, kui neil sisseastu-miseksamite ajal kulus enamus ajast  linna ööelu nautimisele.Niisiis leidsin end üllatuslikult õpetaja-kasvataja rollis ise enda üle pimeduse varjus muigamas, kui pioneeriealiste poiste juures  õhtuti korda hoidsin ja märkusi tegin, et öörahu saaks. Seoses suvise tööga laagris jäi  ära ka  esimene kohtumine klassikaaslastega, mis ammu kokku oli lepitud. Oligi kergem, et ei pidanud kellelegi rääkima ja aru andma, miks  keemia õppimine katki jäi, mis edasi saab.  Sisseastumiseksamid õnnestusid, mind võeti Mehaanikateaduskonna autotranspordi eriala üliõpilaseks. Matemaatika eksami võttis vastu Aleksei Tümanok.  Eksami ära teinud, ütles ta mulle, et rohkem kui „4“ ta mulle ei saa panna. Veel oli mingi sekeldus vene keele eksamiga, mille sooritamist pidi kontrollima dekaan, Eugen Soonvald. Soonvaldile masinaelementide  ja Ollikule tugevusõpetuse eksami sooritamist loeti nagu inseneridiplomi peaaegu kättesaamise märgiks. Millegipärast täheldasin selle vene keele eksami käigus Soonvaldi  toetust või tähelepanu minu suhtes.Siinkohal, olles maininud veel Soonvaldi nime pean vajalikuks rõhutada, et nii Tümanok kui ka Soonvald on mõjutanud ja suunanud minu inimeseks kujunemist.Tänu Tümanokile sain järje peale matemaatikaga. Tänu tema toetusele sain üle senisest tõrjutusest, mis oli mind saatnud varasest koolipõlvest peale. Kahju, et mul ei õnnestunud osa võtta tema pakutud jalgrattamatkast Moldaaviasse, peale kümnendat klassi. Seda just raha pärast, mida meie peres niigi nappis. Tänu temale sain Teoreetilise mehaanika kateedris pool laborandi kohta, kui tugevusõpetuses põrumise pärast ühe semestri ilma stipita toime pidin tulema. Meie kontakt jätkus veel hiljemgi.Kui olime jõudnud kolmandale kursusele, sai meie õpperühmale hooldavaks õppejõuks Eugen Soonvald, kes oli siis juba ühtlasi Autotranspordi kateedri juhataja. Tudengite folklooris liigub ikka ja alati legende õppejõududest seoses eksamite ning arvestuste õiendamisega, loodetava soosingu eelistustest või siis  vastunäidustustest. Soonvaldi karm  suhtumine oli üldtuntud. Mingil põhjusel jätkus  vene keele sisseastumiseksamil tajutud  tähelepanu meie suhetes, õppejõu üliõpilase edasistes suhetes.Soonvald oli õppejõud, kes ei olnud astunud parteisse ega teinud ka ära kandidaaditööd, kui vormitäidet, millest tema senine praktiline teaduslik-teoreetiline tegevus ammu üle oli olnud.  Temalt saime kaks olulist juhist meile, kui üliõpilastele ja kui peatsetele autoinseneridele.Esimene neist oli seotud lapsiku teoga, kui (omast arust) Eesti patrioodid kandsid avalikult TPI spordiklubi märki, mille algsest kujust oli viisnurk maha viilitud. Teadagi, need mehepojad visati välja. Moraal sel puhul meile oli Soonvaldi suust: ei ole mõtet peaga vastu seina joosta, sellega ei muuda midagi!Teiseks – teie olete need mehed, kes te vahetate Eesti autobaaside juhtkonnas välja polkovnikud. Nende osatähtsus Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumi autoettevõtetes oli selleks ajaks oluliselt suurenenud seoses sõjaväestatud autokolonnide täiendava asutamisega. Just sinna oli siginenud Hruštšovi sõjaväereformi tagajärjel tööta jäänud venelastest vanemohvitsere. Tippjuhtkonda pääsemise eelduseks kehtis aga neil aegadel parteisse kuulumise nõue. Ettevalmistusena selles mõttes parandasime koos Vaiksoo Heitiga endi parteilist positsiooni komsomoli astumisega. Seda siis neljandal kursusel. Kõigele lisaks õnnestusid mul neljanda kursuse eksamid nii teha, et viimasel kursusel sain kõrgendatud stipendiumi. Märgatavalt mõjus see ka mu enesetundele.Iga päev, iga  aasta üliõpilaselus pakkus sündmusi, mälestusväärseid elamusi. Oli see siis üliõpilaslaulupidu Riias, uudismaal käimine, praktika Gorki autotehases või sõjaväelaager kunagise Königsbergi lähistel.  Koridoriakadeemia raames vahetati mõtteid, uudiseid ja arvamusi kuni maailmapoliitika tähtsündmusteni välja. Üks põnevamaid hetki oli 1956 aasta sügis, mil käis  Ungari sündmusi kajastavate värskete uudiste  vahetamine juba täiskiilutud hommikuses Kopli trammis. Räägiti valjul häälel sellest, mida keegi kuskilt raadiost kuulnud oli, kuidas asjad seal ikka tegelikult on.  Seal toimuvale tunti avalikult kaasa. Ei tea, et keegi oleks selle tagajärjel kannatama pidanud.Meie peres olid selleks ajaks, aastaks 1962, kui olin saanud inseneridiplomi, aset leidnud kaalukad sündmused. Elmu  kirjutas mulle uudismaale (1958) , et tegi TPI juures ära sisseastumiseksamid ning sai sellega vabariikliku suunamise Odessa Merelaevanduse Instituuti. Nii me ei kohtunudki enne kui ta sealt inseneridiplomiga tagasi tuli, siis viie aasta pärast. Kahjuks ei näinud seda meie isa, et tema mõlemad poisid said ülikooli hariduse, millest ta omal ajal unistades rääkinud oli.Nii keskkooli kui ka ülikooli päevilt kogesin, et mitte alati ei olnud keskkooli medalimehed valmis  ülikoolis edukalt toime tulema, sest andekus ei  korva  puuduvat töövõimet, mis küll aga võib  olla laiskuse eelsoodumuseks.  Ebapiisavat andekust kompenseerib tihtipeale edukalt töövõime liidus tahtejõuga.  Mütsiga lööjad ja  igat masti kombinaatorid  - saavutanud mistahes hinnaga lõpuks diplomi, ei olnud samuti ereandlik nähtus. Endas tunnetan mingil määral tahtejõu  osa neis pingutustes, mis oli tehtud eesmärkide saavutamise nimel.  Kergelt pole mulle miski tulnud, on tulnud vaeva näha, aega ja närve kulutada.Meie kodune kasvatus oli paljuski orienteeritud jumalasõnast lähtuvale kuuletumisele, mis tekitas umbusku ja trotsi koolis räägitava suhtes, eriti viiendas, kuuendas klassis, kui räägiti Vana-Kreeka ja Rooma ajaloost, mütoloogiast ja usunditest. See ei olnud see jutt jumalast, millest kodus ja kirikus räägitud oli. Ema selgitus usust, selle tähendusest oli, et usk on inimesele nagu köidik loomale, mis hoiab teda tagasi paha peale sattumast. Siit siis ka  moraal, moraalsus, mis on jäänud  mul elukäsitluses vaikimisi toetuskohaks mistahes oludes orienteerumisel. Ju oli see kristlik moraal, mis minu suhteid klassivend Kaarel Paulusega teravdas, et ta nii mõnigi kord mulle moraalitsemise, moraali lugemise pärast etteheiteid tegi, kui tema jõulised võtted nii otseses kui kaudses tähenduses eriarvamustena meie vahel selgitamist vajasid.  Kunagi, palju hiljem, ühe esimese suhtlemistreeningu sissejuhatavas faasis põhjendasin oma huvi ja vajadust suhtlemiskogemuste täiendamiseks vajadusega omandada  allapoole vööd (lubamatu) löömise löögitehnikat. Selle oskuse omandamine ei ole senini veel õnnestunud, kuigi ise olen pidanud seda taluma, kas siis vale või ka pettuse näol. Samuti usaldus, usk headesse sõnadesse, usk inimesesse. Üks ilmekamaid usalduse näiteid pärineb TPI rektoraadi ukse taga paiknenud ajalehtede müügilauast, kus selle müüja, keskealine daam, mingil poliitilisel teemal aetud jutu jätkuks küsis, et kas ma olen lugenud, või sai ta minu jutust aru, et ma ei ole lugenud Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil“. Ühel järgmisel korral ulatas ta mulle värske lehe, mille vahel see raamat. Ma ei taha sellega kinnitada ainult minu usaldatavust,  jutu ja väljanägemise põhjal, vaid asjaolu, et see daam tundis ja tunnetas tookord, 1956. aasta sügisel, Ungari sündmuste ajal TPI üliõpilaste üldist poliitilist meelsust. Ta usaldas meid. Me olime seda pälvinud.Kirja saanud 25.04.2010 ja korrigeeritud 18.juulil 2012.

 KoeruAutoremonditehase aja lugu  
Hea töökaaslane tehase päevilt, alevi ja külarahvas!Tehas on poole sajandi kestel kujundanud Koeru ilmet ja eluolu. Seda on teinud inimesed, kes tehases tööd tegid ja kes siis Koerus elasid. Igaühel neist on omad mälestused toonastest aegadest, poolest sajandist, mis Koerule tänase näo andnud.Kandnud omal ajal hoolt ja vastutust tehaserahva käekäigu eest, pean vajalikuks neid möödunud aegu ja sündmusi minu silma läbi nähtuna, siia kirjapanduna meenutada. Seda ka lootuses, et neid juurde koguneks ja siis ükskord lapitekina kokku seataks. Usun tehase osa Koeru arengu loos seda väärt olema!
Tööle Koeru AutoremonditehasessePeale neljandat kursust korraldati meile Autotranspordi kateedri ettevõtmisena ekskursioon Viljandi ja Võru autobaasidesse. Tagasiteel külastasime Koeru Autoremonditehast, kuhu olime viiekesi tootmis-praktikale suunatud. See oli 1961. aasta juulis.Meie praktika tähendas meistrite kõrval ja tema rollis tootmistööga tutvumist ja katset inimeste töö juhtimisega toime tulla. Selle kahe suvekuu jooksul hakkasin mõistma juhtimist, kui vajalikku ja möödapääsmatut tegevust tootmise korraldamisel, nii töömehe, meistri kui ka direktori tasemel. Just asjaolu, et sain ettekujutuse tootmisest täies ulatuses, sellest, mil määral kõik olenes juhtimisest ja kuidas seda tehti, või teha tuli, hakkas mind huvitama. Mis aga peamine – mistahes juhtimisalase otsuse või muu liigutuse tulemus sai selle tegijale koheselt teatavaks, nähtavaks ja seda tänu ettevõtte väiksusele. Juba praktika käigus jõudsin äratundmisele, et mu jõud käib asjast üle.Peale praktikat leidis aset tulevaste töökohtade valik, ehk suunamine. Seega seisin valiku ees – kuhu minna tööle. Esiti pakuti mulle Pärnu Autobaasi nr 7 Vändra filiaali või kolonni ülema töökohta, mis tähendanuks lapsepõlve mänguseltskonna ja teiste vanade tuttavate meeste kamandamist. Niisugune võimalus tegi ettevaatlikuks. Pidasin mõistlikuks seda vältida, alustada võõras kohas, kus mingid vanad suhted edasises töös ja elus mõjule ei pääseks. Nii saigi tehtud otsus - minna tööle Koeru. Kaudselt oli selle otsuse teinud ka Heiti Vaiksoo, sest tema oli jõudnud enne jõulu Koerus pulmadki maha pidada. Diplomieelsele praktikale suunati meid mõlemaid Koeru Autoremonditehasesse nr 2 selle teadmisega, et saame sinna ka suunamise peale diplomi kaitsmist.Veebruarist alates vormistatigi meid diplomieelse praktika ajaks tööle, mind vanemmeistri, Heiti dispetšeri ametikohale.Minu diplomitöö juhendajaks sai kateedri juhataja Eugen Soonvald. Tema oli kõigile TPI mehaanikateaduskonna tudengite jaoks vaieldamatu autoriteet. Mõne aasta eest oli just tema paika pannud äsjase Ekskavaatoritehase juhtkonna, viimaste kursuste tudengite tulevasele töökohale praktikale suunamisega. Nüüd, Autotranspordi kateedri juhatajana oli tema see õppejõud, kes selge sõnaga ütles - teie vahetate autobaaside juhtkonnas välja polkovnikud. Nende osatähtsus Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumi autoettevõtetes oli selleks ajaks oluliselt suurenenud seoses sõjaväestatud autokolonnide täiendava asutamisega. Just sinna oli siginenud Hruštšovi sõjaväereformi tagajärjel tööta jäänud vene vanemohvitsere. Kuna Koerus polkovnikuid ei olnud, siis jäi ka ära meile sisendatud polkovnikutevastane häälestatus. Veel oli Soonvald meid häälestanud EPA meeste hegemoonia vastu auto-ettevõtetes. Seega sai meie missiooniks Koerus TPI meeste paremus maksma panna, mida ta meie puhul sageli rõhutas. Meil, siin Koerus tuli siis üle olla nii direktorist kui ka peainseneri rollis tegutsevast tehnikaosakonna juhatajast, kes eaka mehena taotles kaugõppes EPA mehhaniseerimise inseneri diplomit.Esmamulje ja hilisem mälestus nende aegade Koerust oli kaskede allee Aruküla ja Koeru vahel. Kased olid väärikas eas, rivis sõidutee mõlemal pervel. Nende taga laiusid kolhoosi põllud. Alevis töötas söökla ja toiduainete kauplus endise Kapu kõrtsi hoones. Saun ja kultuurimaja jäid sööklaga ühele poole teed, nende vastu endisaegne apteegimaja, kus elasid tehase töötajad. Keset alevit ristteel oli planguga piiratud ehitus, kus öeldi endine kõrts olevat, mida juba pikemat aega oli remonditud.13. sajandi viimasel kümnendil valminud kirik, mis arendas kultuuri vaid enda kasudes, ei lasknud maaomanikuna oma lähikonda kuigi suurt asulat kerkida. Elu edenes rohkem külakohas, siis kui ülemöödunud sajandil siinmail aetud piiritusega Peterburist teenitud rahadega mõisad paremale järjele saidMajanduslik tõus sünnitas aleviku alles üle-eelmise aastasaja lõpul. Alevikul on olnud paremaid ja halvemaid aegu, kuid oma tähtsust pole ta majandus-. kultuuri- ja hariduskeskusena kunagi minetanud. Ümberkaudsed jõukad talud vedasid piima meiereisse, kartulit piiritusevabrikusse, vilja jahuveskisse, müüdavat iganädalasele turule, tegid sisseoste tarbijate ühistu ja erakauplustes. Kuulsad olid Koeru laadad, kuhu tuldi hobuseid ostma isegi Lätimaalt. Vanasti oli väikeettevõtjaid ja värkstubasid palju. Need on jäänud oma aega.Pealesõja aastad tõid ka Koeru maile uusmaasaajad, kolhoosid, sovhoosid. Nendega koos ilmus hobulaenutus, millest mõne aja pärast sai masinatraktorijaam. Aruküla mõisa viinavabrik sai neile asukohaks. Need sõjajärgsed muutused siinses alevi- ja külaelus kui ka hilisemad ümberkorraldused tulenesid tollaste kõrgete võimude tahtest, olid nad siis pärit kas Tallinnast või Moskvast. Järjekordne ümberkorraldus oligi otsustatud Moskvas partei keskkomitee 1958. aasta septembripleenumil. Senine põllumajandustehnika laenutamise ja selle eest tasumise süsteem oli osutunud takistuseks kolhoosides ja sovhoosides majanduslikkuse printsiipide arendamisel. Traktorijaamad kuulusid siitpeale likvideerimisele, tehnika jagati välja nende otsestele kasutajatele. Hooned ja inimesed, eriti kontoripersonal, jäid ootama uusi väljakutseid, mis sel ajal tähendas nende üleandmist mõne teise asutuse või ametkonna teenistusse. Neid asju otsustati juba Tallinnas.1959. aasta mais, peale pikemat ootamist, Koeru ulatunud arvukate kuulduste ja arvamuste lõputut arutamist ning nendega kaasnenud tähistamisi, sai lõpuks teatavaks edasine tegevus: Koerusse tuleb Tallinna Autoremonditehase nr 1 (varasema nimega "Sirp ja Vasar") sõiduautode kapitaalremondi allüksus – nimega Koeru Autoremonditehas nr 2. Sellekohane Ministri käskkiri on dateeritud 29. mail 1959. Käskkiri oli vene keeles.Traktorijaamades oli leidnud tööd sõjajärgsete aastate ja kollektiviseerimiskampaaniate (kolhooside tegemise) vastuoludest piinatud maarahvas ning sõjatee läbi teinud mehed. Nendes oludes oli kümnekonna aasta jooksul loodud tarvilik materiaalne baas põllumajandustehnika kasutamiseks ja remondiks. Tihtipeale sõjaveteranide juhtimisel, sest siis oli neid palju ringi liikumas, kes väärilist parteilist ametikohta otsimas ja siis selle saamiseks valmis olid. Nii saabusidki Koeru Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumi suured ülemused, endised korpusemehed, kes rääkisid autoremonditehasega seoses peatselt alustatavatest suurtest ehitustöödest. Paljuks ei peetud ka raudteeharu Koeru toomist, rääkimata elamuehituse kohesest alustamisest. Nii tuligi mõne aasta pärast kinni ajada vundamendikraavid, mis olid ministeeriumi endise sõjapealikust suure ülemuse käsul lastud töökojale pikenduse ehitamiseks valmis kaevata.

Algus

Vastloodud tehas alustab tööd 1959. aasta juunis. Tööle vormistatakse mõnikümmend töötajat, mitmesugustele erialadele – autolukksepad, kassapidaja, normeerija, laohoidja, elektrik, jõujaama motorist, meistri kohusetäitja jne, kõik endise traktorijaama töötajad. Juuli keskpaigas saabuvad endisest „Sirbist“ sõiduautode remondi ala asjatundjad komandeeringusse, Koeru meestele kogemusi ja õpetusi jagama. 3 – 4 neist jäävadki päriseks. Augustis saabub meistri ametikohale Lauri Koger Tallinna Autobaasist nr 1. Selleks ajaks oli lahti võetud esimene remonti toodud auto, Antsla Tarbijat Kooperatiivi „Pobeda“. Esimeste tööpäevade probleemistikust on heasüdamliku irooniaga meenutatud sellesama „Pobeda“ esisilla lahtivõtmist - et kardeti pingest vabaneva vedru ettearvamatut käitumist ja kuidas see kõik pika nööri vahendusel suuremate üllatusteta ka õnnestus.Uue ettevõtte juhiks oli saanud ühest teisest likvideeritud traktorijaamast pärit Nikolai Korrol. Minister oli ta direktori kohale kinnitanud nädalapäevad enne tehase tegelikku väljakuulutamist – 21. mail. Aasta lõpuks oli tööle võetud üle 90 isiku. Esimese täistöö-aasta lõpuks, juunis 1960, oli kirjas juba 140 inimest. Töötajate arvu järsu suurenemise oli tinginud veoauto veokastide tootmise käivitamine. Metsa- ja saematerjali töötlemine kuni veokastide tellijatele kätte-toimetamiseni võimaldas Koeru rahvale tööd ja teenistust, sest vabu töökäsi siin leidus.Peale traktorijaama teab mis ajast ja kust pärit tüüplahendusega töökoja ruumide, mis võimaldasid vaid kõige primitiivsemat töökorraldust nelja seina ja katuse näol, oli veel võimalik kasutada ammustest aegadest püsinud viinavabriku kahekorruselist hoonet. Selle eraldiseisvatesse väiksematesse ruumidesse paigutati töökohad, mis nõudsid pinda ühe või kahe töömehe toimetamisteks ja peale vajalike töölaudade veel võimalust korraldada seal autoosade ja materjalide käepärast paigutamist. Sellesama viinavabriku katuse all oli MTJ aegadel (töömeeste kõnepruugis nimetati seda lihtsalt "joti" ajaks) koha saanud katlamaja ja jõujaam. Jõujaama olemasolu kätkes siis endas vaid tehnilise taseme primitiivsust, millistes oludes tuli alustada tööd. Vaid mõne treipingi käigushoidmiseks oli kasutada nn riigi elekter. Kogu ülejäänud tootmisele vajalik elektrienergia pidi tulema jõujaamast, trofeena saadud sakslaste MAN diiselgeneraatorist. Viinaköögi esimesel korrusel said töökoha sadulsepad, esi- ja tagasildade remondi lukksepad, vasesepp ning autoelektrikud teisel korrusel.Tehnoloogia ja tehnilise taseme piiratuse näiteks neis oludes oli kindlasti autode värvimiseks elementaarsete tingimuste praktiline puudumine. Samuti ka fakt, et ratastel oleva auto all tehti vajalikke töid selili maas, lamades. Ei kanalit ega mingit statsionaarset tõstukit ei olnud veel tehase töö kolmandalgi aastal.Peale ruumide oli tööks vaja palju muudki. Oli küll jäänud tööpinke ja seadmeid traktorijaama ajast, midagi oli üle toodud Tallinnastki, kuid palju tuli valmistada, kohandada, sõna otseses mõttes – leiutada koha peal: mootorite, agregaatide ja kerede remondiks vajalikud rakised ning tööabinõud.Nagu autode tootmine, nii ka autode kapitaalremont eeldab autode lahtivõtmise ja kokkupaneku loogikast lähtuvat tööde paigutamist ruumis selle eesmärgiga, et säästa inimesi, aega ja ruumi soovitud tehnilisele tasemele vastava remonditud auto saamiseks. Siinsetes Koeru oludes, mis mingilgi määral ei olnud kooskõlas remonditöö loogikaga nii töötingimuste kui ka elementaarsete kvaliteeti kindlustavate nõuete täitmise osas, selleks kohandatud tingimustes tuli teha palju rasket füüsilist tööd. Ei olnud harvad need korrad, kui hõigati üle tsehhi, et on vaja lolle ja tugevaid mehi – väljast autosid tsehhi sisse või siis tsehhist välja lükkama, ehk siis jälle värvi ja sealt tagasi, kas tsehhi sisse, või välja. Seda ka aastaajale vaatamata, sest töö tahtis tegemist. Samas vaimus käis palgivedu, kas Rakke raudteejaamast või siis kuskilt metskonnast. Palgiveo transporditöölisteks võeti külakorras mehi teistest meistrijaoskondadest. Sisetransport baseerus „loga“ tööle. „Logaks“ sai Pobeda, mille kere oli kohandatud veoplatvormiks, detailikastide või siis agregaatide ja muu materjali vedamiseks ühe ukse tagant teise ukse taha, sealt aga edasi käsitsi ja süles.Nendele aegadele nii iseloomulikust nähtusest, nagu seda oli ebarütmiline töö kuu lõikes, oli nakatatud ka siinne tootmine. Kuu peale planeeritu sai valmis kuu viimastel päevadel, tihtipeale sai järgmisest kuust nädalajagu päevi juurdegi võetud. Ega järgminegi kuu teistsugune olnud. Tegelikult oli see plaanimajanduse üleliiduliselt levinud tõbi, sotsialistliku majandussüsteemi paratamatu kaasnähtus. Esimesel tööaastal remonditi 9 – 12 autot kuus, mõni aasta hiljem juba 15 – 18 autot. Peale autode remonditi sõiduautodele eraldi veel mootoreid ja agregaate – esi- ja tagasillad, käigukastid, roolid, igas kuus esialgu kuni 5, hiljem juba 8 – 10 komplekti. Peamised tellijad olid Tallinna ja Tartu taksopargid ning teiste linnade autobaasid.Uute remondiettevõtete käikuminek ei edenenud nii jõudsalt, kui seda loodetud oli. Samasugustes oludes alustas tööd ka Otepää Autoremonditehas nr 4. Samuti vanas traktorijaama töökojas. Sealses tehases remonditi diiselmootoritega veoautosid.Alles teisel-kolmandal aastal peale alustamist saadi tootmistöö juhtimise ja organiseerimise parandamiseks koosseisudesse juurde tehnikaosakonna juhataja, uue tehnika ja ratsionaliseerimistegevuse inseneride ametikohad. Peainseneri ametikoht, millest oli juttu ministri tehase rajamise käskkirjas, jäi ikka veel koosseisudest välja, peainseneri rolli täitis tehnikaosakonna juhataja. Seni oli vanemmeister täitnud ka peainseneri ülesandeid, olles direktori järgi teiseks meheks tehases . Koosseisulisi ametikohti saadi juurde kahe meistri, raamatupidaja ja ökonomisti ametikohtade näol.1962. aastal olid saanud kaks Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetanud autoinseneri suunamise tööle Koeru Autoremonditehasesse nr 2 - Heiti Vaiksoo dispetšeri ja Arvo Adelbert vanemmeistri ametikohale ning ökonoomikainsener Endel Ariva vanemökonomistiks.1963. aasta muutis oluliselt tehase välisilmet: senise väravavalve ning läbipääsu otstarbeks ministeeriumi käsul Tallinnast kohale toimetatud vana autobussikere asemele ehitatakse korralik putkamõõtu silikaatkividest hoone. Seal said paiga tehase valve ja tehnilise kontrolli (TKO) teenistused. Ootamatult, kõige palavamal ja pingsamal hetkel, nagu alati avarii korral, lõpetab oma töö tehast elektrienergiaga varustanud diiselgeneraator MAN, sõjaaja pärandus. Et taoline sündmus võib peatselt aset leida, oldi teadlik. Värske inseneridiplomiga elukogenud tehnikaosakonna juhataja Lauri Koger oli aegsalt tellinud kõrgepingeliini ja alajaama ehitamiseks projekti ning korraldanud vajalikud kooskõlastused. Sellest sai tehase arenguloos üks märgilise tähendusega sündmus. Veel sama, 1963. aasta sügisel, lahkub algusest peale tehase tehniliseks juhiks olnud tehnikaosakonna juhataja Lauri Koger. Tehnikaosakonna juhatajaks saab senine vanemmeister Arvo Adelbert.1964. aastal lõpetatakse veokastide tootmine. Vabanenud puidutsehh kohandatakse mehaanikatsehhiks, sinna paigutatakse treipingid ja uute osade valmistamine. Nende ümberkorralduste tulemusena paranevad kereremondi jaoskonna töötingimused. Moodustub uus, kerekeevituse ja remondi meistrijaoskond. Samuti on selleks ajaks valmis saanud maalritsehh, mis on ehitatud just sõiduautode värvimiseks ja jääb samuti kereremondi jaoskonna meistri juhtida. Seda jaoskonda asub juhtima Jaan Mill, kes oli tulnud Koeru kui Arvo Adelberti ja Heiti Vaiksoo koolivend. Tema insenerikoolitus oli küll omal ajal pooleli jäänud. Nõndanimetatud „Sirbi“ ajast päritud mootorite ja agregaatide remondi struktuuriüksust oli juhtinud Tallinnast ületoomise korras tulnud vana kooli meistrimees – Rudolf Tamm. Tema aeg sai täis ja ta lahkus tehasest ning mootorite ja agregaatide meistrijaoskonna etteotsa edutati aasta eest sõjaväeteenistusest naasnud Jüri Murakas. Ta oli mootorite stendis autolukksepp-katsetajana mootorite remondi asjadesse end põhjalikult sisse töötanud. Mootorite remondi jaoskonna lihvija-puurija ametit pidanud Hugo Tuulikust saab aga värske mehaanikajaoskonna meister, sest tal on ka vastav tööstuskooli erialane ettevalmistus. Neljandat meistrijaoskonda – peamehaaniku teenistust, juhtis algusaastatel meistrina Adolf Loidap, hiljem aga sai selle valdkonna meistriks Mikko Särkinen. Tema oli tehase alguses automaalrina töötanud ja hiljem puidutsehhi meistrina veokastide tootmist juhtinud. Särkineni asemele võetakse peamehaaniku teenistuse meistriks töökuulutuse peale tulnud Vello Lätt.Ümberkorraldused leiavad aset peale tootmise ka planeerimise ja juhtimise valdkondades. Moodustatakse eraldi tehnikaosakond. See paigutatakse traktorijaama-aegse töökoja teisele korrusele selleks eraldi välja ehitatud uutesse ruumidesse. Raamatupidamine, plaaniosakond ja direktor jäävad edasi Valgesse majja, administratiivhoonesse, mis oli valminud vahetult enne MTJ ümbersündi autoremonditehaseks – ART.Veel saab 1964. aastal oluliseks tähiseks tuhandes Koerus remonditud auto, nüüd juba Gorki autotehase järgmise põlvkonna sõiduauto mudel - „Volga“. „Pobeda“ remont sai lõpetatud eelmisel, 1963. aastal.

Ühiskondlikest organisatsioonidest oli oma koha sisse võtnud eriti jõuliselt ametiühing. Selle eestvedajaks ja organisaatoriks oli algusest peale olnud mootorite remondi jaoskonna lihvija-puurija Hugo Tuulik. Esimese direktori mahavõtmisel oli ametiühing selles teatud osalisena tegev olnud. Kui direktor Nikolai Korroli vabastamine mingil moel oli seletatav tema isiku ametikohale vastavuse või sobivusega harituse mõttes, siis järgmine, veidi üle aasta direktorina töötanud inseneridiplomiga Olev Vutt sunniti lahkuma kohapealsete intriigide tagajärjel. Ametiühingu osalisust on tunda selleski vallandamisloos. 1962. aasta mais seab ministeeriumi kõrge ametimees, Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumi Tootmis-tehnika valitsuse juhataja, endine polkovnikust korpusemees – Octav Pahla paika kolmandaks direktoriks EPA kaugõppe koolitusega mehhaniseerimisteaduskonna lõpetanud Kaarel Jereti. Uus direktor tuli ületoomise korras Tartu Autoremonditehasest 

Parteiorganisatsioon oli kuidagi alamõõduline, aeg-ajalt peeti küll koosolekuid, kuid tema tegevus küll mingit kaalu tehase asjade ajamisel ei omanud. Selle eesotsas oli samuti sõjaveteran, - Elmar Sool. Tema oli pidanud esimesel aastal varustaja ametit ja veel ametiühingus tegev olnud. Tehase komsomolid olid kuulunud juba mõnda aega kolhoosi komsomolidega ühte algorganisatsiooni. Noorte spetsialistide, Adelbeti ja Vaiksoo komsomoliealisus ja nende kuuluvus sinna avastati alles aasta pärast. Siis, kui oli toimunud järjekordne tööstuse ja põllumajanduse eraldi parteilise juhtimise üleliiduline reform, nõndanimetatud tsoonikomiteede moodustamine. Arvo Adelbert sattus siis toonase Tapa tsooni komsomolikomitee büroo liikmeks.Tehas, ühe arvukama ja nooruslikuma kollektiiviga ettevõttena Koeru mail oli esirinnas paljudes sportlikes ettevõtmistes. Võrkpallimeeskonna esinemine oli muljetavaldav rajooni piires, hilisematel aegadel samuti autotranspordisüsteemi vabariiklikel esivõistlustel, rääkimata tööstusettevõtete suvemängudest, kus alati Tartu või Otepää autoremondi meestele väärilist konkurentsi pakuti. Lembit Arula, Enno Sass, Rein Kaare, Rein Voolaid, Ülo ja Ants Sokmanid … kuulusid Koeru ART võrkpalli raudvarasse. Siis, veel päris esimestel aastatel, Juhan Kuuse eestvedamisel oli toimunud mootorrataste võistlusi vigursõidus ning veel mingid rallilaadsed ringisõidud. Oli ju Jawa ajastu! Koeru Autoremonditehase esimene ralliekipaaz, Hubert Jõe ja Arvo Adelbert, sõitis varustuse pikapist "Pobedaga" välja 1963. aasta suvel. Siit on välja kasvanud ka Koeru ralli, mille esialgsed eestvedajad ja korraldajad - Rein Voolaid ja Jüri Murakas piki aastaid kõikvõimalikel vabariiklikel rallispordi üritustel vähemalt oma kohalolekuga südikalt esinesid.

Kaadrimured jätkuvad

Kolmanda tööaasta lõpuks oli tehase juhtimine üle antud kolmanda direktori kätte. Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumi Tootmis-tehnika valitsuse juhataja, Octav Pahla käis isiklikult pea iga nädal kohal, et inspekteerida järjekordsele direktorile antud soovituste ja korralduste täitmist ning jagada uusi. See oligi „materiaalne baas“ ja organisatsiooniline abi tühjale kohale rajatud tehase juhtkonnale.Nagu kahe eelmise direktori läbipõlemiseks ei kulunud kummalgi korral üle kahe aasta nii ka direktor Jereti puhul. Intriig hakkas arenema mõlemal korral normeerimisest, sest mõlema direktori naised olid töötanud normeerijatena. Tahes-tahtmata kuuleb normeerija palju. Ja kui ta räägib ka palju, on pahandus kerge tulema. Eriti, kui naiste jutu põhjal kujunevad direktori otsused. Pealegi veel - äratuntavalt.
10. oktoobril 1964 leiab Koerus aset järjekordne „paleepööre“. Kuskilt kostis läbi hinnang, et direktor tuleb leida kohapealt, Koerust. On vaja leida inimene, keda tehaserahvas teab ja tunneb, omaks võtab. Direktori kohusetäitjaks määratakse tehnikaosakonna juhataja Arvo Adelbert. Keegi kuskil rääkis, et kohe tuleb parteisse astumise asi ära vormistada. Kuid ka komsomoli eas mees pidi veel komsomolina siiski sobima. Nii see siis rohkem päevakorda ei tulnudki. Samal kuupäeval, 10. oktoobril leidis aset veel teinegi paleepööre (ilma jutumärkideta!)  Moskvas – Brežnev võttis seal võimuohjad enda kätte. Järgmise aasta aprillis kinnitab Autotranspordi ja maanteede minister mind Koeru Autoremonditehase nr 2 direktori ametikohale.Tehasele direktori leidmine oli ministeeriumi mure. Ülejäänud juhtiva kaadri leidmine oli juba direktori kohustus. Selleks ajaks oli olnud tehasel kaks vanemraamatupidajat pearaamatupidaja õigustes. Esimesed kaks aastat pidas seda ametit Inna Kivisepp, siis Mai Pragi kuni 1963. aasta lõpuni. Sealt edasi oli Ellen Treter ligi aasta kohusetäitjana kuni võeti ajalehe kuulutuse peale tulnud Valve Ruusmäe. Ka tema lahkus aasta pärast. Kui raamatupidajate kohad olid pidevalt komplekteeritud, siis vanemraamatupidaja (pearaamatupidaja õigustes) kohale inimese leidmisega oli tõsiseid raskusi, sest ministeeriumiga asjaajamine toimus vene keeles, revidendid ja kontrollijad olid samuti venekeelsed eruohvitserid. Edasiselt oli Ellen Treter veel mitu korda pikemalt kohustetäitjaks.Direktorina, puutudes kokku kaadriprobleemidega, selgus üks oluline tõsiasi – kaugemalt, kas ajalehe kuulutuse või oma käe peale tulnud tööotsijad olid küll huvitatud tööst, palgast, eelkõige aga võimalusest saada ka korter, kuid kui jutt jõudis sinnamaani, et Koerus ei ole keskkooli – jäi kaup katki, töökokkulepe sõlmimata. Nii ei olnud mitte üksnes vanemraamatupidaja otsimisega. Selleks ajaks oli vakantseks jäänud veel mitu äsja saadud inseneri ametikohta. Jutt potentsiaalse kandidaadiga lõppes ikka siis, kui sai selgeks, et Koerus keskkooli ei ole.Ministeeriumipoolne juhtimine ja kontroll tehase tegevuse üle käis endistviisi, Octav Pahla vahendusel, kord nädalas toimuvate inspekteerimisvisiitide näol. See mees oli Eesti-aegse ohvitserikoolitusega, läbi teinud Eesti korpuse sõjatee ja erru lastud polkovniku aukraadis. Peale Eesti korpuse likvideerimist, viiekümnendate keskel, sai temagi, nagu paljud teisedki korpusemehed, tööle Autotranspordi ja Maanteede ministeeriumisse ning oli sel ajal Tootmis-tehnikavalitsuse juhataja. Olin kord tema kabinetis tunnistajaks, kui tema laual helises ministri otsetelefon. Ta kargas püsti, võttis valvelseisaku ja siis telefonitoru, andis vastuseid ehtsõjameheliku raporti vaimus. Minister Richard Sibul olevat demobiliseerimise ajal olnud kapteni aukraadis. Vanemad mehed, direktoritest kolleegid, teadsid rääkida, et Pahla suust olla kostnud ülesrivistatud võitlejate ees karmid ähvardused kohesest mahalaskmisest … rivi ees, sõjaseaduste alusel. Temast õhkus vaid jäist ükskõiksust, eemalseisja takkajärele targutamisi, mõnitamiseni välja. Seda nii neljasilmavestlustes, eriti aga ametlikes esinemistes koosolekutel, nagu seada olid ministeeriumi kolleegiumid.Aasta peale veokastide tootmise lõpetamist toimunud finantsmajandusliku revideerimise käigus avastasid umbkeelsed revidendid mingi ebamäärase arvestusliku metsamaterjalide puudujäägi saekaatris saetud palkide mahus. Kolleegiumil, kui seda asja ministri eesistumisel arutati, sain teada, mis on direktori palk ja palga lisa vastutamise ning karistuseks määratud noomituse näol. Ei mingit õpipoisi aega! Just siis sain tunda Pahla olemust. Noore mehena toona ma veel ei mõistnud, et selline ongi juhi elu. Ka see ei mahtunud mulle siis veel pähe, et pagunid tuleb välja teenida ja mundri au saab hoida vaid kõrgema ülemuse ees alamate nurka surumise väel.Sellest loost kooruski 1966. aasta kevadel Koerus välja järjekordne direktori vahetus, seekord siis tema enda algatusel. Sest pidasin enda hinda kõrgemaks, et olla kellegi jaoks vaid peksupoisiks. Koikaneniks, nagu tol ajal sellise rolli täitjaid hüüti. Lootsin saavutada samaväärse positsiooni trustile Eesti Põlevkivi ehitatavas autoremonditehases, kus pidi mõne aasta pärast käima minema 40 tonnise kandejõuga autode kapitaalremondi ettevõte. Suure kandejõuga autod töötasid karjäärides eriteedel, vaid põlevkivi väljavedamiseks. Mulle anti korter Jõhvis ja vaneminseneri ametikoht trusti Eesti Põlevkivi keskaparaadi peamehaaniku teenistuses. Esialgseks ülesandeks tehti mulle trusti allasutuste autotranspordimajanduse korrastamise eesmärgil kaevanduste automajanditest ülevaate koostamine. Selle põhjal pidi hiljem otsustatama, kas on aeg trusti ühtse transporditeenistuse kavandamisega algust teha.Aeg läks, remonditehase ehitus seiskus, mõnes nurgas küll nokitseti kaevandusmasinate remondiga, kuid põlevkivi kaevandamise plaane korrigeeriti niivõrd, et jäid välja ehitamata uued karjäärid, langes ära ka vajadus kavandatud autode remondiettevõtte järgi.Aeg läks ka Koerus ja direktori vahetus tuli seal järjekordselt päevakorrale. Peale minu lahkumist pidas seda ametit paar kuud ajutiselt Heiti Vaiksoo, kuni leiti uus direktor - jällegi Tartu autoremonditehase mees – Ants Lumi. Selle mehe auks tuleb öelda, et tema lõi labida maasse tehase suuremahuliseks väljaehitamiseks, rekonstrueerimiseks. Paraku viinaviga, mis mehel varemalt küljes oli olnud, pani ministeeriumi mehed järjekordselt tehasele direktorit otsima. Oli see juhuslik või kellegi kavandatud käik, et Lembit Arula mulle sellest ministeeriumi murest Jõhvi rääkima tuli, vihjamisi ka jutuks võttis, et kas ma Koeru tagasi ei tahaks tulla? Mõne aja pärast tuligi sellest juttu ministeeriumi Tööstusettevõtete osakonna juhatajaga, Lembit Kivilooga. Tema ettepanekul kirjutasin ministrile avalduse soovist kandideerida Koeru ART direktori ametikohale. Minister Richard Sibul soovitas temale omasel delikaatsel viisil korraldada ära parteilise kuuluvuse küsimus ja selle vormiline külg Eesti Põlevkivi parteiorganisatsioonis korda ajada. Ma aktsepteerisin seda. Oli 1968. aasta kevade jüripäev.Ministeeriumis oli selleks ajaks aset leidnud ümberkorralduste käigus ellu kutsutud Tööstusettevõtete osakond, Lembit Kiviloo juhitud autoremonditehaste tööd koordineeriv üksus. Octav Pahla oli ümberkorralduste käigus paigutatud Õppekombinaadi direktori asetäitja ametikohale. Selles rollis oli see mees nagu ümber sündinud. Ta ei olnud enam suur ülemus, vaid minu suhtes klient, kelle käekäik sõltus minu heast tahtest. Arvan, mul jagus taktitunnet ja tähelepanu vanahärrale antud ametiauto remondi korraldamisel kui ka mõnede sellega seotud edasiste küsimuste lahendamisel. Ta oli headus ise. Kuni aupaukudeni elupõlise ohvitseri muldasängitamisel.Töö suures keskasutuses oli õpetanud mulle asjaajamise tehnikat bürokraatia masinavärgis, vahetu suhtlemine paljude kaevanduste juhtidega pakkus võimalusi jälgida erinevate isiksuste juhtimisvõtteid ja neist tulenevalt ka erinevaid lahendusi sarnastes oludes. Võrrelda vene- ja eestikeelse juhtimise erinevusi, avastada, et juhi rahvus määras ettevõtte keelsuse, sellest tulenevalt ka meelsuse. Sirgala karjäär oleks siinkohal suurepäraseks näiteks, kuidas mäeinsenerid Ülo Uluots ja Lembit Võlu eestimeelsete meestena ehitasid välja suurepärase ettevõtte, kus domineeris eesti keel ja sellele vastav asjaajamise kultuur. Sealsamas, kõrvalolev Viivikonna karjäär, oli diametraalselt vastupidine näide, kus eesotsas oli eesti nimega venekeelne mees (Madisson).Seega olin lõpetanud ise enda vabatahtliku asumisele asumise (1966 – 1968), saanud sellega rikkamaks kogemuse võrra tööst ja elust suures masinavärgis mutrikese rollis. Sisemine vajadus eneseteostuseks oli ajendanud mind juba varem teist, praktilisele tööle ja tootmisele lähedasemat töökohta otsima. Olin juba käinud Viljandi KEK-s maad kuulamas, kus otsiti juhti uuele, tee-ehitusega alustavale allüksusele.Jõhvis töötamise perioodil, mil mul oli vaba aega rohkem kui küll - avastasin läbi oma korteri seina BBC venekeelsed uudised ja siis veel sealsed tasemel kommentaarid. Suur poliitika oli endiselt üheks mu huvisfääriks jäänud ning informeeritud olek toimuvast kõigis valdkondades minu jaoks olulise tähtsusega. Sealhulgas välispoliitika eriti, sest oli aasta 1968, Tšehhoslovakkia sündmuste kulminatsiooni aasta. Ühtlasi oli juba tunda „kuldsetel kuuekümnendatel“ liigselt avatud kruvide kinnikeeramist. Lisaks senisele arusaamale venelasest ja venemeelsusest avastasin venelastest töökaaslaste varal venelase märksa radikaalsema ja kriitilisema hoiaku ametliku poliitika suhtes, kui seda minu senine eestlase eelarvamuslik arusaam venelase poliitilisest häälestatusest automaatselt oli olnud.

Uus süsteem
Juba aastaid varem oli liikvel kuuldusi mingitest erilistest ettevõtte majanduslikku huvi stimuleerivatest eksperimentidest mõnes Leningradi autobaasis. 1967. aastal kuulutatigi välja majandusreform, niinimetatud uus süsteem, mille järgi töötamiseks pidi ettevõte tegema üsna põhjalikke ettevalmistusi, et olla kvalifitseeritud üleminekuks uue süsteemi tingimustes töötamiseks. Üleviimise pidi otsustama kõrgemalseisev organisatsioon ettevõtte tehnilis-majanduslike näitajate nõutud tingimustele vastavuse korral. Kuna eksperimente oli korraldatud just Moskva ja Leningradi automajandites, siis üleminek tööks uutes majandamise tingimustes siin, Eestis, osutus eelkõige, ja koheselt, võimalikuks samuti automajanditel, sealhulgas siis ka Tallinna Taksopargil. Esialgu nimetatigi seda lühidalt Kosõgini majandusreformiks. Kosõgin oli teatavasti Liidu Ministrite Nõukogu esimees (peaminister).
Tallinna Taksopargi näitel tähendas majandusreform temale õigust ise otsustada majanduslikest printsiipidest tulenevalt oma autopargi suuruse ja vanuse üle. Selle tulemusena müüdi vanemad taksod maha teistele ettevõtetele, sealhulgas kolhoosidele ja sovhoosidele. Uute omanike esimeseks mureks sai taksopargist ostetud vanade taksode remontimine. Kui varem kehtinud korra kohaselt anti mahakantud autod autoremonditehasele lammutamiseks, varuosade täiendavaks ressursiks, siis nüüd tulid need mahakandmisele määratud autod maha müüduina remonti, see tähendab – nad tulid ära remontida. Ega tsentraalse jaotuse korras ettenähtud varuosade kogus (ressurss) sellest ei suurenenud. Seega tuli täiendav kogus autosid küll remontida, saamata selleks juurde täiendavalt varuosi, kujundlikult öeldes – supp jäi lahjemaks.Just selleks ajaks, mil olin naasnud tagasi Koeru Autoremonditehasesse, oli kujunenud olukord, kus väga paljudel ettevõtetel, sealhulgas ka paljudel ehitusorganisatsioonidel, avanes võimalus sõiduautode soetamise teel luua täiendavaid võimalusi oma põhitegevuse paremaks ja efektiivsemaks juhtimiseks. Pealegi oli selleks ajaks korraliku sõiduauto, siiski vaid ainuvõimaliku Gorki autotehase „Volga“ (GAZ-21, vana „Volga“) omamine igale majandusjuhile saanud ühtlasi ka prestiiži küsimuseks.Samasuguseks üldise defitsiidimajanduse fenomeniks, nagu sõiduauto, oli saanud veel igasugune ehitustegevus. Ants Lumi käimalükatud tehase rekonstrueerimine oli selleks ajaks jõudnud ehituslimiitide kärpimise faasi, mis kätkes endas ohtu - kogu ettevõetud tehase väljaehitamise seiskamist.
Siinkohal avanes just Koeru ART võimalus olla selles sotsialistliku plaanimajanduse sünnitatud defitsiidi sõiduvees. Vastastikuste huvide arvestamise vaimus sõlmitud kokkulepped ehitajatega võimaldasid meil ehitustööde jätkamist, neile aga vajalike sõiduautode soetamist ja siis ka remontimist, kui kokkulepped ehituste osas täidetud said. Ei olnud ka harvad juhtumid, mil meil tuli täita ministeeriumi ja tema allasutuste ehitusküsimuste lahendamiseks analoogsete kokkulepete sõlmimisel võetud autode remontimise kohustusi. Sel peerioodil said Koeru Autoremonditehase headeks partneriteks paljud ehitusorganisatsioonid – esiti Paide MEK, siis Harju ja Pärnu KEK-d, Kirovi nimeline kalurikolhoos, lisaks veel paljud nende allettevõtted ja väiksemad kontorid lähemalt ja kaugemalt. Vastastikuste huvide raamidesse mahtusid mõningatel juhtudel ka isiklike autode ostmise taotluste heakskiitmine Toompealt vajaliku nõusoleku saamise korral. Omaette nähtuseks kujunes auto ümberehitamine – „Pobedast“ võis „Volga“ teha, argipäevases kõnepruugis oli selleks vaja vaid "number ja ämber"! Kuid loa ümberehituse vormistamiseks võis anda vaid Ministrite Nõukogu esimees või tema asetäitja.Auto ja auto omanikuks saamise tragikoomilisuse väljenduseks osutus ühe tollase olümpiavõitja, Jaan Taltsi autasustamine vabariigi Valitsuse poolt temale mahakantud auto ostuloa andmise näol. Muidugi oli Koeru ART selle auto eelnevalt ära remontinud.

Süsteem, tehnika ja tehnoloogia

Auto ja autotööstus on masinaehituse üks komplitseeritumaid valdkondi. Auto peab olema võimeline usaldusväärselt töötama väga pika perioodi kestel mitmesugustes, sageli äärmuslikes tingimustes. Autole esitatavad kõrged nõuded kajastuvad tema ehituses, selle ehituse keerukusega tuleb arvestada, eriti kapitaalremondi protsessis, alates remondiettevõtte projekteerimisest-ehitamisest kuni remonditud auto valmistoodanguna tellijale üleandmiseni. Paraku ei ole auto kapitaalremont oluluiselt lihtsam uue auto valmistamisest. Kapitaalremondi puhul lisandub lahtivõtmise protsess, mis suurel määral loob eeldused lõpptulemusele – remonditud auto tehnilisele seisundile, kvaliteedile. Kõik jalakäijad ei ole veel kingsepad, et nad jalanõusid kannavad, veel vähem on nad siis jalatsite valmistajad. Tehase rajamise tühjale kohale otsustasid just need kõrged ametimehed, kes olid küll sõitjad (jalanõude kasutajad), kuid mitte auto valmistamise või remondi asjatundjad (vastavalt siis kingsepad). Auto kapitaalremont, kui mõiste, tähendab remonti võetud auto eranditut demonteerimist (lahtivõtmist, osandamist) osadeks, et siis kõik osad ükshaaval kontrollida ja need kas parandada või asendada uutega ning lõpuks jälle kokku monteerida (koostada). Teisisõnu – autoremonditehase tooraineks on vanad autod, millede töötlemisel saadakse detailid (osad). Kõlbulikud ja remonditud detailid ning kõlbmatute asendamiseks valmistatud, ehk siis hangitud uued varuosad, kokkupanduna ongi remondiettevõtte toodang – kapitaalselt remonditud auto. Teoreetiliselt peaks ja võiks see olla tõesti nagu uus.Tegelikkuses kujunes remonditud auto ressurss ikkagi mingiks osaks sellest teoreetilisest, uue auto ressursist, moodustades veerandi või paremal juhul kolmandiku. Kui võtta seda veerandit või kolmandikku kasutegurina, siis tõesti kolm korda remonditud auto teenis peaaegu sama palju kui üks autotööstuses valminud uus auto. Üht autot remonditi kolm-neli korda, isegi 5 korda remondis käinud auto ei olnud neil aegadel mingi erand. Eriti sõiduautode puhul.ENSV Autotranspordi ja Maanteede Ministeerium oli kõigi autotranspordi ja teedeehituse ning hooldamisega seotud ettevõtete kõrgemalseisvaks organisatsiooniks. Sellesse süsteemi kuulusid ka autoremonditehased. Koeru Autoremonditehases remonditi esialgu Gorki Autotehases toodetud sõiduautosid „Pobeda“ ja  hiljem „Volga“. Mõne aasta pärast lisandusid „Moskvitš“ ja UAZ väikeveokid. Süsteemi transpordiettevõtete vajadustest tulenevalt täiustus tehastevaheline tööjaotus spetsialiseerumise suunas. Nii alustati Otepääl Ungari päritolu autobusside remontimist, kusjuures bussi istmete ja muude polstri komponentide remont ja valmistamine toimus Koerus. Samuti valmistasid meie sadulsepad ja õmblejad istmeid Tartu Autoremonditehases remonditud veoautodele, seal toodetud uutele autobussidele ja furgoonautode juhikabiinidele. Süsteemisisene koopereerimine oli taolise koostöö ja tööjaotuse ühine nimetus.
Plaanimajanduse reeglite ja neil aegadel valitsenud dogmade kohaselt koostati ministeeriumi ettekirjutuste põhjal ettevõtte aasta ja viisaastaku plaanid, kontrolliti nende täitmist ja, kui oli vaja, siis neid ka korrigeeriti. Hiljem, alates seitsmekümnendatest, alustati plaanide formeerimist tehaste endi poolt korraldatava klientuuri remondivajaduste selgitamise teel.Alles nüüd, kui tehas oli siiani töötanud äärmiselt primitiivsetes oludes üle kümne aasta, avanes võimalus projekteerimise käigus kavandada ratsionaalne tehnoloogilise protsessi skeem, selle järgi valida sobiv hoonestus. Paraku Eesti Tööstusprojekti koostatud esialgne projekt, mis lahendas küll osaliselt senised kitsaskohad, ei leidnud ministeeriumis heakskiitu. Ehitusmahtu peeti ülepaisutatuks. Seega tuli kogu kavandatud ehitus jagada etappideks, et siis pikema perioodi vältel see jõudumööda eoks teha.

Perspektiivplaanid ja ehitused

Riikliku Projekteerimisinstituudi Eesti Tööstusprojekt koostatud projektlahendus nägi ette tootmispinna laiendamiseks ehitada 24 x 48 m montaažikorpus, kahe kõrgsurve katlaga katlamaja, kogu elektrivarustus ja palju muud tööstusettevõtte toimimisega seonduvat. Juba esimese ehitustööde mahtude korrigeerimisega jäime ilma katlamajast ja aja nõuetele vastavast soojavarustusest. Kuidagi õnnestus läbi suruda olmekorpusele teine korrus ja sinna kombineerida söökla ning kontoriruumid. Ehitus valmis 1971. aastal.See, mis riikliku kapitaalehituse plaanist maha tõmmati pidi tehtama nii-öelda kapitaalremondi vahenditest. Vastastikuste huvide arvestamise vaimus sõlmitud kokkulepped ehitajatega võimaldasid meil ehitustööde jätkumist, ehitajale aga vajalike sõiduautode soetamist ja siis ka remontimist, kui kokkulepped ehituste osas täidetud said. See oligi ehitamise „kapitaalremondi meetod“, nagu eelpool sellest juba juttu oli. Vaevaline ja aeganõudev ettevõtmine. Mida ja kuidas edasi? Neile küsimustele pidi andma vastuse perspektiivplaan, mis valmis 1974. aastal. Perspektiivplaani koostasid needsamad RPI „Eesti Tööstusprojekti“ mehed, kes olid teinud esialgse tehase rekonstrueerimise projekti, selle, mis oli ehituslimiidi korrigeerimise läbi kokku tõmmatud.Koeru Autoremonditehase nr 2Rekonstrueerimise Perspektiivne generaalplaanSelle sissejuhatusest loeme -Koeru Autoremonditehas nr 2 rekonstrueerimise perspektiivset generaalplaani, mille ülesandeks on tehase arenguperspektiivide, tootmisprogrammi perioodiks kuni 1990.a. põhiliste tehnoloogiliste ja arhitektuur-ehituslike lahenduste, insenertehniliste võrkude, rekonstrueerimise maksumuse, toodangu omahinna ja kasumi ning tehase rekonstrueerimise põhiliste tehnilis-majanduslike näitajate määramine. Tehase rekonstrueerimise tulemusena kasvab ta toodang 1990. aastaks võrreldes 1973. aastaga 4 korda, töötajate arv vaid 1,8 korda. Koeru Autoremonditehase nr 2 rekonstrueerimine on ette nähtud teostada üksikute objektide ja etappide viisi perioodil kuni 1990. aastani.Järgnevas lõigus on käsitletud autode kapitaalremondiga seonduvat tööjaotust Eestis - Eesti NSV Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumi süsteemi tööstusettevõtted on käesolevaks ajaks spetsialiseerunud järgmiselt:
Tallinna ART (lühendatud Tallinna Autode Katseremonditehas) …Koeru ART nr 2- sõiduautode GAZ – 24 ja väikese kandejõuga veoautode UAZ kapitaalremont -    sõiduautode agregaatide, v.a. mootor, kapitaalremontTartu ARK (lühendatud Tartu Autode Remondi katsetehas …
Otepää ART nr 4 ….Nimetatud arengusuunad on fikseeritud ENSV AT ja MM tootmisnõupidamise protokollis 1972.a. mais ja on kooskõlas 1973.a. novembris toimunud Eesti, Leedu, Läti ja Valgevene NSV Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumide esindajate nõupidamise tulemustega. Tehase konkreetne tootmisprogramm on tuletatud lähtudes vabariigi perspektiivsest ametkondlike autode arvust ja remondivajadustest. Programm on eelnevalt läbivaadatud ja kinnitatud ENSV AT ja MM-is. Tehase perspektiivne generaalplaan on koostatud arvestusega, et täiendavalt antud tootmisprogrammile võib tehas täita järgmisi teenustöid:                  -   sõiduautode pesemine                  -  sõiduautode ekspressdiagnostika                  -  sõiduautode agregaatide vahetamine                  -  sõiduautode tankimineRekonstrueerimise projekti ettepanek – selgub üksikasjaline pilt ettevõtte tehnilisest seisukorrast ja kavandatavast. Kõik autode kapitaalremondiga seotud tootmisprotsessid koondada peakorpusesse. Peakorpuse tootmispinda on selleks otstarbeks võimalik suurendada vana ja uue osa vahe täisehitamise teel. Ehituslikult küllaltki heas seisundis olev värvimistsehh on otstarbekohane rekonstrueerida abihooneks, kuhu koondada need osakonnad, mis ei ole otseselt seotud põhitootmisprotsessiga. Nendeks on sepa-tehnika jaoskond, galvaanika jaoskond, tööriista osakond ja peamehaaniku osakond koos oma autode tehnilise hooldamise võimalusega. Kõigeks selleks tuleb olemasolevat värvimistsehhi laiendada, mis on ka kergesti teostatav. Kuna olemasolevad laod on ehituslikult halvas seisukorras ja raskesti rekonstrueeritavad ning madala bilansilise väärtusega, on otstarbekohane ehitada uus keskladu, kuhu oleks koondatud kõik tehase laod (v.a. tootmisprotsessi vahelaod). Täiesti uue hoonena on otstarbekohane ehitada nn kommertshoone. Siia on koondatud kõik need protsessid, milledel on otsene side klientuuriga. Sellega välditakse täielikult kõrvaliste isikute sattumine tehase territooriumile. Sellesse kommertshoonesse kuulub autode vastuvõtt ja väljaandmine koos laoga. Loomulikult peab see hoone asuma territooriumi välispiiril. Olemasolevad laod, mehaanika tsehh ja abitootmise hoone ei ole oma ehitusliku seisukorra, hajali asetuse ja tootmispinna vajaduse tõttu kasutatavad.
Mida õnnestus siis sellest realiseerida?Tänu saabunud „kaarhallide ajastule“ oli neid võimalik püstitada kiirelt, lihtsalt ja odavalt, ignoreerides tolle ajastu riikliku kapitaalehituse korras ehituste finantseerimise reegleid ning sellega kaasnevat bürokraatiat. Maalritsehh, laod ja kommertsteenistus ehitati välja kaarhallide näol. Sadulsepatööde mahu kasvuks vajaliku tootmispinna andis samuti kaarhalli ehitamine. Üheks suuremaks ettevõtmiseks kujunes kahe kaasaegse kõrgsurvekatlaga katlamaja ehitus, mille korstnale sai ehituse aasta 1977, kuid tegelikult hakkas korsten suitsema 1979. aasta detsembris. Uue katlamaja valmimine oli seni kavandatavate ehituste vältimatuks eeltingimuseks. Kümne aasta eest kavandatu sai sellega ammendatud.Olime jõudnud uuesti tuttavasse seisu – uued vajadused kui ka nõudmised töö- ja olmetingimustele, samuti kvaliteedi ning tööjõu jätkuva nappuse probleemide näol nõudsid aina ehitamist, olemasoleva seadmepargi täiendamist, töökorralduse muutmist jne. Aastal 1985 valmis järjekorras teine perspektiivplaan. Selles kavandatud rekonstrueerimistööde tulemusena paraneb toodangu, remonditud autode ja agregaatide kvaliteet, garanteerimaks tarbijale kapitaalremondivahelise läbisõidu suurenemise 15 % võrra. Kvaliteedi tõus tagatakse kaasaegsete seadmete kasutamisega ehitamisele tulevas maalritsehhis, mis lubab tunduvalt suurendada autokerede ettevalmistustööde, korrosioonikaitse ja värvkatte kvaliteeti. See tagabki autokerede ja auto kui terviku ekspluatatsiooniea pikenemise. Teisisõnu – kogu tehase edasine areng sai panustatud uue maalritsehhi ehitusele. Ehitamine läks käima, pidulik nurgakivi panek leidis aset tehase 30-dal aastapäeval, 1989. aasta maikuu viimasel pühapäeval.
ElamuehitusLisaks tsehhi pikenduse ehitamiseks kaevatud vundamendikraavidele oli nende kinniajamise ajal veel ette näidata elumaja ehitamiseks kohale toodud silikaadi koorem. Kui kergekäeliselt ikka jagati lubadusi ja kui usinalt nende täitmisele siis asuti!„Korteriolud hakkasid paranema. 1964. aastal valmis esimene elamu, 1970. aastaks omas tehas juba 60 korterit oma elamukvartalis. Tänu lahedatele korterioludele täienes kollektiiv uute töötajatega. Tekkisid uued, olmet ja teenindust, sealhulgas ka hariduselu puudutavad probleemid. 1974. aastal sai Koeru keskkooli, kuid puuduvate õpetajate (füüsika ja matemaatika) ülesannete täitmise mure tuli 2 aasta jooksul kanda noortel kõrgharidusega inseneridel töö kõrvalt.“ Niisugune oli direktori hinnang tehase 20. aastapäevale pühendatud aktusel.
Elamuehituse jätkamine oli otseses sõltuvuses tolleks ajaks ka maale jõudnud, üldiselt tunnustatud, elustandardi nõudmises – tuleb ehitada keskküttega ja elektripliitide kasutamist võimaldavad korterid. Senised ahjuküttega elamud tuli hiljem üle viia keskküttele, peale seda, kui 1979. aastal oli valminud katlamaja. Samuti lasteaed. Sellest peale olime tööjõu turul konkurentsivõimelised, pakkusime linnatingimustega võrdset eluaset nii spetsialistile kui ka hakkajale töömehele. Lisaks õpetajatele ka teistele Koeru teenindussfääri töötajatele. Tänu lahedatele korterioludele kuuekümnendate lõpul, seitsmekümnendate alul, leidsid Koerus endile töö- ja elukoha ka paljud Siberist tagasi tulnud pered. Kokku ehitas tehas 160 korterit.
Elu Koerus hakkas edenema alles siis, kui sai valmis ehitatud praegune koolimaja. See on iga arusaaja inimese hinnang. Et kooli ehitamise eeltingimuseks oli puhastusseadmete olemasolu, et selleks tuli rajada heitvete kanalisatsioon, üldine veevarustus – need olid Koerus inimväärse elu elamise seekordsed mured. Need mured said murtud koostöös kolhoosiga. Tänu kolhoosi esimehele, et selle eesotsas oli teotahteline ja avara silmaringiga mees – Hans Luhaäär.

Personaalia

Esimese hooga oli tööle võetud ligi nelikümmend endist MTJ töötajat, esimese tööaasta lõpuks oli töötajate nimekirjas ligi 120 inimest. Tööraamatute registreerimise raamatus on kirja pandud kokku 1401 nime, kes kõik on tehase töötajate nimekirjast 30 aasta kestel läbi käinud. Mõned nimed tihtipeale ka korduvad. Kes neist ajutised, mõne kuu tehases töötanud, teised aga kümneid aastaid tehasetööd teinud, terve elu sellele pühendanud. Just neist viimastest on paljud esimeste hulgas, kes kantud nimekirja – Silvi Gutman, Ella Luhomaa, Hugo Tuulik, Ülo Sõnajalg, Heino Savan, Lembit Aljaste, Feliks Treter, Andi Kull, Enno Sass, Heino Võsur, Veljo Einson, Mihkel Kärner, Anti Reinut, Rein Kaare, Tiit Linnas …On ka palju hilisemaid tulijaid, kelle töö on tehase arenguloos olulise jälje maha jätnud. Jüri Murakas alustas peale sõjaväeteenistust lukksepana mootorite stendis, jätkas sealtsamast meistrina, hiljem vanemmeistrina kuni lõpuni välja. Tema oli see mees, kes vedas kuust kuusse tehase plaanid täis. Kõik need aastakümned! Teine sama mõõtu mees, samuti toonasest mootorijaoskonnast, oli Hugo Tuulik. Küll partorgina, küll ametiühingu esimehena, siis pikki aastakümneid mehaanikatsehhi meistri vastutust kandes. Koeru ART aadressil on lausutud häid sõnu polstritegijate töö kohta. Heino Savani tehtud polstritöö oli läbi aegade nõutud. Tema otsiv vaim ja nõudlikkus oma töö tulemuse suhtes pälvis alati imetlemist. Üllatav enesehinnang laiskusest on Lembit Aljaste suust: ma olen nii laisk, et ei taha üht tööd teist korda teha, lihtsam on see töö kohe korralikult ära teha. Neid mehi oli palju, kelle töö pärast ei pidanud muretsema, piinlikkust tundma.Tehase käekäik ei sõltunud üksnes headest meistrimeestest, nende töö vajas kohapealset korraldamist, tööks tarviliku muretsemist, ühesõnaga – juhtimist ja varustamist. Ja ka seda, et hommikuti tuli mõnele mehele meelde tuletada – täna on jälle tööpäev, hakkame tööle. See oli meistri töö. Meistri amet ei ole olnud kunagi kergete killast. Meistrina otsese tootmistöö korraldajana, plaani täitmise eest vastutajana on pikemat aega tegutsenud Juhan Kuusk TKO-s ja koostamisjaoskonna meistrina, siis Jaan Mill ja Endel Orupõld kereremondi jaoskonnas. Pikemat aega, kuni viimase ajani, oli kereremondi jaoskond Daago Rubli juhtida. Tema tegutses kuidagi märkamatult, ta ei käinud ei otsimas ega kooskõlastamas oma juhtimisotsuseid, tegi seda ise.1967. aasta augustitorm oli korralikult räsinud MTJ aegse tüüptöökoja katust. Perspektiivplaani järgi saigi see tormikahjustus maha võetud, kõik kandvad postid tugevdatud, et need katuslae paneele kannaksid. See töö võeti ette majanduslikul teel ehitamise korras peamehaaniku juhtimisel. Leonid Linkov oli see mees, kes 1979. aasta kollektiivse puhkuse ajal asja ära tegi. Leonid oli suunatud tehasesse tööle peale Ehitusmehaanika tehnikumi lõpetamist 1968. aastal. Veel samal aastal, kui oli teravalt päevakorras uue peamehaaniku leidmise küsimus, oli Leonid, sel ajal siis 19 aastane, see mees kes avaldas soovi peamehaaniku teenistust vedama hakata. Usk ja usaldus tema sõna ja teo vastu viisid teda 1981. aastal direktori asetäitja töökohale.Kontoritööd on Koerus reatöölise poolt ikka teatud irooniaga võetud, sest selle kohta ja tähendust sageli ei suudeta või taheta mõista. Plaan, planeerimine, plaanimajanduse näitajate kujundamine ja hoolitsus nende hea väljanägemise eest - see oli ühe eduka ettevõtte töö põhilüli, mille pidid ökonomistid ja planeerimisala asjatundjad korda ajama. Planeerimise kunsti tuli õppida - saavutamaks edu tunnustuseks ja sellega kaasnevateks stiimuliteks nii ettevõtte kollektiivile kui ka tema juhtkonnale „sotsialistliku võistluse“ tulemuste järgi jaotatavate lippude, aukirjade ning selle juurde kuuluvate preemiarahade näol. Plaaniosakonna juhatajana tegi selle töö ära Anne Vaikmaa. Seda tänu tema töövõimele, mõistvale natuurile elu võimalikkusest sotsialistliku plaanimajanduse tingimustes. Koeru ART hoidis "sotsvõistluse ja kommunistliku töö liikumise üldriiklike kampaaniate" osas madalat profiili, hoidus keskmiste hulka. Mis seal salata – pidevalt esirinnas püsimine oli kulukas ja vaevaline ka, sest otsustajatega tuli püüda ikka ühte meelt olla. Pealegi, seda kunsti põhjalikult ka tunda!Nagu kolmainus pühasõnas, nõnda oli varustamine tööstusettevõttes asi iseeneses. Varustamisega tegelesid pidevalt kõik ja kogu aeg. Eriti autodega seotud, tagavaraosadele rajatud tootmise puhul, nagu seda oli autode kapitaalremont. Varustamise olemusliku külje veelgi iseloomulikum joon seisnes asjaolus, et meil oli tegemist sõiduautode tagavaraosadega. Varustussüsteemi ja selle praktika kirjeldamine siinkohal oleks põhjendamatu, sest seda teemat võiks ammendada vaid romaani mahuga. Tagasihoidliku varustaja karjääri alustas Lembit Arula tehase algusaegadel, peale sõjaväeteenistust, keskastme metsamehe haridust tõendavate paberitega taskus. Varustaja amet jättis selle kandjale piisavalt vabadust, õiguse ise otsustada ja tegutseda, mille resultaat väljendus Venemaa autotehastest saabuvates kaubakoormates. Selge sõna, lubaduste täitmine ning korralik asjaajamine igal tasemel said Lembitu töö pandiks, suurendasid mõjuvõimu defitsiidimajandusele rajatud institutsioonides väljaspool tehast. Ainult tutvus ei maksnud midagi, küll aga oli tutvus hinnatud juurdepääsuga millegi defitsiitse juurde, võimalusega seda jaotada tootmise, eriti ka varustamise enda huvides. Nende huvide piirid ei olnud just eriti selged, neid tuli ja sai aeg-ajalt korrigeerida, asja huvides nihutada , kas siia- või sinnapoole. Varustaja tööd võis teha vaid andumusega, sellele tuli end pühendada. Päeva, kahega, aastaga ei saavutanud midagi, aastatepikkune töö ja tutvus maksid. Lembit oli kahtlemata edukas, üle vabariigi tuntud ja tunnustatud mees omal alal.Praktikante käis meil Tallinna tehnikumidest, Polütehnilisest Instituudist, EPA-st, samuti autoeriala kutsekoolidest, kuid Koeru tööle jäämise asjus eriti tihti kokku leppida ei õnnestunud. Üheks meeldivaks erandiks osutus Vello Vallaste (1970). Aga sellel oli ka oma põhjus, sest tema juured olid pärit Vahukülast. Siis veel omakandi mees Ülo Sokman. Ülo oli alustanud autoelektriku õpilasena, lõpetas kaugõppes keskkooli ning läks autoinseneriks õppima, mille järel meile tagasi tuli (1973). Peale tema tuli meile veel Rein Sillamaa (1975), Samuti TPI automees. Oli just parasjagu see periood, mil töösse juurutatud uue „Volga“ GAZ – 24 kapitaalremont vajas tehnoloogilise dokumentatsiooni koostamist, et panna alus tootmisprotsessi nõutaval tehnilisel tasemel toimimiseks. Taseme järgi valvamine kuulus Standardite komitee kompetentsi ning see oli eriti aktuaalne ning karm seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate vahetusest peale. Vello Vallaste oli siis tehnikaosakonna juhataja. Sellesse perioodi jääb veel üks huvitav ja uudne algatus: alustatakse jäänaelte tootmist. Selle hingeks ja eestvedajaks sai Vello. Mehaanikatsehhi hangime kümmekond täisautomaatset pinki jäänaela kestade treimiseks, kõvasulamist südamikud rääkis Vello välja ühest Ukraina numbritehasest, kus direktoriks Pivovarovi nimega mees. Jäänaeltest sai otsitud kaup, nõudmine oli suur.Need on mehed, Anne Vaikmaa veel peale nende meeste, kes on oma tööga Koeru Autoremonditehase hüvanguks teinud enamat, kui seda tehas, õigemini väljendatult – kehtiv palgasüsteem, lubas ja võimaldas kinni maksta. Mingil määral tuli puudujääv kompenseerida soodustuste ja eeliste näol, mis tehase heade partnerite abil võimalikuks osutus. Kas siis turismireisid välismaale või ka sanatooriumituusikud eksootilisematesse paikadesse. Üheks hinnatumaks asjaks kujunes isikliku auto soetamise võimalus. Uute autode jaotuse järjekorra kohad ulatusid meieni aruharva. Vana takso ostuloa saamise ja remontimise võimalus oli hiljem kuidagi võimalik. Mistahes marki ümberehituse taotlemine kujunes isegi käepärasemaks, seda kasutati ära mitmel juhul, kui mistahes ennesõjaaegse passiga sõiduautole vormistati ümberehitus "Volgaks."Seitsmekümnendate jõudus edasiminek nii ehituste kui ka juhtimise valdkonnas teostus sel perioodil kindlasti tänu paljude noorte spetsialistide entusiasmile. Varem valitsenud juhtiva kaadri põuda ei olnud. Võis isegi täheldada arenemisvõimeliste isiksustele tekkivat tupikseisu, millega tuli ja ka oli võimalik arvestada. Võimalik sellepärast, et juhtiva kaadriga oli probleeme ka mujal, kolleegide juures. Nii sai Anne Vaikmaast Tallinna Autode Katseremonditehase direktori asetäitja, hiljem (1983) aga Rein Sillamaast samas peainsener. Ülo Sokman jätkas peale Vello Vallaste lahkumist (1978) tehnikaosakonna juhatajana ja peainsenerina selle koosseisulise ametikoha saamisel (1981). Olulisi pingeid tekitas kommertsala direktori ametikoht. Senise varustusosakonna juhataja ametikohalt olnuks nagu loogiline edasiminek direktori kommertsala asetäitja ametikohale. Lembit siinkohal eelistas tagasihoidlikule positsioonile jäänuna säilitada oma aastatega kogunenud mõjuvõimu. Paraku selline kombinatsioon ei saanud töötada. Kommertsdirektor Leonid Linkovi alluvuses jätkas varustusosakonna juhatajana Jaak Soomre, Lembit pidas vajalikuks selles olukorras tehase teenistusest lahkuda (1981).Vello Vallaste oli kohe esimesel aastal, peale tööle asumist, jätkanud õpinguid Tartu Riiklikus Ülikoolis psühholoogia erialal. Vello lahkumine oli seletatav osalt siis ka huvist töö vastu psühholoogia valdkonnas. Kindlasti oli sellise otsuse puhul oma osa ka Kirovi kolhoosis makstaval palgal, kuhu ta tööle suundus. Kümmekond aastat hiljem, 1987. aastal esitab ka Leonid lahkumisavalduse, mille põhjendamiseks mul polnud vajadust küsimusi esitada. Kõikjal, eriti aga põllumajanduses, oli aset leidnud palkade tõus. Ka meil, kuid mitte nii märgatav nagu kolhoosides ja sovhoosides, kus lisaks korralikule palgale pakuti asjalikele spetsialistidele ühepereelamu üürimise või ka soodustingimustel ehitamise võimalusi. Leonidile pakub lugupeetud Alar Ainumäe aseesimehe ametikoha Aravete kolhoosis. Peale õnnestunud konkurssi tuleb kommertsdirektori ametikohale Jüri Reinson, põline tartlane. Hiljem levib kuluaarides küll jutt nagu Daago Rubli oleks oodanud, et seda kohta temale pakutaks.

Igapäevane töö

Nüüd, seitsmekümnendate esimeses pooles, on enam-vähem loodud talutavad tingimused tööks. Mida ja kui palju tehti?Selleks ajaks oli lõpetatud nii-öelda üleminek uuele süsteemile, ehk ametikeeles - üleminek majandusliku stimuleerimise ja planeerimise uuele süsteemile. Sellest peale peeti plaanitäitmise üle arvestust realiseeritud toodangu mahu järgi, mitte enam kogu- ja kaubatoodangu ettevõttepoolse arvestuse põhjal. Muidugi käis endistviisi nomenklatuurplaani täitmine autode ja agregaatide lõikes, kusjuures agregaatide arvu ei loetud tükiviisi, vaid nende maht rahalises väljenduses jagatuna ühe tegeliku komplekti summaarse maksumusega andis siis kuus või aastas remonditud agregaatide arvulise koguse.Aasta ja viisaastaku plaanide koostamise aluseks said autoettevõtete tellimised. Nende koondandmed summeeritult moodustasidki meie plaani. Nendesamade plaanide põhjal tehti varuosade tellimised vastavalt üleliiduliselt rakendatud kulunormidele. Varuosi hankis toonane Eesti Põllumajandustehnika kaubandusorganisatsioon Liidu autotehastelt. Sisuline varustamine pidigi nii käima, et autotehased saadavad vagunite viisi varuosi Eesti Põllumajandustehnika kaubandusorganisatsiooni lattu ja sealt siis saame meie vastavad tellitud kogused kätte. Selline oli siis teoreetiline ideaal-variant. Kuna aga kulunormid ja tegelik varuosade kulu ei olnud vastavuses, siis moodustus sellest juba oaline defitsiit. Kuid ka autotööstus ei täitnud oma plaane, mis sageli ka aset leidis, siis defitsiit selle läbi veelgi suurenes. Nii kujuneski olukord, et meile vajalike varuosade koguste kättesaamiseks, ehk realiseerimiseks tuli saata oma esindaja autotehastesse eesmärgiga - maksku mis maksab, meile „eraldatud“ kogused ikka kätte saada, et siis oma autod sinna kohale saata ja imeväel välja võideldud defitsiit koju vedada. „Võitlus“ seisnes piisavalt mõjuvõimsa kohapealse otsustusvõimelise ülemuse (natšalnik) väljaselgitamises, siis temale lähenemises ning temas huvitatuse printsiibi rakendamise võimaluste uurimises. Loomulikult tuli siis leida vahendid ja võimalused tema (samuti isiklike) huvide rahuldamiseks. Seda tööd ei suutnud mitte iga mees teha. Nende meeste nimed, kes sellega toime tulid, olid teada ja tuntud, neid palgati ja värvati „vabariigi asja huvides“. Viimastel aegadel oli meilgi „oma“ mees, lugupeetud Nikolai Paal, kes otsustaval hetkel oma põsele langeva pisara väel vajaliku allkirja välja võlus.Siinkohal üks oluline nüanss tulenevalt sellest, et Tallinna Taksopark suhteliselt intensiivse kasutuse tulemusena jõudis oma „Volgad“ sõita kapitaalremondiks ettenähtud läbisõiduni. Meil tuli alustada GAZ – 24 (uue „Volga“) kapitaalremonti 1974. aastal. Et olime Liidus sellega esimesed, siis arenes varuosade hankimine suhteliselt soodsalt ning meil õnnestus selle tulemusena saavutada autode remondi kvaliteedi märkimisväärselt kõrge tase. Mis aasta või paar hiljem oluliselt kehvemaks kujunes, sest üleliiduliselt kehtestatud kulunormid ja tuntud defitsiidimajanduse fenomen tegid oma töö.Järgnevalt ülevaade realiseeritud toodangu (tuhandetes rublades) ja autode (tükkides) ning agregaatide (tuhandetes rublades) remondi ligikaudsest mahust. Töötajate üldarv kõikus aastate lõikes 160 … 170 piires, vaid 1983 aastal saavutas aasta keskmises arvestuses 181. Viimati oli olnud üle 180 nime nimekirjas 1964. aastal, kui sai
lõpetatud veokastide tootminePealiskaudselgi jälgimisel torkab neist numbritest silma „perestroika“ ajastu saabumine. Autode ja agregaatide arvulise vähenemise juures suureneb realiseeritud toodangu maht ikka endiselt, ületades kahe miljoni piiri.Kõrvutagem perspektiivplaanis kirjapandut tegeliku täitmisega vastavalt siis 1973. baasaasta ja 17 aasta peale ette kavandatud tegelikkusega, kus 1990. aasta tegeliku täitmise numbrilised näitajad on juba põhjalikult mõjutatud majanduskriisist ja selle põhjustatud hinnapoliitikast. Tegelikkus on kujunenud peaaegu suurusjärgu võrra erinevaks.
                                                            1973      (täitmine)                           1990  (täitmine)Kaubatoodang (tuh.rbl.)                     1 008   (888)                                  4 084   (2 230)Autode remont (tk)                              640   (640)                                  1 500   (453)Agregaatide remont  (koml.)                680   (1 070)                                 2 550  (180)Töötajate arv                                          162   (162)                                        305   (172)

Kooperatiivide ajastu

Kooperatiivide ajastut võiks nimetada isegi segaduste ajaks, kus julgemad ettevõtmised andsid oodatud tulemusi vaid nende tegijatele. Endistviisi oli töö tasustamine riigiettevõttes keeruline ega allunud tootmise vajaduste reaalsetele huvidele. Sel eesmärgil lubati moodustada tootmiskooperatiive riiklike tööstusettevõtete juurde. Ühel 1987. aasta heal päeval tuli Daago Rubli välja ettepanekuga, et luua tema koolivendadest tuttavate ettevõtmise toetamiseks meie tehase juurde kooperatiiv klaasplastist logarite valmistamiseks. Nagu tol korral Daago mainis, pidi neil meeste üks väike viga olema: nad on usklikud. Idee vääris toetamist ning Andres ja Oleg Vitjukid registreerisid 22. aprillil 1987 Jõgeva RSN TK tarbekaupade tootmise kooperatiivi „Sõnajalg“ asutamise Koeru ART juurde. Mõne aja pärast võtsid vennad Andres ja Oleg Vitjukid endile perekonnanimeks Sõnajalg.Samasugustel alustel moodustasid peainsener Ülo Sokman ja kereremondi jaoskonna meister Daago Rubli veel ühe tootmiskooperatiivi „Vector“, mis tegeles autode värvimisega tehases tehase ressursside baasil. Hinnakujundus kuulus kooperatiivi kompetentsi. Vaid teenitud kasumi jaotamine ei olnud tehase mure! Kokkuvõttes kujunes selle kooperatiivi tegevus üheks täiendavaks segadust tekitavaks lüliks, mille tegevus tuli lõpetada.Kooperatiivi „Sõnajalg“ asutajad, omanikud ja töötegijad olid peale vendade Olegi ja Andrese veel nende abikaasad, kaksikõed Siiri ja Viivi. Mõttevahetused edasise ühise koostöö ja tegevuse üle toimusid sageli nende abikaasade aktiivsel osalusel, mil nad rääkisid palju endi edasistest kavatsustest. Kuna välismaale sõitmise tingimusi oli palju lihtsustatud, siis tuli ka see võimalus edasiste kavatsuste huvides peatselt päevakorda. Teistkordne Soomes käik kujunes neil üllatavalt pikaks. Peale seda reisi kutsuti mind Põltsamaale uudistama välismaasõidu tulemusi - sealt kaasa toodud elektroonilise muusika komplekti. Sellest peale algaski Sõnajalgade aktiivne muusikaline tegevus, tootmistöö jäi ajuti tahaplaanile.Kord kohvitamisel aset leidnud mõttevahetuses käisid Oleg ja Andres abikaasade kinnitusel välja idee jõuda kunagi välja oma televisioonistuudio rajamiseni. Tol hetkel võtsin seda televisiooniteemalist juttu kui neile iseloomulikku lennukat fantaasiat. Kui see fantaasia ükskord ikkagi, küll palju hiljem,  teoks sai, siis leidsin ka seletuse selle kohta, kuidas nende esimest suuremat investeeringut elektroonilise muusika aparatuuri soetamisel finantseeritud oli. Eks siis, ja samuti televisiooni rajamisel, oli tegelikuks finantside omanikuks mingi välismaine usuorganisatsioon, kus rahapuuduse üle teatavasti ei kurdeta, küll aga kantakse eriti hoolt rahapaigutuste tootlikkuse eest. Ju siis TV 1 ei suutnud seatud tingimusi täita.Sõnajalgade kontserditegevus paisus, eriti enne jõulusid. Ühe 1991.a. jõulueelse teleesinemise järel küsis Kalle Mihkels, nii muuseas, et kas teil peale laulmise veel midagi käsil on. “Jah, me tegutseme majanduse valdkonnas, juhime Koeru Autoremonditehase tööd!“ oli enesekindel vastus.
Kuid, mis ikka tegelikult toimus ja kuidas olid asjad arenenud ?27. veebruaril 1991 sõlmitakse Koeru Autoremonditehase töötajate poolt vendade Sõnajalgade osavõtul aktsiaseltsi AS Car Craft asutamisleping (inglise keeles Car Craft Company). Aktsiaseltsi tegevust valiti juhtima Arvo Adelbert ja tema lähemaks ülesandeks seati sõlmida rendileping Autotranspordi ja Maanteede ministri Tiit Vähiga Koeru Autoremonditehase varade rentimiseks. Aktsiaseltside loomise esimese laine järel ilmnesid riigiettevõtete varade rentimisel seadusandluse probleemid. Sel põhjusel lükkus edasi paljude ettevõtete puhul rendilepingute sõlmimine. Nii ka, paraku, meie puhul. Lisaks rendilepingu sõlmimisega venitamise etteheidetele taotleb Oleg Sõnajalg võtta tegevdirektorilt veel õiguse tehasesse palgalisi töötajaid tööle võtta ja töölt vabastada. Sellelt pinnalt areneb konflikt, mis viib juuni lõpus uue juhatuse valimiseni. Uus juhatus alustab tegutsemist Mart Alasi, ühe tehnikaosakonna inseneri juhtimisel. Kohe palgatakse siinseid arenguid kajastama „Järva Teataja“ püstolreporter Urmas Glase, kes levitas oma kirjutisi "Äripäevas", „Liivimaa Kroonikas“ ja „Eesti Ekspressis“. Nende kirjutiste kohta annavad hiljem ka vennad Sõnajalad ise hinnangu nende endi poolt alla kirjutatud dokumendis: „Muu hulgas oli arutusel ka ajakirjanduses (loetelu kuupäevadest) ilmunud artiklid, mis olid mõneti ebatäpsed ja mitmeti ebakompetentsed“.Sellega veel kooperatiivide ajastu ei lõpe. Vennad Sõnajalad asuvad pealetungile, saavad pidama alles Viru tänaval, ministeeriumi ukse ees, kuhu seni polnud söandanud oma autot ministri auto kõrvale veel keegi teine enne neid parkida. Nende demarš tekitab ministeeriumi ametnikes lõbusat elevust. Eesti bulvarilehtede ja kohapealse Car Craft Company juhatuse vabatahtlike aktivistide surve jätkub. Tehase ametiühingu aktiiv, eesotsas selle esimehe Rein Voolaidiga mobiliseerib „uuendusmeelseid“ töötajaid toetama riigiettevõttelt võimu ülevõtmise nõudmisi, juhtimisohjade andmist Oleg Sõnajala valdusesse. Mart Alas on omast arust sellega juba direktoriks saanud. Septembris aset leidnud ministri esimese asetäitja Enn Sarapi lepitusvisiit erakordseid tulemusi ei anna, küll aga jahutab maha võimuvõtjad, jääma tuliste aktsioonidega seaduse poolt seatud raamidesse.Tänu piiride vabanemisele on liikvele tulnud palju ettevõtlikke välismaalasi, nende seas ka igat masti juhuseotsijaid. Üldjuhul olid nende kavatsused ja soovid sarnased: mis maksab selle või teise asja valmistegemine, toome materjali jne. Kellel oli kaasas korralik ideepakett, kellel vaid mingi detail või näidis …. Mis maksab selle töö tegemine? Äriidee neil kõigil oli lihtne ja primitiivne: saavutada omal maal töölisele makstava otsesest palgarahast oluliselt väiksemate kulutustega töö ärategemine. Vähe sellest, ei tahetud ei elektri, kütte ega ka sotsiaalkulude kandmisest juttugi teha. Teil ju nii madalad elektri ja nafta hinnad … peaaegu nagu muidu käes! Selliseid „ideemehi“ käis nädala jooksul tihtipeale mitu, enamasti Soomest. Nii kujuneski meil välisinvestorist just taoline maine.Üks kaalukamaid asju, mis käima läks, oli sõiduauto järelhaake veokonksu tootmine. Ühest Leningradi tankiehitusega seotud ettevõttest (postkasti numbriga tehas) tellisime nende materjalist valmistatuna veokonksu toorikud. Huvi ja turg nende vastu oli Rootsis olemas, 2 tuhat toorikut ootasid laos töötlemist.
1993. aasta kevadel, vahetult peale RAF istmete katseeksemplaride valmimist, presenteerisime neid Helsingi kevadisel tööstustoodete messil. Seal tutvusime Soome ühe mõjukama väikebussi istmete tootja – Teio Kuiriga. Tema firmale valmistasime mitu partiid istme raame ja detaile. Istmete kiirkinnituse sõlmede konstruktsioonielementide lahendused kulusid marjaks ära meie hilisemas väikebusside ümberehitamise kampaanias.Edasine nääklemine muutub ikka inetumaks ja väiklasemaks, mis päädib aasta lõpus muutunud majandusoludest tingitud tehase juhtimisstruktuuri muutmisega, koondamisega. Koondamine sai üheselt kavandatud „mässumeelsest“ seltskonnast vabanemiseks. Kuid see kutsus välja uued vaimud, vabariikliku ametiühingu endise töökaitseinspektori, pärastise Eesti Autotranspordi- ja Maanteetöötajate Ametiühingute Liidu esimehe, Eiki Nestori sekkumise näol. Esiti telefoni, siis telefonogrammi teel, lõpuks aga 1992. aasta mais ministrile läkitatud kaheleheküljelise kirjaliku nõudmisega: „… praeguse omaniku poolt palgatud juht hr. A.Adelbert rikub teadlikult ja tahtlikult Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi ning seetõttu ei sobi oma ametikohale.“
Nüüdsest peale asus tehasest koondatud „aktivistide seltskond“ tegutsema roosikasvatusega tehase aiandis, aiandis, mis sai rajatud aastakümne eest üldrahvaliku(!) toitlusprogrammi raames tehase aia taha, kooli aiandi kõrvale. Sellest areneb välja järjekordne tüliõun, kui tehas nõuab aiandile kulunud sooja, vee ja elektri eest tasumist. Vähe sellest, eelnevalt on Car Crafti aktivistid vastu võtnud aiandi seniselt rentnikult (AS Hortus, Pärnust) tehase esindajaina vara, kuid jätnud tehasele üle andmata ja asunud ise seda illegaalselt aiandis käsutama.Intrigeerimise ja mustamise taktikaga end kompromiteerinud seltskond leiab endisel viisil jätkamiseks nüüd toetust ja liitlase Koeru Vallavalitsuses. Koeru Vallavalitsus asub ühemõtteliselt tehase seaduspäraseid nõudmisi eiravale seisukohale ning võtab Car Crafti tehase vastu suunatud taotluste ja kaebuste maavalitsusele, ministeeriumile ja isegi peaministrile kõikehõlmava kaheleheküljelise (!) pöördumise esitamise ning vahendamise tänamatu ülesande.Vastasseis jätkub uues vaatuses. Viimati AS Car Craft nimel tegutsenud Mart Alas saab Koeru vallavanemaks, et siis oma nõunikuga jätkata sõdimist Koeru Autoremonditehasega. Aga see saab olema hoopis teine lugu, erastamise lugu, mis koorub 1994. aastal.

Muutuste ootuses
Perestroika ühe esmase ja kaalukama tulemusena võisime nautida liikumisvabadust ülemere suundades. Veel 1990. aasta sügisel olime Stockholmi mingile näitusele sõitnud üle Helsingi. Sellel näitusel oli sisustatud Eestile boks sealsele publikule meie ettevõtete tutvustamiseks. Koeru Autoremonditehase vastu tundis huvi keegi Eesti päritolu noormees. Tema pakutud õhtusöögil sai arutatud laialt koostöövõimalusi autoasjanduse valdkonnas, millega ka tema firma Exclusive Automobile tegev oli. Otseselt tundis ta huvi vanade autode taastamise võimaluse vastu meie tehase oludes. Peter Kalli oli selle firma omaniku nimi.Varem, juba aasta eest, olime osalised Harry Liivi (Varustuskomitee) eestvedamisel kokku pandud ühisettevõtte „Balteam Ltd“ asutamislepingu sõlmimisel. Vaid ühisettevõtte nime all ja Moskva loal oli siis võimalik välismaalastega koostööd kavandada. Eesti poolt oli veel Valga Autobaas ning Soomest Motomarket Kommandiitti-yhtiö ja Rootsist West Side Motor AB. Asutatud ettevõte sai 26. jaanuaril 1990. a. Tallinna linnapea Hardo Aasmäe allkirjaga tegutsemisloa. Tol korral, kui olime üle Helsingi teel Stockholmi, olime palunud endile Helsingi sadamasse vastu Balteami lugupeetud soomepoolse äripartneri esindaja. Kogu hoogsalt kavandatud ühisettevõtmine päädiski nende poolt meile osutatud taksoteenusega, sest tagasiteel jäeti meid ilma ka taksoteenusest, rääkimata lubatud arutelu korraldamisest lõunalauas.Veidi hiljem oli siinmail käimas keegi Ivo Meisner Ameerikast. Ka tema pidas vajalikuks kodumaal midagi korda saata. Tema teadlikkus ja juristikogemused leidsid rakendamist nüüd siis aktsiaseltsi „AutoBalt“ asutamise ning sellele põhikirja koostamise käigus. Asjaosalisteks peale Ivo Meisneri oli veel Jüri Reinson ning keegi Leho Karjus Kadrina kandist. Et töö tulemus igati korrektne saaks, andis ameeriklane päevatööna valminud idee äsjaloodud õigusbüroole HeTa vormistamiseks. Sama, 1990. aasta novembris saab „AutoBalt“ registreeritud ja tegevusloa. Järgmine kord väisas Ivo Meisner kodumaad siis, kui juba iseseisvunud Eesti Vabariigile kaitseministrit otsiti. Nagu ta oli Jürile avaldanud, et ehk on siinsetel hädasti vaja tema juristi ja sõjaväelase kogemusi. AutoBalt nimega aktsiaseltsi saamislugu oli ka temal selleks ajaks meelest läinud.Töö tehases laabus … kuniks hakkasid Eestisse jõudma sealtpoolt piiri toodud kasutatud autod. Sõitvad ja töökorras autod iseendast ju konkurentsi meile ei pakkunud, kuid nendega koos siia jõudnud vana (kasutatud) auto hinnakujundus auto (väljalaske) sünni aasta, ehk vanuse järgi pani meile põntsu. Sest ka Vene päritolu autosid hakati nüüdsest müüma uue auto hetke turuhinnast lähtudes vastavalt vanusele. Tallinna taksopargi vanad autod läksid kõik müüki, hinnaga 8 kuni 10 tuhat krooni. Ka meie ostsime selle hinnaga auto, remontisime korralikult ära ja panime samuti müüki, kuid lisasime omapoolsed kapitaalremondi kulud, suurusjärgus nii 10 kuni 12 tuhat krooni. Kuid turul, eriti veel kasutatud autode turul, on omad reeglid. Meie remonditud auto eest ei tahtnud keegi maksta kahekordset turuhinda. Ostja koolitamisele, sõnaga – reklaamile, panustamine ei andnud samuti loodetud tulemusi.Oli viimane aeg mõelda tehase edasise tegevuse peale, sest senine edukalt toiminud sõiduautode defitsiidisüsteem lakkas töötamast. Keegi ei vajanud auto täieliku lahtiharutamise tööd nagu me seda aastakümneid olime teinud.
Nii jõudsimegi aasta pärast tutvumist ja mõttevahetust koostöölepinguni „Exclusiv Automobil AB“ juhi Peter Kalliga. Vahepeal sai vastastikku külas käidud ning mõtteid vahetatud. Jüri Reinson sai selle valdkonna vastutavaks korraldajaks. Eesmärgiks oli seatud vanade autode, meie mõistes uunikute, remont. Õigemini taastamine. Saabusid kohale ka esimesed neli kolmekümnendatest aastatest pärit haruldust Ford, Morris, Mercedes ja Jaguar. Siis veel 50-te ameeriklaste Dodge, mille põhjast oli malts läbi kasvanud, enne kui see Stockholmis laevale viimiseks paigalt liikuma tõmmati. Seesama Dodge mängis juba remondituna edukalt maha Moskva USA saatkonna esindusauto rolli ameeriklaste vändatavas filmis, mille võtteid selle rolli täitmisest just Tallinnas tehti. Mõne aja pärast lisandus veel kümmekond kaasaegsemat, kuni kümne aasta vanust autot. Neile oli kavas teha vaid nõndanimetatud müügieelne korrastus. Peale seda viis Exclusiv Automobil omanik nad turule. Paraku sellest ei saanud tööd tehase ligi 150 inimesele. Veel pidi midagi tulema.Sisepoliitiline kähmlus tehases jätkub raugematu hooga. Selle võitlemise karmist kulgemisest räägib dokument ise. Järgnevalt siis selle täistekst olulisemates punktides.P R O T O K O L L3. Oktoobril 1991 Koeru ART saalis. Koosolekust võtab osa 87 tehase töötajat ning tehase a/ü-sse kuuluva kooperatiivi „Sõnajalg“ esindaja O.Sõnajalg. Koosoleku juhatajaks valitakse R.Voolaid,
protokollijaks K.Lindermann. Sissejuhatava sõnavõtu teeb R.Voolaid. Olukord tehases on väga keeruline. Probleemiga on pidevalt tegelenud ka a/ü juhatus:19.sept. toimunud a/ü üldkoosolekul avaldas tehase kollektiiv soovi, et a/s „Car Craft“ tegevdirektoriks ei oleks A.Adelbert .23.sept. arutas a/ü juhatus tehases valitsevat olukorda ja tuli järeldusele. et see on kriitiline, 8.okt. arutas a/ü juhatus K.Alase vallandamist.
11.okt. a/ü juhatus koos ATMT AÜ Liidu aseesimehe E.Nestori ja a/s „Car Craft“ esimehe O.Sõnajalaga arutas olukorda tehases ja võttis vastu otsuse üldkoosoleku kokku kutsumisest 21.-23. oktoobril.17.okt. kohtus tehase 3-liikmeline esindus (R.Voolaid, M.Alas, A.Künnapuu) transpordi ja sideministri asetäitja E.Sarapiga, arutati olukorda tehases, püüti lahendusi leida.Olukorrast tehases. Peale puhkust tegeleb tehase juhtkond uurimisorganitele teatud isikute kohta andmete kogumisega. Sellega on tekitatud tohutult sisepingeid, mille tulemusena on langenud tööviljakus ja töödistsipliin. Direktsioonil ei jätku aega tehase juhtimiseks.
Finants-majanduslik olukord halveneb, kasvavad võlgnevused, pangalaenu ei suudeta tasuda. Välismajandusega on tegeldud 1989. aastast, aga tehase rahval puudub vähimgi ülevaade selle tulemuslikkusest.Kokkuvõte. Tehase rahval on hirm tuleviku ees. Olukorrast on vaja leida väljapääs.NB! Originaalis 1. lk lõpus sekretäri tehtud  regitr. märge: Koeru ART nr2, 08.11.1991, 1-11/688
Saadud kell 16.45 (hr. R.Voolaidiga räägitud 3X nõudmisega)
Saadud kell 16.45 (hr. R.Voolaidiga räägitud 3X nõudmisega)

Kinnitatakse PÄEVAKORD:1. Tehase finants-majanduslik olukord käesoleval momendil.2. välismaiste autode ja väikebusside remondiga seonduvad probleemid.3. Tehase kuulumine  aktsiaseltsidesse.4. Kas Koeru ART omab valuutaarvet?5. Kas oksjonil müüdi Tallinna Tselluloosi- ja paberikombinaadile auto valuuta või rublade eest? 6. Milliseid teid ja võimalusi näeb tehase juhtkond antud kriisiolukorrast välja tulekuks? A/ü komitee palus nimetatud küsimustele vastama tehase direktori A.Adelberdi, kommertsdirektori J.Reinsoni, pearaamatupidaja V.Pärteli ja peainseneri Ü.Sokmani. Kohal on J.Reinson ja Ü.Sokman. A.Adelbert on Tallinnas minister T.Vähi juures, V.Pärtel on Tartus.KUULATAKSE:
1. ......................... 2. Välismaiste autode ja väikebusside remondiga seonduvad probleemid. Sissejuhatuse teeb R.Voolaid. Direktor on põhjendanud andmete salastatust ärisaladusega, kuid kollektiiviKollektiivi huvitavad oma töö tulemused.
Sõna saab J.Reinson. Ta esitab 6-punktilise avalduse:
1) koosoleku aeg pole direktsiooniga kooskõlastatud,2) nimetatud küsimused ei ole laia arutelu objektiks,3) välismajandustegevuses on järgitud kehtivat seadusandlust ja ärieetikat,4) nagu tehaseski on kriisiolukord kogu vabariigi majanduses 5)tehase probleemidega tegelevad ka uurimisorganid, kellele on õigus infot nõuda. 6)J.Reinsonil puuduvad alluvuse korras volitused info andmiseks. ...............................J.Reinson lahkub koosolekult................................ R.Voolaid: Kas ootame 2-3 kuud või tuleme eelmisel üldkoosolekul Rausi poolt tõstatatud küsimuse arutamise juurde tagasi “Avaldada koheselt A.Adelberdile umbusaldust, sest juba kevadest on A.Adelbert takistanud A/s tegevust“. Kommentaar saalist: Panna Rausi ettepanek hääletusele. Ü.Sokman ei nõustu ettepanekuga, sest A.Adelbert ei viibi koosolekul .................................A.Adelberti kandidatuuri poolt on 1 hääl. M.Alase poolt 77 häält, erapooletuid on 7 ja rikutud on 1 sedel. Seega soovitakse tehase direktoriks M.Alast. R.Voolaid lisab, et koosoleku üks protokoll saadetakse transpordiminister T.Vähile. Tehasesse oodatakse ministeeriumist vastust 1.novembriks 1991.a., vastasel juhul kuulutatakse välja streik. Hääletatakse: streigi poolt on 83 häält, vastu 3 häält.A.Henk küsib, kas M.Alas on ise nõus direktorina töötama. M.Alas tänab koosolijaid usalduse eest ja usub, et koos saadakse hakkama................................. R.Voolaid tänab rahvast ja kuulutab üldkoosoleku lõppenuks.
Koosoleku juhataja R.Voolaidi allkiri R.Voolaid
Protokollija K. Lindermanni allkiri K.Lindermann
Paljundasin O8.11.91.a. K.Paglandi allkiri       

Mitte juhuslikult ei ole sel perioodil koostatud dokument, mis kannab pealkirja „Õiend“, Koeru Autoremonditehase välismajandustegevuse kontrollimise kohta ja kuupäeva 28.11.91.
Selles konstateeritakse: „Tehase kogu realisatsioonist moodustas k.a. 9 kuu välismajandustegevus ca 15 % (ümberarvestatult rubladesse). Tehase 9 kuu kasumist moodustas väliskaubanduse kasum ca 40 % (rublades). Välistegevuse mahu 395,4 tuh.rbl. pealt saadi kasumit 221,o tuh.rbl. Järeldus: välismajandustegevus on tehasele väga tulus ja seda tuleks laiendada. Ettepanek: raamatupidajal viia aasta tuludeklaratsiooni sisse välismajandustegevuse kulud ja suurendada selle tegevuse osas realisatsiooni mahtu.“
Alla on kirjutanud Audiitor, M.Henk

Mis toimub?

Seda küsimust esitati igal võimalikul juhul, igas võimalikus kohas. Kaasaarvatud jutuajamisel minister hr Tiit Vähi juures. Sel samal päeval, 23. oktoobril kutsus minister Tiit Vähi mind peale ministeeriumi aktiivi koosolekut, sealsamas, 16. Autobaasi saalis, neljasilma vestluseks enda juurde. Kas sa kogenud direktorina ei suuda enam korda majja seada? See oligi kogu jutuajamise sisu.Peale mitmeid Car Craft nimel erinevates koosseisudes esinenute visiite ja kirja teel esitatud diletantlikke petitsioone ei olnud võimalik ministril ju muud küsimust esitada! Sel hetkel, mil Koerus oli parajasti käimas järjekordne direktori vallandamiskampaania, mis päädis direktori järjekordse „mahavõtmise“ ettepaneku hääletamise ja streigiähvardusega, oli ministril vaid ainus võimalus sellele ähvardusele vastata vaikimisega.
AVALDUS
Keegi ei oska öelda, mis juhtub N. Liidus ja Eestis lähema poole aasta sees, kaugemast tulevikust rääkimata. Vaid üks on selge; tagasiteed pole. Omandireform ja sellega seotud erastamine on löönud paljude pead segi. Kõik tahavad saada rikkaks ja siis veel rikkamaks. “Ärastamine” ongi saanud määravaks rikastumise mooduseks. “Üks Rummu vang kirjutas: “mul on häbi, et ma nii vähe riiki varastasin.” Vabaduses ei mõelda teisiti.” Nii kirjutab Valve Raudnask laupäevases
„Rahva Hääles“. Me elame meie rahvale ühel raskeimal perioodil. Mis elada aitab, see on lootus parema tuleviku peale. Eesti praeguse olukorra keerulisus tingib suure hulga eri arvamusi. Nii on
ka meil, siin, Koerus, autoremonditehases. Aasta eest alustatud eraaktsiaseltsi asutamise käigus tehtud vead on tänaseks tekitanud avaliku vastasseisu, mis tööd segab ja meid seniste kauaste partnerite toetusest ilma jätab … Meie tehast läbiv mõttetu vastasseis üritab teist iga hinna eest kraavi lasta. Sel eesmärgil on ülevabariigilise levikuga ajalehtedes käima pandud tehase juhtkonda mustav kampaania. Erilise “tähelepanu” osaks on saanud minu isik. Usun, et miitingud ja koosolekud pole seaduste ega kohtuotsuste tegemise kohaks. Veel vähem on võimalik selles korras ettevõtet juhtida, kui muu kontakt on koostööks minetatud.
Käesolevaga teen ettepaneku ühineda tehase töötajatele soodsatel tingimustel aktsiaseltsi “KOERU AUTOREM0NDITEAS” asutajatega aktsionäridena.
Aktsiaseltsi eesmärgiks on rentida Koeru Autoremonditehase vara ideekonkursi korras vastavalt Eesti Vabariigi Valitsuse määrustele ( nr. 17 /21.01.91 ja nr. 86 /06.05.91.a.).
Arvo Adelbert Koerus, 13. novembril 1991.a.
Nii sünnib aktsiaselts Koeru Autoremonditehas ( hilisema nimega KARTE, mis registreeritakse 02. detsembril 1991.a.). Eesmärgiks oli ju seatud ministeeriumiga rendilepingu sõlmimine riigiettevõtte Koeru Autoremonditehas varade rentimiseks.Ministeeriumi poolt välja kuulutatud rendilepingu sõlmimise konkurss tunnistati ebaõnnestunuks. Peale meie (AS Koeru ART) osalesid veel AS Car Craft ja AS Gate. Sõnajalgade ja Voolaidi insinueeritud võimu haaramine osutus neile farsiks. Just sellel põhjusel, et ei usutud minu sõnu esimesel AS Car Craft Juhatuse koosolekul, kui palusin varuda kannatust, et ära oodata valitsuses kinnitamisel olev riigi ja ettevõtte rendisuhteid käsitlev uus dokument. Valitsuse määrused nr.17 /21.01.91 ja nr. 86 /06.05.91.a. Need kuupäevad räägivad ise endi eest.

RAF istmed

Mingit teedpidi oli meie sadulsepatöö silma jäänud Läti RAF tehasele. Tunti huvi ja meid paluti oma näidistega kohale. Käisime neile 1992. aasta sügisel esitlemas nende endi konstruktsiooni istmeid, mis olid meil remonditud - meil oli valmistatud uued katted. Selgus, et on vaja koguni konstrueerida uued istmed. RAF senised istmed ei vastanud katsetamisel esitatavatele nõuetele. Kuna RAF oli Liidu ainuke väikebuss ja selle järel suur nõudlus, haistsime selle läbi suures mahus tööd saada.
Heino Savan töötas välja istme ja padja konstruktsiooni, Mihkel Kärner aga tegi valmis padja vormid, millesse valati vahtpolüuretaan (poroloon) valmis padja saamiseks. See oli keeruline ja mahukas töö, millega meie oma ala tuntud meistrid - Heino Savan ja Mihkel Kärner suurepäraselt toime tulid."Ettevalmistustöös, mis algas aasta tagasi, tuli lahendada eelkõige istmete disaini, kaasaja liiklusohutuse nõuete tehnoloogilisi ja ka ökonoomika probleeme. Nüüd, kui on valminud esimesed sajad uusi istmeid, on alust väita, et see ettevõtmine on õnnestunud. Ja seda tänu mõnedele huvitavatele lahendustele nii konstruktsiooni osas, kui ka tehnoloogia valikul. Eelkõige disaini ja etteantud mõõtude (RAF-i salongi mõõdud ja istekohtade arv) juures õnnestus istme kuju ja proportsioonide valik. Mitmel näitusel saadud hinnangud on olnud positiivsed. Meie iste pidi saama peatoe, et pikemgi sõit ei väsitaks reisijat, ja raami, mis vastaks koos peatoega üle 8 reisijaga bussile esitatavatele rahvusvahelistele nõuetele. Tehnoloogilisest küljest nõudiski istme põhja valmistamine head materjali (1,2 ….1,4mm külmvalts leht) käitumise hindamist stantsi projekteerimisel. Ühe väikese vea hinnaga see õnnestuski. Siit ka suhteline kokkuhoid iga muu konstruktiivse lahendusega võrreldes. Ka stantsi projekteerimine, valmistatuna lihtsakujulistest elementidest kokku keevitatuna, oli omaette meistritöö, mille teostas ühes isikus tehase kauaaegne töötaja Mihkel Kärner. /Mihkel Kärneri nime esitähed MK said tema töö ja mälestuse jäädvustamiseks omistatud istmepatjade tähistuses: MK- 460 ja MK-520/. Disainer Heino Savani meistritöö esikeksemplarilt tuli üle kanda võimalikult väikeste kadudega valmistoote kujus. Seda õnnestus saavutada vaid patjade valmistamisega polüuretaanist, milleks oli vaja valmistada alumiiniumist valuvormid. Vormid valmistati padja mudeli järgi AS ARS MONUMENTAAL selle ala meistrite poolt. Tõenäoliselt saavutasime sellega piisavalt kokkuhoidu, sest igal muul traditsioonilisel viisil valmistatud vormid oleksid läinud kallimaks. Kui meenutada omaaegset uue toote juurutamise plaanimajanduslikku korda, siis oleks selle töö peale kulunud mitu aastat." (Ajakirjas Tehnika ja Tootmine ilmunud A. Adelberti aertiklist)Torudest valmistatud istme raami käisime eelnevalt veel katsetamas. Esimene katse ebaõnnestus, raami konstruktsioon vajas tugevdamist. Istme kattematerjali saime Soomest Finlaysoni tehasest, kus olime seda kohapeal tellimas käinud. Materjalivalik oli õnnestunud, lätlastele meeldis see eriti.
Kevadeks valmisid katseeksemplarid, sai paika tehnoloogia. Istmepatjade valamise töö võttis endale teha Tallinna tehas Tarmel. Läbirääkimised RAF esinduse juhtkonnas lepingu sõlmimiseks kujunesid hinna osas eriti pingeliseks. Kulud saime tasa, natuke veel peale ka. Kuid, mis peamine – suur osa inimesi sai selle läbi tööga kindlustatud. Seda - kuni esimese koorma saatmiseni Jelgava tehasesse. Nagu just siis seal selgus, oli sealne tootmine parasjagu seisma jäänud Venemaa turu äralangemise tõttu. RAF tehase juhtkond tellis edasi vaid nii palju, kui seda suudeti Riias paikneva AS RAF Insenertehnilise Keskuse autosalongis busse turustada. Päevakorda kerkisid probleemid raha kättesaamisega. Mitte sellepärast, et seal maksis veel Läti rubla ja meil Eesti kroon, vaid autoturu vähene huvi ajast ja arust konstruktsiooniga RAF väikebussi vastu oli langetanud oma tagasipöördumatult karmi otsuse.
Mingi lahenduse pakkus välja meiepoolne initsiatiiv – võtta Eestis RAF tehase huvide esindamise õigus, seega ka õigus müüa RAF väikebusse. Seda rolli asus täitma KARTE AS kevadtalvel riigiaktsiaseltsiks reorganiseeritud RAS Koeru Autoremonditehase kõrval. Sisuliselt KARTE AS sai RAF väikebusside müüjaks Eestis ning maksis busside müügist saadud rahadest RAS Koeru ART-le RAF-le müüdud istmete eest. Arveldused toimusid USA dollarites ettevõtetevahelise tasaarvelduse korras. Seegi äri ei kestnud pikalt, sest üleüldine majanduslik surutis toimis mitte ainult Koerus, Koeru Autoremonditehases, nagu seda järjekindlalt Koeru Vallavalitsus oma suhetest Koeru Autoremonditehasega kõikjale pasundas.

Erastamise kohalik initsiatiiv

Koeru valla võimuladvik soosis igati „uuendusmeelseid“ ettevõtmisi, mässumeelsuse turgutamist valla majandites ja ettevõtetes. Mõistmata seejuures, et vargus on alati olnud taunitav, sõltumata poliitilisest korrast. Millegipärast just sellelt pinnalt jätkati vallamajas suhete ümberkorraldamist endiste majandite juhtidega. Vallavolikogu esimehe Jüri Ilvese kõrval on eriti hoogu läinud vallas nõunikuna tööle asunud Guido Kraav, kelle asjaajamise stiil ja käekiri järgnevast silma torkab.Eesti Vabariigi peaminister hr. Mart Laar
Ärakiri: Eesti Vabariigi Teede- ja Sideminister hr. Andi Meister09.11.1992 nr. 1-35/116
Koeru Vallavalitsus on oma valla territooriumil laekuvatest maksetest majandav omavalitsus. Suuremad ettevõtjad, kellelt maksud laekuvad on Järva kolhoos, Udeva ja Koeru sovhoos, Koeru Autoremonditehas, AS „Natural“ ja Koeru Hooldekodu. Seoses põllumajandus-reformiga, kallite kütteainete ja elanikkonna madala ostujõuga on põllumajanduslikes ettevõtetes tulud ja töötasud langenud väga madalale. Koeru sovhoos on sisuliselt pankrotis. Samal ajal ei ole lähemal ajal näha lahendust talupidamisele üleminekust. Nii on Koeru sovhoosi 3000 ha põllumaast järgmisest kevadest maad harida soovijaist tulevasi põllumehi ca 200 ha ulatuses. Tühjaks jäävad ilmselt juba järgmise aasta jooksul sovhoosi sigalad ja karjalaudad, tööta suur osa elanikkonda. Sama saatus ootab Udeva sovhoosi ja veidi kaugemas tulevikus Järva kolhoosi. Põhiline põhjus – tulud ei kata kulutusi.
Koeru Autoremonditehas on sisuliselt seiskunud. Möödunud kuul remonditi tehases ainult üks sõiduauto (mõni aasta tagasi üle 60 auto kuus). Suur osa tehase töötajaid on vallandatud ning ülejäänuid ootab suures osas palgata puhkus. Nimetatud olukorra tekkimises on suuresti süüdi tehase direktor. Oleme kahel korral (30.06.1992.a. kiri nr.74 ja 20.08. 1992 kiri nr 85) pöördunud Eesti Vabariigi Teede ja Sideministeeriumi poole (esimese kirja ärakiri ka valitsuse esimehele) tehases valitseva olukorra selgitamisega, ettepanekuga direktori vahetamiseks ning ettepanekuga tehase erastamiseks või rentimiseks. Erastamise ja rentimise soovijaid on olnud ja on praegu. Meie esimese pöördumise ettepanekutele vastas ministeerium eitavalt, teisele puudub vastus siiani. Samal ajal on AS „Cadillac“ valmis tehase ostmiseks ja koheselt töösse rakendamiseks. Tehas omab oma territooriumil katlamaja, mille võimsusest üle poole on projekteeritud tootmisele ning ülejäänu tehase elamufondi ja lasteaia kütteks. Kütet ei ole tehas suutnud piisavalt osta. Temperatuur on eluruumides kohati alla 10°C. Ka seda küsimust käsitlesime oma viimases kirjas transpordi- ja sideministeeriumile.Koeru vald on üks suuremaid maakonnas oma 241 km² ja peaaegu 3000 elanikuga.. Valla ülalpidamisel on üks keskkool ja kaks algkooli, kolm lasteaeda, kolm kultuurikeskust, kolm raamatukogu, kommunaalmajandus ja surnuaiad. Tekkinud olukord katab momendil vaevalt töötasud ja energiakulud. Isegi pisemate ekspluatatsiooni ja muude jooksvate kulude jaoks kohalikud vahendid puuduvad. Pikaajalise ekspluatatsiooni tulemusena on ainuke vallavalitsusele kuuluv sõiduauto “Zaporozets“ muutumas sõidukõlbmatuks. Seoses sellega on vallavalitsuse normaalne töö täielikult halvatud. Tingitud sellest on halvatud talumaa soovijatele maade väljamõõtmine. Otsime isiklikke autosid, et saaksime palgapäeval Paidest raha tuua. Puudub võimalus külades vanureid külastada ja kümneid teisi sõiduvajadusi rahuldada. Lähtudes eelnevast palume valitsuse otsuste tegemisel arvestada põllumajanduse tegeliku olukorraga. Koeru Autoremonditehase osas palume kiiresti vastu võtta otsus edaspidise majandamise suuna või administratsiooni ümbervahetamise osas.
Arvestades Koeru Vallavalitsuse äärmiselt raske majanduslikku olukorda palume meile erandkorras eraldada sõiduauto likvideeritavate ministeeriumite arvelt või rahalisi vahendeid sõiduauto ostmiseks.Ülejäänud raskused katsume ise üle elada.

Viktor Andrianov Vallavanem
Kui vallavalitsus mõistab Autoremonditehase süüdi külmade eluruumide pärast (Kütet ei ole tehas suutnud piisavalt osta. Temperatuur on eluruumides kohati alla 10°C), siis sel ajal kehtinud elamufondi kütjatele küttekulude kompenseerimiseks ettenähtud raha vallavalitsus lihtviisil omastab. Vähe sellest. 1994. aasta suve lõpuks võlgneti tehasele kütmise eest kokku üle 196 tuhande krooni. Selle rahaga oleks talvel saanud varuda küttemasuuti vähemalt kaheks kuuks. Sealjuures olid võlgu just vallavalitsusele lähedalseisvad isikud, kellede võlasumma moodustas kolmandiku sellest, mis võlgu oldi. Ja mis veelgi hämmastavam – vallavanem, Mart Alas oli nende hulgas oma 6-tuhande kroonise võlaga üks suurematest võlglastest. Vallavanemana võttis ta kasutusele erilised meetmed võlast vabanemiseks – kirjutas end Koeru korterist välja. Mart Alasi „algatus“ leidis järgijaid, jällegi valla teenistuses olevate endiste tehase töötajate poolt. Selle peale, kui nõudsime vallavalitsuselt seadusega ettenähtud küttekompensatsiooni (82 tuhat krooni) väljamaksmist, laiutas valla juhtkolmik käsi ja soovitas võlgade sissenõudmist kohtu teel ajada.Koeru Valla Volikogu
Meie 94 09 14 nr 1-12/213
Autoremonditehas on esitanud arve hr. Mart Alas’ile (nr. 67 22. Juuni 1994) temale osutatud kommunaalteenuste eest. See arve on tänaseni tasumata. Millal võib tehas loota arve tasumist? Või on Volikogu nõus tasuma vallavanemale osutatud kommunaalteenuste eest valla rahadega? Siis palun lasta seda teha.
Lugupidamisega Arvo Adelbert TegevdirektorTaoline jõuline erastamine (pro hilisemas keelepruugis teravmeelselt „ärastamine“) lokkab ümber tehase eriti jõuliselt „Car Craft“ äpardunud võimuhaaramiskatsetest peale. Kui laotöötajad avastasid maskeeritud kummivooliku, mis maa-alusest bensiinimahutist suundus väljapoole tehase territooriumit, siis politsei otsest süüdlast tuvastada ei suutnud. Analoogne lugu leidis aset sissemurdmisega tehase lattu, kust oli välja viidud suures koguses alumiiniumist radiaatoreid. Kuigi politsei minu silma all pidas kinni nooruki, kes oli tulnud saaki veoautoga ära vedama, siis „kahtlustatava“ hiljem selgunud perekondlikud sidemed viisid jällegi valla lähikondseteni ning asi sumbus:
JÄRVA POLITSEIPREFEKTUURKoeru ART
Paide tee 24 Koeru EE 2824 Järva MK MEIE 09.05.1994 nr 3-5/1374
Teatis Käesolevaga teatan, et Teie avalduse alusel algatatud kriminaalasja menetlus on peatatud juhindudes KrPK §163lg.1 p.3, kuriteo
toimepannud isiku kindlakstegemiseni. Ellar EesmaaAravete politseijaoskonna komissar
V.Naarits 3 2500 Registreeritud: Koeru ART, 11.mai, 1-11/109Sellelaadilisi teatisi on kogunenud kümne ringis. Küll kadus autotõstuk, keevitusagregaat, istmed tööruumidest, torud õue pealt ja maa seest. Neist viimased, ligi kilomeetri jagu küttetrassi torusid, mõni aasta hiljem, peale tehase erastamist, kui peremehetu vara. Ilmselt jäi või jäeti munitsipaliseerimise käigus ehitusjärgus olev soojatrass vallas arvele võtmata.“Üks Rummu vang kirjutas: “mul on häbi, et ma nii vähe riiki varastasin.” Vabaduses ei mõelda teisiti.” Nii kirjutab Valve Raudnask 1993.aasta 16. novembri “Rahva Hääles”. “Ärastamine” ongi saanud määravaks rikastumise mooduseks. Nii ka Koerus.
Erastamise loodJärgnevad lood kogunesid peale Kinnuneni enda toodud uue juhi, tegevdirektori Voldemar Dorvingu ja tehaseaegse pearaamatupidaja, meile kõigile tuntud Helma Lina lahkumist mõnekuise töö järel erastatud ettevõttest. Me kõik saime aru, mis toimub, aset leiab. Juba siis! Järgnev on kogutud ja hoitud kui dokumentaalne tõendusmaterjal ajaloo tarvis sellest, mil moel toona tegelikult erastamist juhtiv võimuladvik toimetas ning kuidas töötas ringkäendus väljaspool Eesti Erastamisagentuuri „ärisaladuse hoidmise“ sildi varjus.

Kuigi majandusminister Jaak Leimann heidab mulle ette, et „Koeru ART tolleaegse direktorina oli Hr. Adelberet 16.11.94 üks kolmest erastamislepingule allakirjutanust. Tema viisat kannavad AS Celesta Äriplaan, garantiikiri jm lisatu.“ … „Meile teadaolevalt on Hr. Adelbert esmakordselt 16.04.95.a (5 kuud pärast allakirjutamist ) arvustanud allakirjutatud lepingut. Võib-olla olnuks paljugi läinud teisiti, kui oleks Hr. Adelbert õigeaegselt vaidlustanud erastamisotsuse.“
Jah, seda „Äriplaani“ ei söanda keegi ei kiita ega peale Adelberti ka arvustada, vaid öeldakse kõigis instantsides, et „… seaduse rikkumist ei ole tuvastatud …“. Seda konstateerib lugupeetud majandusteadlane Jaak Leimanni isikus, kaude kõik teisedki mõjukad vastuskirjadele allakirjutanud. Vaid Liia Hänni söandab välja öelda tõe: „ … kuid uue omaniku äriplaani tohib avalikustada ainult vastastikusel kokkuleppel.“ ( osandatud L.Hänni 25.09.95 kirjast).Millal Proua Liia Hänni võib rääkida tõtt Kinnuneni ÄRIPLAANIST?
Lepingute täitmise kontrolli üksuse direktori Rein Soidla oma 07. juuni 1995.a. kirja nr L-375 sisuga vallandas minus sportliku hasardi KOGUDA hinnanguid ja vastukajasid ühe diletandist ärimehe ettevõtmiste kohta võimalikult paljudelt Eesti ametiasutustelt.
Just selle kogutud materjali kontekstis avaneb Eestis toimunud erastamise tegelik pale, mida rahvas tabavalt ärastamiseks kutsub. Hiljem käibele lastud Rein Langi JOKK vaid kaunistab selle konteksti osisi.

Detsember 1993Koeru Vallavolikogu esimees Jüri Ilves, vallavanem Mart Alas , Koerust pärit Tallinki restorani direktor Ants Potman ja Soome päritolu ärimehed Hannu Kinnunen ning Jauko Saarinen taotlesid Teede ja Sideministeeriumilt võimalust osta RAS Koeru ART tootmisruume 2300 m2 (25 % tehasest) mööblitehase rajamiseks. Erastamisagentuur sellega ei nõustunud.18. märts 1994 RAS Koeru ART lülitatakse erastatavate ettevõtete nimekirja.Märts – aprill 1994 Koeru Vallavalitsus, Järva Maavalitsus ning Teede ja Sideministeerium taotlevad RAS Koeru ART erastamist üksikute loogiliselt eraldi ekspluateeritavate objektide kaupa.24. märts 1994Eesti Erastamisagentuur kuulutab välja rahvusvahelise pakkumise, s.h. EE-462 RAS Koeru ART26. mai 1994 KARTE AS (KOERU Autoremonditehase Eraaktsiaselts) esitab oma pakkumise konkursi tingimuste kohaselt - 300 tuhat krooni 100% aktsiate eest.06. juuni 1994 EEA käskkirja nr. 116-m kohaselt muudetakse RAS KoeruART juhatuse koosseisu, L.Kiviloo asendatakse EEA peaspetsialisti Malle Soidlaga.08. august 1994 Läbirääkimised KARTE AS pakkumise alusel EEA esindajatega. Kairo Kalamees, kelle ametinimetus EEA-s jääb teadmatuks ning konsultant I.Boris Cooper.18. august 1994 KARTE AS tehakse 09. augustil kirjalik ettepanek lõpliku pakkumise esitamiseks 19.08.94. Lõplikuks pakkumiseks jääb 600 tuhat krooni ilma ettevõtte kohustuste ja nõuete ületulekuta.august 1994Koeru Vallavalitsuse majandusnõuniku, Guido Kraavi kirjutis Koeru vallalehes Koeru tehase erastamise käigust.
26. august 1994Proua Malle Soidla informeerib RAS Koeru ART juhatust EEA Nõukogu 24. augusti otsusest, millega tunnistati pakkumised (s.h. KARTE AS) ebapiisavaks ning otsustati jätkata müüki erastamisjääkide müügi korras. Muuseas teatas ta, et pakkumisi oli esitatud vähe, vaid 3; üks tõsiseltvõetav, siis üks naljapakkumine ja veel üks hilinenud pakkumine. Nagu hiljem selgus, oli hilinenud pakkumine tehtud Hannu Kinnuneni poolt.29. oktoober 1994KARTE AS teeb uue pakkumise erastamisjääkide müügi korras pakutava RAS Koeru ART 100% aktsiate peale - 300 tuhat krooni koos ettevõtte kohustuste ületulekuga ostjale. Kohustuste maht on üks miljon kakssada tuhat krooni.04. november 1994Eesti Erastamisagentuur teatab, et KARTE AS pakkumist ei võetud vastu. EEA otsusega 02. Novembrist erastatakse RAS Koeru ART 250 tuhande krooni eest, millest 125 tuhat rahas ja 125 tuhat EVP kroonides, Tallinnas registreeritud Soome kodaniku Hannu Kinnunenile kuuluvale AS Celesta’le.
09. november 1994EEA käskkirja nr 231 alusel inventeeritakse 15. novembril RAS Koeru ART põhi- ja käibevahendid EEA ametliku esindaja Kairo Kalamees ja uue omaniku esindaja Voldemar Dorvingu juuresolekul.16. november 1994
Kell 10oo on välja kuulutatud Erastamise ostumüügilepingu allakirjutamine. RAS Koeru ART juhatuse otsusega 15. novembril 1994 otsustatakse „volitada tegevdirektorit Arvo Adelbert üle andma RAS Koeru Autoremonditehas varad vastavalt ostu-müügilepingule.“ Tunni möödumisel puudub ikka veel teine lugupeetud lepinguosaline, AS Celesta juhatuse esimees Hannu Kinnunen. Mõne aja pärast peale tunniajalist ootamist astub võidurõõmsal näol sisse Hannu Kinnunen ja annab EEA spetsialistile, Kairo Kalamehele üle paberilehe, dokumendi, nimega YHTIJÄRJESTYS. Kalamehe ja Kinnuneni ülejäänud seltskonna eest varjatud jutu järel lahkub Kalamees ligemale tunniks. Tagasi saabudes annab Kalamees Kinnunenile üle dokumendi, millele Kinnunen seda LUGEMATA kohe hoogsalt alla kirjutab ja taskust võetud pitsatiga sellele jäljendi lööb. Selle dokumendi pealkirjaks on GARANTII EESTI ERASTAMISAGENTUURI KASUKS. Kuskilt Kalamehe paberite vahelt pudeneb lauale veel hallikavõitu paberileht, mis seatakse Erastamislepingule lisatavate dokumentide juurde. Hiljem õnnestub sellelt hallivõitu paberilt välja lugeda vaid pealkirja ÄRIPLAAN. EEA peadirektor Lepingu allkirjastamise juures ei viibinud. Tema allkiri ilmus sinna ilmselt hiljem.23. november 1994AS Celesta kannab EEA arvele Soomest, Tuusula pangast üle rahas 125 tuhat EEK ja 16. Jaanuaril 1995 125 tuhat EVP krooni.28. november 1994Eesti Erastamisagentuur teatab härra Hannu Kinnunenile 100 % RAS Koeru ART aktsiate omandiõiguse üleminekust AS Celesta.
06. detsember 1994Peale lõunat astuvad RAS Koeru ART direktori kabinetti härrad Hannu Kinnunen ja Voldemar Dorving. Minule näidatakse, mitte ei anta minu kätte, hägust faksikoopiat koosoleku protokollist, kus olla tehtud otsus RAS Koeru ART direktor Arvo Adelbert vabastada ametikohustuste täitmisest. Seoses vabastamisega ettenähtud kompensatsioonist, saamata töö- ja puhkusetasudest paluti mul rääkida hiljem, et selles asjas eraldi kokku leppida. Sellega oli Eesti Erastamisagentuuri „suurinvestor“, soomlasest ärimees, Tallinnas registreeritud aktsiaseltsi CELESTA nimel tegutseav Hannu Kinnunen saanud Koeru Autoremonditehase omanikuks. Sel puhul kutsus värske omanik kogu tehase järgmisel päeval Koeru kõrtsi. Kuuekümnele inimesele tehti välja tass kohvi ja saiake. Härra Kinnunen pidas kõne tehase peatsest tulevikust: koheselt lülitub Koeru tehas Skandinaavias tuntud metallitöö ettevõtete ketti SCANMEX. Veel enne uut aastat pidid Soomest, peatehasest saabuma spetsialistid, kes panevad paika tootmise ja kvaliteedi. Kokkutulnuile pandi südamele oma mured kohe ära rääkida, hiljem pole omanikul mahti siinsete pisiprobleemidega tegeleda. Kevadeks oli siinsetel inimestel selge, et härra Kinnunen on tootmise korraldamise ja majanduse asjus diletant. Mida ta suurepäraselt oskas, oli ilus jutt ja lubadused lauspettuseni välja, sõnaga valetamine.  Jutuga riisi pehmeks ei keeda, nii kõlab hiina rahvatarkus. Seda mitte ainult Hannu Kinnuneni aadressil, vaid ka Väino Sarneti ning teiste võimumeeste sebimise kohta Eesti  majanduse erastamise käigus.

Epiloog

Detsembris 1995 viiakse Eesti Erastamisagentuuri poolt läbi Erastamislepinguga seatud tingimuste  täitmise kontroll,  mille kohta koostatakse 13. detsembri kuupäevaga dokument pealkirjaga Protokoll lepingukontrolli kohtumisest Mõned lennukad mõtted selle tekstist:„… tööd jätkub, kuna ettevõttel on olemas suured tellimused 1996.a. Probleem on selles, et Koerus pole võimalik leida kvalifitseeritud tööjõudu ja tööd teha tahtvaid inimesi.“ „… ettevõte on esimesel aastal teinud investeeringuid kokku 750745 krooni ulatuses.“ „… võib öelda, et ettevõte on täitnud endale ostu-müügilepinguga võetud äriplaani. Äriplaani täitmise kohta esitati aastakoosolekul kirjalik ja suuline ülevaade.“
„… on olemas tellimused, mis lubaksid ettevõttel toota kuni 20 000 bussiistet aastas. Probleemiks on tööjõu puudus Koerus.“
„Ettevõtte teeb perspektiivikaks see, et on olemas tellimused ja tellijad asuvad väljaspool Eestit.“
„… on olemas tellimused, mis lubaksid ettevõttel toota kuni 20 000 bussiistet aastas. Probleemiks on tööjõu puudus Koerus.“ „Ettevõtte teeb perspektiivikaks see, et on olemas tellimused ja tellijad asuvad väljaspool Eestit.“Urmas Tannenbereg, 14.12.1995.a.

14. oktoober 1996. 

Järva maakohtus kuulutatakse välja Koeru Tehase Metallmex pankrot. Kohtuotsuses on öeldud: • Võlgnik on võlausaldajale jätnud tasumata riigimaksud, • Võlgniku esindaja tunnistab tohutut segadust võlgniku raamatupidamises • Ei ole täidetud Raamatupidamise seadust • Audiitor ei ole 1995.a. aastaaruannet kontrollinud, • 1995.a. raamatupidamise dokumendid ettevõttest ära viidud, • Ei täideta esmaseid raamatupidamise nõudeid. • Ei jälgita väljakujunenud head raamatupidamise tava jne jne

 Lisa

Kirjavahetus  Koeru Autoremonditehase erastamise asjus, dokumentide ja artiklite loetelu, millised on lugemiseks kättesaadavad internetis, minu blogis aadressil

http://autoremonditehas.blogspot.com/ märts 1995

Paide ajalehes kirjutab Tõnu Tramm tehnikanäitusel Motorex esinenud AS Celesta omanikku tsiteerides: Praegu leiab Koerus tööd 50 inimest, tulevaks aastaks loodetakse see arv kasvatada sajani … mõne nädala pärast lahkusid Hannu Kinnuneni teenistusest tegevdirektor Voldemar Dorving ja pearaamatupidaja Helma Lina, omanikupoolse printsiibitu juhtimise põhjusel. Koeru vallavanem ja Järva maavanem ootavad veel peale 1995.a. jaanipäeva tehase käivitumist.16. aprill 1995.Majandusminister, tol ajal siis juba proua Liina Tõnisson, kelle nõuniku, Andres Tinti sõnul ei taha ta erastamise asjade pärast opositsiooniga tülitseda. Minister Tõnisson viibis ise sel ajal Ameerikas.

31. mai 1995.

Märgukiri Liia Hännile, kellest on selleks ajaks saanud Riigikogu lihtliige.

07. juuni 1995.

EEA Lepingute täitmise kontrolli üksuse vastus minu 16. aprilli Majandusministeeriumile viidud märgukirjale

13. juuni 1995.

Eesti Sõnumid, Koeru ART sokutati halva äriplaaniga soomlasele. Ester Šank

,14. september 1995.

Meeldetuletus proua Liia Hännile vastamata jäänud kirjast 31. maist 1995

.25. september 1995.

Proua Liia Hänni vastus

19. oktoober 1995.

Majanduspolitsei aktsepteerib juba oktoobris tööjõu rakendamise kohustuse, investeeringute ning tegevuse jätkamise kohustuse täitmist, mis lepingu kohaselt leiab aset alles 13. detsembril.

13. detsember 1995

.Kokkuvõte lepingukontrolli kohtumisest. Mõned lennukad mõtted selle tekstist:„… tööd jätkub, kuna ettevõttel on olemas suured tellimused 1996.a. Probleem on selles, et Koerus pole võimalik leida kvalifitseeritud tööjõudu ja tööd teha tahtvaid inimesi.“ „… ettevõte on esimesel aastal teinud investeeringuid kokku 750745 krooni ulatuses.“ „… võib öelda, et ettevõte on täitnud endale ostu-müügilepinguga võetud äriplaani. Äriplaani täitmise kohta esitati aastakoosolekul kirjalik ja suuline ülevaade.“
„… on olemas tellimused, mis lubaksid ettevõttel toota kuni 20 000 bussiistet aastas. Probleemiks on tööjõu puudus Koerus.“
„Ettevõtte teeb perspektiivikaks see, et on olemas tellimused ja tellijad asuvad väljaspool Eestit.“
„… on olemas tellimused, mis lubaksid ettevõttel toota kuni 20 000 bussiistet aastas. Probleemiks on tööjõu puudus Koerus.“ „Ettevõtte teeb perspektiivikaks see, et on olemas tellimused ja tellijad asuvad väljaspool Eestit.“Urmas Tannenbereg, 14.12.1995.a

.28. detsember 1995.Märgukiri Riigikontrollile

 22. jaanuar 1996. Riigikontrolli vastus

18. märts 1996.  Rahulolematus Riigikontrolli vastuse pärast23. aprill 1996. Riigikontrolli vastus

15. oktoober 1996  .Audiitori arvamus 1995. a. raamatupidamisest

24. oktoober 1996  Sõnumileht, Ime-erastamine lõppes pankrotiga. (Signe Kalberg)

31. oktoober 1996.Järva Teataja, AS Celesta rahamasin seiskus (Tõnu Tramm)

20. detsember 1996.  Majandusminister: „Kahetsusega tuleb tunnistada, et erastamine ei ole riskivaba ning esineb ka erastatud ettevõtete pankrotte.

“07. jaanuar 1997.Adelbert Leimannile

.14. veebruar 1997.Pöördumine Riigikohtu poole

05. märts 1997. Riigikohtu vastus

17. märts 1997.Pöördumine Justiitsministeeriumi poole

25. märts 1997. Justiitsministeeriumi vastus

3. juuni 1997.  Postimees. Ametnikest ja ajakirjanikest. Mart Siimann

10. juuni 1997.Pöördumine peaminister Mart Siimanni poole

04. märts 1998.  Järva Prokuratuur

01. juuli 1997.Riigikantselei teatab vastamise delegeerimisest majandusministrile30. juuni 1998. Majandusministeerium veelkord Koeru ART erastamisest.   

Koeru Masina-traktorijaam

Koeru endise masina-traktorijaama direktori direktori Alva Maipuu mälestused
ja vanad fotod toimetas kaante vahele Mait Raudsepp




Teine täiendatud trükk
Koeru valla muuseum
2004

























Majanduslik olukord Koeru piirkonna kolhoosides enne Koeru MTJ loomist Pärast
põllumajanduse kollektiviseerimist 1949.a.
ja väikeste kolhooside ühendamist kerkis noortekolhooside ette rida
raskeid probleeme. Murranguliseks kujunesid aastad 1950-1952. Otsest
negatiivset mõju avaldas noortes ühinenud kolhooside juhtimise madal tase ja
kvalifitseeritud spetsialistide puudus, mis oli suuresti tingitud madalast
töötasust kolhoosides. Töödistsipliin ja tööviljakus olid enamikus kolh-oosides madalad. See ei
võimaldanud ka ausalt ja tublilt töötanud kolh-oosiliikmetele maksta nende
poolt teenitud töötasu. Rahalist töötasu tuli normipäeva kohta 1952.a. ainult
kopikaid ja oli kolhoose, kus kolhoos jäi kolhoosnikele võlgu. Vabariigi
kolhoosides maksti 1952.a. keskmisena 52 kopikat tööpäeva kohta.
Töötasu maksmine toimus aasta lõpus pärast aastaaruande kinnitamist, kus
selgus, kui palju üldse jäi raha ja naturaalseid vahendeid (teravili, kartul, hein ja põhk) järele
jaotamiseks töötasuna.
Sellise madala ja ebakindla töötasu tõttu siirdus
kolhoosidest palju tööjõulisi inimesi ja kvalifitseeritud noort kaadrit tööle
mujale riiklikesse ettevõtetesse. Näiteks MTJ-desse, sovhoosidesse ja
linnadesse. Kolhoosides andis tunda terav tööjõu puudus. Põllumajanduses ei
toimunud tööde kompleksne mehhaniseerimine vajalikus tempos ja nõutaval
agrotehnilisel tasemel. Ühinenud kolhoosides ei jõutud kõiki töid ära teha ka
hobujõul. Raskelt mõjus nõrkadele kolhoosidele ja üldse põllumajandusele
1952.a. ebasoodne aasta. Vihmase suve ja sügise tõttu ei suudetud talveks
loomadele vajalikul hulgal koresöötasid varuda. Osa teravilja ja kartulit jäi
koristamata, kuna põllud ei kandnud masinaid. Samuti jäi tegemata
kõrrekoorimine ja suurem osa sügiskündi. Talvel varuti loomadele täiendavalt
lisaks okassööta ja paljudes kolhoosides söödeti suure söödapuuduse tõttu isegi
endiste talulautade ja teiste hoonete
õlgkatuseid. Sellele vaatamata ei suutnud paljudes lautades loomad enam jalul
püsida ja nad tuli köitega riputada laetalade külge. Palju loomi hukkus, nii ka
Koerus „Tee Kommunismile“ kolhoosis. Kuna 1952/1953.a. talv oli pehme ja
vähekülmunud maa paksu lumekatte all, siis sügisel võtmata jäänud kartul säilis
ootamatult hästi kevadeni. Nii nopiti „Tee Kommunismile“ kolhoosis 1953.a.
kevadel Koeru Invaliididekodu taga olevalt põllult kartul üles ja pandi
seemnena kõrvalolevale põllule maha.



Masinaga kartulipanek kolhooside algaastatel
Kuni 1953.a. septembripleenumini kehtisid
kohustuslike müüginormide ja MTJ naturaaltasude varumishinnad, millised minimaalselgi
määral ei katnud kolhooside tootmiskulusid, rääkimata kasumist. Kolhoosid
müüsid aga riiklike kohustuste ja MTJ naturaaltasude katteks näiteks vabariigis 1951 – 1953 aastal liha üle kahe
ja piima ligi kolm korda rohkem kui talupidajad aastatel 1946 – 1948.
Eesti
NSV Ministrite Nõukogu oma määrusega 30.juulist 1952.a. nr. 630 „Abinõudest
põllumajandusliku artelli põhikirja rikkumiste likvideerimiseks vabariigi
kolhoosides“ märgib puudusena kolhooside ühismaade omavolilist kasutamist,
kolhooside ühisvara kuritahtlikku laialitassimist ja raiskamist, mis seisnes
selles, et antakse tasuta või müüakse poolmuidu loomi, liha, piima ja muid
põllumajandussaadusi mitmesugustele organisatsioonidele ja isikutele sealhulgas
ka kolhoosnikele tasuta toitlustamise organiseerimine, pidustuste korraldamise
ja ebaseaduslike preemiate väljamaksmise teel. Ühiskondlike maade kõrvaldamist
esineb ulatuslikult kolhoosnike õue-aiamaade ebaseadusliku suurendamise ja
kolhoosiperedele fiktiivse jaotamise teel. Samuti esineb suurtest põllumassiividest
õue-aiamaade väljamõõtmisi. Hoolimata põllumajandusliku artelli põhikirja
nõuetest jagatakse pärast riiklike müügikohustuste ja MTJ naturaaltasude
täitmist peaaegu kõik naturaal- ja rahalised tulud kolhoosiliikmete
normipäevadele, mille tõttu need kolhoosid eraldavad vähe, alla 20 % rahalistest tuludest jagamatute fondide
suurendamiseks ja muudeks tootmisvajadusteks. Ei moodustata vajalikus koguses
seemne-, seemnekindlustus- ja üleminevaid seemnefonde, mis takistab plaaniliste
kevadkülvide teostamist seemne puudusel. Esineb kolhoosi põhikirja rikkumisi
töö organiseerimisel, töötasustamisel, normipäevade arvestamisel ja
kulutamisel. Paljudes kolhoosides töötavad kolhoosiesimeeste ametikohtadel
mitte-sobivad isikud, kes tegelevad rohkem joomise kui kolhoosi juhtimisega.
Panevad brigadiride, laohoidjate ja arveametnike ametikohtadele endale
meelepäraseid isikuid ja varjavad nende kaasabil saaduste arvele mittevõtmist
omastamise ja ühisvara laialitassimise eesmärgil. Kõik need ülalmainitud kolhoosi
põhikirja rikkumised esinesid samuti ühes või teises Koeru piirkonna kolhoosis
ühel või teisel määral. Kõigi ülaltoodud kolhoosi põhikirja rikkumiste ja
likvideerimise eest pandi vastutus selle määrusega Eesti NSV
Põllumajandusministeeriumile, oblasti- ja rajooni täitevkomiteedele, rajooni
põllumajandus- osakondadele ja masina-traktori-jaama direktoritele. MTJ-de
direktorid ja spetsialistid pidid väljasõitudel kolhoosidesse kontrollima
kolhoosi juhatuse istungite ja üldkoosolekute protokolle ja vastuvõetud otsuste
õigsust. Suulised kaebused kolhoosi põhikirja rikkumiste kohta tuli kolme päeva
jooksul läbi vaadata ja viivitamatult lahendada.
Eelmistel aastatel enne Koeru MTJ loomist
teenindas Koeru ümbruse kolhoose Järva-Jaani MTJ.
(Eesti Entsüklopeedia nr. 6 masina-traktorijaam, lüh. MTJ, NSV
Liidus 1928 – 58 tegutsenud riiklik ettevõte, mis tegi talle eraldatud
traktorite ja põllu-töömasinatega
lepingute alusel naturaaltasu eest töid kolhoosides. Stalinlike
majandusteoreetiliste dogmade järgi ei tohtinud kolhoosidel veokeid ega
masinaid olla. Nende ostmiseks polnud ka kolhoosil raha. Suurem osa kolhoosides
toodetud saadustest läks naturaaltasuna
MTJ-le. MTJ-d oli esimene lüli, mis pidi kolhoosides ellu viima partei
poliitilisi käske (MTJ-de poliitosakonnad) ning reguleerima riigi ja kolhoosi
majandussuhteid (riigi kasuks). Eestis asutati esimene MTJ 1941. Stalinliku
agraarpoliitika revideerimise tulemusena reorganiseeriti MTJ-d 1958
remondi-tehnikajaamadeks ning masinad ja traktorid müüdi kolhoosidele.)
Kolhoose teenindasid traktoribrigaadid.
Kõikidesse kolhoosidesse ei jätkunud vajalikku põllumajandustehnikat. Üks
traktoribrigaad teenindas seepärast mitut kolhoosi. Kolhoosidele ei suudetud
seetõttu tähtaegselt ja kvaliteetselt lepingulisi töid teha. Kolhoosides, kus
töödega hiljem alustati, ei jõutud neid optimaalsel ajal teha ega lõpetada.
Tehti kiirustades, hilinemisega ja agrotehnilisi nõudeid rikkudes. Esines isegi
künnile külvamist. Seetõttu olid põllukultuuride saagid madalad, mis omakorda
põhjustas loomade madalat produktiivsust. Suur osa kolhoosides toodetud saadustest
läks naturaaltasu arvele. Nii läks kolhoosi poolt riigile antud teravilja
riiklike müügikohustuste ja naturaaltasu katteks antud partiist suur osa 75 %
naturaaltasuks ja 25 % kohustusliku riiginormi katteks.
Kolhooside juhtimise tase oli madal. Puudusid juhtimiskogemused ja
vaja-minev kvalifitseeritud kaader. Kolhoosiesimeestena töötasid Koeru MTJ
loomisel 1953.a. alul Leegi kolhoosis
Rosenblat, Kalinini-nimelises Nõlvak, Avan-gardis Laurison (või Laurisaar)
Majakas Grauberg, Vaol Veskimäe, Koidulas Maltsaar (naisterahvas). Säde ja Tee
Kommunismile esimeeste nimesid ei mäleta.


Viljamasindamine
tõi külasse sügiseelevuse ja leivalõhna
Koeru
masina-traktorijaama loomine ja selle mõju Koeru ümbruskonna kolhoosidele
Kolhoosikorra loomisel ja kolhooside hilisemal
organisatsioonilis-majanduslikul kindlustamisel ja edasiarendamisel etendasid
riiklikud masina-traktori-jaamad (MTJ-d)
üha olulisemat osa. MTJ oli vastutavaks lüliks riigi ja kolhoosi vahel. MTJ-l
oli oma tootmisfinantsplaan tehtavate tööde, kolhooside riigile
müügi-kohustuste ja naturaaltasu laekumise kohta.1953.a. aprillis moodustati
vabariigis juurde neli uut MTJ,
sealhulgas Koeru MTJ. Vabariigis sai seega 63 MRJ-i. Kõik need allusid otse
Põllumajandusministeeriumile ja kohalikule rajooni TSN Täitevkomiteele.

Töötades Tartu MTJ-s söödatootmisagronoomina, suunati mind 1953.a.
jaanuaris Tallinna oblasti TSN TK Põllumajandusvalitsuse ülema E.Kalausi korraldusel Moskvasse MTJ
direktorite reservi kinnitamisele.
Selleks protseduuriks kulus kolm päeva. Tuli käia NSV Liidu Põllumajandus- ja
Varumisministeeriumis MTJ-de peavalitsuse kõikide osakondade juhatajatega
vestlemas ja kõige lõpuks ministri asetäitjaga, kes siis kuulutas, et olen
arvatud MTJ direktorite reservi. Pärast
seda viidi mind üle Kanepi MTJ peaagronoomi direktori asetäitja ametikohale.
Ja. Aprilliks kutsus Tallinna oblasti TSN
TK põllumajandusvalitsuse ülem Ed.
Klausson mind välja ja andis valida juba olemasoleva Varstu, Orava või loodava
Koeru MTJ vahel. Valisin ja andsin
nõusoleku Koeru MTJ määramiseks. Otsustasin, et milleks teiste suppi sööma
minna. Parem juba ise keeta. Samas kirjutati mulle välja komandeering, anti 500
rbl. komandeerimisavanssi ja peotäis puhtaid volituse blankette. Öeldi, et
kitsarööpmeline rong väljub kell 20 ja sellega tuleb minna . Ööbida Järva-Jaani
MTJ-s ja järgmisel hommikul 7. aprillil sõidad koos MTJ-de peavalitsuse
remondiosakonna juhataja V.Ruusega Koeru.

Rong
jõudis Järva-Jaani südaööl. Mul polnud aimugi, kus asub MTJ. Õnneks väljus koos minuga rongilt veel mõni
inimene, kelle käest teed sain küsida. MTJ kontori juurde jõudes oli maja pime.
Kell oli ühe peal. Koputasin tükk aega uksele ja aknale, enne kui küsiti, „Kes
seal on?“ Vastasin, et Koeru MTJ direktor. Uks avanes ja uksel seisis
Järva-jaani MTJ direktor Klausson valge särgi ja pikkade valgete aluspükste
väel. Tervitasin ja ütlesin oma nime. Mind juhatati ühte tuppa, kus olid
madratsid põrandale pandud. Seal magas juba Tallinnast autoga tulnud V.Ruuse,
kellega koos 7.aprilli hommikul Koeru sõitsime. Koerus polnud ma varem käinud
ja ei omanud ka ettekujutust sealsest maastikust. Kevad oli varane ja lumi
põldudelt sulanud. Esimene mulje tulevasest tööpiirkonnast ei olnud meeldiv.
Muret tekitasid väga kivised ja sügisel kündmata jäänud põllud.
Koeru jõudes tuli leida koht, kus
saaks istuda, kirjutada ja inimestega vestelda. Selleks sain „Tee Kommunismile“
kolhoosi kontorist kasutada ühe toa.
Koeru MTJ tegevuse
alguseks tuleb lugeda 7.aprill 1953.a., mil algas MTJ kaadri valik, komplekteerimine ja
töölevõtmiseks avalduste vastuvõtmine. Põhiline mehhanisaatorite kaader tuli
tööle võtta ületoomise korras. MTJ organiseerimisteade levis kulutulena üle Koeru ja selle ümbruse
kolhooside. 9.aprillil 1953.a. saime Koeru MTJ-le ajutiseks kasutamiseks
kontoriruumid endisesse vallamajja külanõukogu ruumidesse.


Endise mõisa
viinavabrikut ehtis punane viisnurk
Siin toimus kaadri töölevormistamine. Kontoritöötajate ja
traktoribrigaadide kaadriga komplekteerimine kulges raskusteta. Järva-Jaanist
tulid üle eelkõige need, kes varem töötasid siinsetes kolhoosides –
traktoristid, haakijad, arvestajad, tankijad, kombainerid ja nende abid.
Mehhanisaatorite kaadriga
komplekteerimisele aitas suuresti
kaasa ka see, et Koeru MTJ-le tuli uus tehnika. See meelitas.
Partei poliitika
elluviimiseks maal tegutsesid MTJ-de
juures poliitosakonnad. Nii loodi ka Koeru MTJ juurde poliitosakond koos oma
ajalehetoimetusega. Partei tööd juhtis Ellik ja komsomolitööd Kroon.
Poliitosakond asus samuti endises vallamajas. Pärast 1953.a. NLKP
septembriotsust poliitosakonnad likvideeriti koos oma toimetustega ja nende
asemele tulid MTJ-de juurde partei-poliitilist tööd tegema partei
rajoonikomitee tsoonisekretärid koos instruktoritega, kes allusid partei Paide
rajoonikomiteele. Partei tsoonisekretärina töötasid Rohtla ja V.Unga,
instruktorina Soodla jt. Traktorite ja põllutöömasinate Rakkest
äratoomisega tekkisid probleemid
. Koeru MTJ-l ei
olnud veel ühtegi autot. Oma autod GAZ-51 ja ZIL-kallutaja ning kaks sõiduautot
GAZ-67 (üks läks poliitosakonnale) saime mai keskel. Saime veel kolm
tsisternautot ja ühe iseliikuva remonditöökoja. Rakkest oli aga vaja kaup ära
tuua.
Meie õnneks töötas
Hällimäe karjääris ja ööbis Koerus Paide
isekallutajate kolonn. Sain juhtidega kaubale ja „haltuura“ korras vedasime
nende abiga kolmel-neljal õhtul põllutööriistad Rakkest Koeru. Mõnele
linttraktorile sai järele haagitud teraviljakuivatid ja raudratastega viljapeksumasinad. Kui selline killavoor siis hilisõhtul suure kolinaga munakiviteel
Koeru jõudis oli alevirahvas suure hirmuga akendel vaatamas, kas tankid tulevad
ja sõda jälle lahti.
Meie esimeseks
remondiruumiks sai kohandatud vallamaja taga olev laudadest kuur (praegu seda
ei ole enam olemas). Seal tuli kokku panna adrad, kultivaatorid ja külvikud.
Detailid ei sobinud kokku. Tuli puurida, painutada, paigutada jne. Kuna MTJ-l
puurmasinat veel ei olnud, siis tõin Tartust äialt seinale kinnitatava
käsivändaga vana puurmasina. Asja ajas ära.
1953.a. kevad tuli
vara. Maa kuivaas ruttu ja põllutöödega tuli kiirustada. 13.aprillil 1953.a.
alustas esimesena Koeru MTJ traktor DT-54 traktorist Ernst Sikkmanni juhtimisel
kündi „Tee Kommunismile“ kolhoosi põllul, mis asus vallamaja taga Aruküla
poole. Juba alguses kontrolliti tugevdatult uue loodud MTJ poolt tehtavate
tööde kvaliteeti. Sellega pandi alus edaspidisele põllukultuuride saagikuse
tõusule. Koeru MTJ teeninduspiirkonda jäid kaheksa kolhoosi: Kalinini-nimeline
Müüsleris, “Avangard“ Kalitsas, „Leek“ Abajal, „Koidula“ Ervital, „Vao“ Vaol,
„Majak“ Kuusnas, „Säde“ Rammal ja „Tee Kommunismile“ Koerus.
Igasse kolhoosi
moodustati ja kinnitati üks traktoribrigaad
selliste masinatega, mis võimaldas kõiki lepingulisi töid antud kolhoosis teha tähtaegselt ja
kvaliteetselt. Selline töö korraldus tõstis kõigi traktoribrigaadi liikmete
vastutust tööde kvaliteedi eest alates külvieelsest maaharimisest, külvist kui
saagikoristuseni ja huvitatust suuremate saakide saamiseks. Traktoribrigaadi
kinnitati vastavalt kolhoosi suurusele ja lepinguga ettenähtud tööde mahtudele
kuni kuus erinevat marki traktorit. 1953.a. kevadtöödeks oli Koeru MTJ-s kokku
36 traktorit. Lint-traktoritest olid C80, DT-54, DT-55, KD-35.
Ratastraktoritest olid Bellarus, DT-27, DT-24, u-2 (Universaal), XTZ-7 ja
DT-20. Teraviljakombainidest olid alguses järelveetavad- ja iseliikuvad
kombainid C-4 ja hiljem CK-3-ed. Viljapeksumasinatest olid MK-1100 ja Saksa DV
päritoluga tsinkplekist kerega MO-90.
Väga tähtis isik
traktoribrigaadi töö korraldamisel, tehnika hooldamisel ja töökorras hoidmisel,
samuti lepingute täitmisel ja kvaliteetse töö teostamisel oli traktoribrigaadi
brigadir. Traktoribrigaadi brigadiridena töötasid B.Räni Koidula ja H.Kurg Vao
kolhoosis. Iga traktoribrigaadi koosseisus oli veel arvestaja-tankija.
Kündmisel, vaheltharimisel ja heinaniitmisel töötasid haakija, kombainiga
koristamisel vilja kaaluja ja kombaineri abi.
Arukülasse kolis
Koeru MTJ 1953.a. pärast kevadpõllutööde lõpetamist, pärast seda, kui Aruküla
viinavabrikust olid seadmed ümberkolitud Roosna-Allikule.


MTJ kontor koliti viinavabriku teisele korrusele.
MTJ kontor sai remonditud ja sisseseatud endise viinavabriku
teisele korrusele.
Suvel saime esimese uue treipingi, milline sai paigutatud
viinavabriku keldrisse. Kuna elektrit ei olnud, siis käivitati treipink läbi
akna veorihmaga traktori SHTZ-7 rihmaratta abil. Traktorite remondiks kohandati viinavabriku kõrval asuv
raudkiviseintega endine karjalaut.
Viinavabrikusse seati sisse sepikoda ja keevitusruum. Kõrvalhoonesse remonditi korter Raimond Asule ja tehti väike
puutöökoda.
1953.a. sügisel sai
Koeru MTJ statsionaarse ühesilindrilise diiselmootoriga elektrijõujaama.
Sellist mootorit kutsusid mehed „baabaks“.
Arukülast veeti esimesed ajutised roostetanud traadid Koeru MTJ
elektriku (nime ei mäleta, rahvas kutsus teda „Hokitouks“). Elektri- jõujaama
asus tööle motorist–elektrik Partels, kes elas Puhmus ja käis sealt Arukülasse iga
päev tööl. Tema tööpäev kestis talveperioodil k. 8-24 ja suvel 8-18. Oli väga
kohusetundlik mees ja hoolas töötaja.
Esimesena sai elektrivalgust Koeru kool Arukülas ja MTJ
kontor. Koerus Teemaja (praegune Janune Kägu), selle vastas asuv valge maja
(endine apteek), Väinjärve teel apteek ja selle kõrvalmaja, kus elasid MTJ
direktor ja jaoskonna mehaanik H.Esinurm vanemraamatupidajana töötava
abikaasaga. Kuna jõujaama võimsus oli väike ja elektriliini traadid roostes
ning peened, siis Koeru jõudva voolu pinge oli madal ja kõikuv. Maksimaalsetel
koormustundidel langes pinge niivõrd madalale , et 220 V elektripirnide
valgustustugevust võis võrrelda täiskuu valgusega. Seepärast said sel perioodil
220 voldised pirnid vahetatud 110 V elektripirnidega, millised andsid küllalt
rahuldavalt valgust. Olukord elektri kasutamisel Koeru alevis paranes tunduvalt pärast
nõuetele vastava elektriülekandeliini ehitamist ja MTJ-le uue võimsama laeva
diiselmootoriga „Busaco Wolf“ elektrijaama saamist 1954.a. Avanes võimalus Koeru aleviku täielikuks
elektriga varustamiseks. Esimese televiisori ostis Koerus MTJ. Pööratava
antenni viinavabriku korstna otsa viisin
ise 1954.a.
Murranguliseks
etapiks kolhoosikorra ja MTJ arengus kujunes partei 1953a.. septembripleenumil
põllumajanduse kiireks edendamiseks kavandatud abinõud. Peatähelepanu
pöörati põllumajanduse mahajäämuse
likvideerimisele. Põllumajanduse kiire tõusu saavutamiseks määrati kindlaks
järgmised muudatused ja abinõud.
· tunduvalt tõsteti tähtsamate
põllumajandussaaduste varumis- ja MTJ naturaaltasu kokkuostu hindasi;
· alandati riiklikke müüginorme;
· eriti oluline oli põllumajanduse planeerimise korra muutmine,
millega kolhoosidele anti õigus ise planeerida põllukultuuride kasvupindu,
loomade arvu ja toodangut;
· üleliia tsentraliseeritud juhtimise
ja planeerimise kord ahendas kohalike
töötajate initsiatiivi;
· riigiorganite ülesandeks jäi riiklike
varumisnormide suuruse kindlaksmääramine ja nende täitmise kontroll. Seni
esines juhuseid, kus teravilja varumisnormide täitmiseks tuli ära viia kas
osaliselt või isegi täielikult mõne kultuuri seemnevili. Suuresti sõltus see
varumisvolinikust ja tema arusaamisest.
Kolhooside kiirele
edasiarengule aitas kaasa materiaalse
huvitatuse printsiibi rakendamine pärast septembripleenumit järgnenud aastatel
kolhoosnike töötasude alal. Kolhoosid hakkasid kõigi muude abinõude kõrval
pöörama suurt tähelepanu tööviljakuse tõstmisele ja paremate tööstusnormide
mooduste otsimisele. Üha selgemaks said seni kehtinud töötasusüsteemi puudused.
Seoses kolhooside majandusliku ja finantsolukorra paranemisega võeti kasutusele
kolhoosiliikmete igakuine avansseerimine ja lisatasude maksmine tähtsamatel hooajatöödel. Kolhooside edasine
areng võimaldas minna üle garanteeritud töötasude ja hiljem otserahalisele
töötasule, kus senine normipäev kadus töötasu arvestusest.
Vajalikuks peeti MTJ
mehhanisaatorite kaadri töötasustamise täiendamisest. MTJ-des mindi alates 1.
oktoobrist 1953.a. üle igakuulisele rahalisele töötasule. Kolhoosiesimeeste ja
MTJ-de insenertehnilise kaadri tugevdamiseks hakati 1953.a. partei
septembripleenumi otsuse kohaselt kaadrit suunama maale linnadest teistest
rahvamajandusharudest. Nii suunati partei polt Avangardi kolhoosi ajakirja
„Eesti Kommunist“ toimetusest sm. Muruk, „Tee Kommunismile“ kolhoosi sm. Klaas, Koidulasse Lembit Annus , Leegi
kolhoosi sm. Lessok. Koeru MTJ-le suunati Leningradist erialalt katlainsener
Anatoli Rusanski töökoja juhataja ametikohale. Ta omandas lühikese ajaga minimaalse eesti keele oskuse, töötades
sellel kohal kuni MTJ likvideerimiseni, mil ta naasis Leningradi. Suhtleme temaga siiani. Eesti
keelt ei ole ta unustanud.
Enamus suunatud
esimeestest ei õigustanud ennast ametikohtadel. Lembit Annus jäi põlduriks ja
on seda tänini.
Üheaegselt paljude
efektiivsete abinõude rakendamisega ilmnes tendents kolhoosidele liiga rutakalt
ja läbimõtlematult peale suruda tootmises järele proovimata „imekultuure“, uusi
agrotehnilisi võtteid ja tootmistehnoloogiat. Nii toimus maisi külvipinna järsk
suurendamine, maisi ja kartuli ruutpesiti kasvatamine, mitmeaastaste heinapõldude ümberkujundamine
jne.
Nii tuli minul, kui
Koeru MTJ direktoril 1954.a. kevadel partei
Paide rajoonikomitee I sekretäri E.Viski käsul üles otsida Vao kolhoosi
esimees Määrmann ja tuua ta õhtul kella
22 paiku Paidesse parteibüroole. Bürool karistati teda selle eest, et ta ei
olnud nõus külvama maisi rajooni poolt nõutud pinnale.
Teine näide. Mind
kui MTJ direktorit kutsuti Paide rajooni TSN TK istungile aru andma küsimuses
„Miks Koeru MTJ pole tööle rakendanud saabunud uusi ruutpesiti
kartulipanemismasinaid?“ Neid oli kokku 13 tükki. Ähvardati kõik need 13
Järva-Jaanile üle anda. Näägutati hulk aega.
Korraldasin näitliku
ruutpesitsi kartulipaneku Leegi kolhoosis. Kutsusin sinna ka I sekretäri
E.Viski. Üle ootuste ta tuligi. Selleaegsed põllud olid kive ja kivihunnikuid
täis. Võimatu oli masinaga töökäiguks sõlmedega traati vedada üle põllu nii, et
sõlmed jääks iga kord kohakuti, selleks et hiljem risti vagusid mullata. Kui me
seal niimoodi pool pühapäeva olime jännanud, lõi Visk käega, mitte midagi
ütlemata istus autosse ja sõitis paide
poole minema. Kartuli ruutpesiti panekust hiljem enam ei räägitud.
Kevadkülvi ja
koristustööde „edukaks“ teostamiseks suunati kõikidesse MTJ-desse igal aastal
partei ja valitsuse nn volinikud. Rahvas kutsus neid taganttõukajateks.
Praktiliselt käisid nad sellel perioodil MTJ-s ja piirkonna kolhoosides ühel
päeval, tahtes informatsiooni MTJ tegevuspiirkonnast ja tutvudes suvalise
kolhoosiga. Märkimisväärset abi nende käigust ei olnud. Meelde on jäänud kahe
voliniku käik. Esiteks ENSV peaprokuröri Paasi käik, millest oli tõesti
praktilist kasu. Nimelt sõites Säde kolhoosi
kevadkülvi läbiviimisega tutvuma tegin
talle ettepaneku kevadkülvi kiirendamiseks vabastada sealne traktorist Vilderson
kinnipidamiskohast (istus puskariajamise eest). Meie suureks üllatuseks oligi
mees mõne päeva pärast kodus ja alustas teravilja külvamist.
Teistsugune juhus
oli aga Eesti NSV Ministritenõukogu aseesimehe A.Greeniga. Nimelt sõitsime
Kalinini kolhoosi kevadkülvi käiguga tutvuma. Juba eemalt märkasin, et Köisi
mõisa mineva tee ääres vana mõisarehe taga põllul seisis traktor külvikuga
Traktorist ja külvimasinal töötav naisterahvas istusid mõisarehe ääres. Nähes,
et meie tuleme jala üle põllu nende juurde, tõusis nõgine ja mustade kätega
vanem traktorist püsti ja sammus päris sirgel sammul meile vastu. Jäi seisma ja
raporteeris „Sm. direktor. Seeme sai otsa, uut ei toodud. Läksin Kahala poodi
ja võtsin viina. Kui seemet ei tooda,
lubage koju minna“. Koju ma muidugi ei lubanud, kuna ta polnud
märgatavalt purjus. Läksime Greeniga kolhoosikontorisse, lahendasime seemne
kohaleveo ja külv jätkus. Ma kartsin küll, et Green teeb mulle selle juhuse
eest peapesu, et traktorist tuleb ja tunnistab ise, et on töö ajal viina
võtnud. Green aga naeris juhtunu üle. Ta küsis, kas MTJ-s on selline kord, et
traktorist peab igast juhtumist direktorile raporteerima?
Koeru MTJ algaastail
ei olnud teeolud kuigi head. Nii näiteks jäi nelja-rattaveoga sõiduauto GAZ 67
1954.a. kevadel teede lagunemise ajal Vao traktorist Sõnajala kodu ligidal nii
sisse, et tuli paluda traktorist Sõnajalga, kes siis traktoriga auto välja
vedas. Võtsin 6 m pikkuse lati ja vajutasin selle keset maanteed nii sügavale
sisse, et otski ei jäänud paistma. Talvel olid teed hanges ja autodega liikuda
ei saanud. Nii tuli 1953/1954 talveperioodil mitmel korral suure linttraktoriga
C-80 traktorist Siidlal käia kassapidajaga Paides palga järel (edasi-tagasi ca
70 km). 1955.a. jaanuaris olid Koerus nii kõrged hanged, et ulatusid kohati
katuse räästani. Seepärast tuli 1955.a. 15.
jaanuaril Tallinna aastaaruande viimiseks sõita autoga Koerus traktori kelgule ja linttraktor
vedas auto Järva-Jaani. Sel paistis, et tee on lahti aetud ning asusime omal
jõul liikuma. Enne Viisu teeristi tuli aga juba kaevama hakata ja seda kuni Mäoni. Sealt edasi oli tee lahti
ja jõudsime Ussisooni. Seal aga seisis kolonn 50 – 60 autot ja bussi. Tallinna
jõudsime järgmisel hommikul kell 8. Olime teel olnud ligi ööpäeva.






GAZ-67, direktor Alva Maipuu ja autojuht Feliks Treter
MTJ algaastatel jätsid Koerus ka toitlusolud soovida.
Teemajast sai osta leiba, keedetud kanamune, limonaadi, õlut ja viina. Harva
kalakonserve.
Kui enne 1953.a. septembripleenumit
teenindasid kolhoose MTJ jaoskonnaagronoomid kelle tööpiirkonda kuulus mitu
kolhoosi, siis nüüd suunati igasse kolhoosi tööle MTJ palgal olev agronoom ja
zootehnik. Nende ülesandeks oli nüüd otseselt põllukultuuride saagikuse ja
loomakasvatuse produktide tõstmiseks vajalike abinõude rakendamine antud kolhoosis. Tulemustest
kutsuti neid aru andma MTJ-i. Nende ülesandeks oli ka kolhoosnike õpetamine
kohtadel. MTJ peaspetsialistid käisid kolhoosides loenguid pidamas.





Uus töökojahoone valmis 1955.a.



Kogu Koeru MTJ eksisteerimise ajal tehti piirkonna
kolhoosides ulatuslikult kivide koristamist ja põldude massiivistamist
põllutööde kvaliteedi tõstmiseks ja saakide suurendamiseks. MTJ algaastatel ei
jätkunud kiviveoplaate ja terastrosse. Need tuli hankida endaalgatusliku isevarumise korras.
Kiviveoplaatide jaoks tuli minna Tartusse ja Emajõe kaldale sõjaajast jäänud
Saksa sõjalaev tükkideks lõigata ja ära tuua. Sellest jätkus paariks aastaks
igale traktoribrigaadile. Trossi käisime hankimas põlevkivikaevandustest ja
Tallinna sadamast.
Niisketel rohumaadel
tehti ka lahtist kuivendamist kraaviatradega.. Talveks tehti puust prussidest
ja rautatud jalastega kelgud, millega sai vedada väetisturvast ja
metsamaterjali. Nii veeti märtsis 1954.a. 4000 m3 väetisturvast.
MTJ-del olid
riiklikud plaanid kursustele suunamiseks, samuti plaanid kohapeal traktoristide
täiendavaks väljaõpetamiseks. 1954.a. õpetati Koerus välja 20 uut traktoristi.
Selline kohapeal traktoristide kaadri välja-õpetamine võimaldas traktoribrigaadides künni- ja kultiveerimistöödel rakendada
kahevahetuselist töökorraldust, mis tunduvalt lühendas ettenähtud tööde läbiviimise tähtaegu.
Kõikide MTJ-de ees
seisvate ülesannete täitmise eest ja olukorra eest teenindatavates kolhoosides
vastutasid ja andsid aru Paide rajooni parteikomiteele, Paide raj. TSN
Täitevkomitee ja ENSV põllumajandusministeeriumi ees MTJ direktor ning MTJ
peaspetsialistid. Koeru MTJ-s töötasid peaagronoomina Valter Allik ja Ilmar
Kruusamägi, peazootehnikuna Lembit Keerd ja Evald Paosalu, vanemvetarstina
Ervin Särg ja Arnold Haavasalu, pearaamatupidajana Aida Seping ja Ilme malm,
peainsenerina Ülo Koger, Tammela ja Enn Roostalu. Töökoja juhatajana töötasid
Mikko Särkinen ja Anatoli Rusanov, põllutööriistade mehaanikuna Helju Noormaa
ja Raimond Asu, jaoskonna mehaanikutena Helmut Esinurm, Nestor Särkinen ja Hugo
Kurg. Kontoris töötasid vanemraamatupidajana Mari Esinurm ja Silvia Gutman,
kaadriinspektorina Ella Kallasmaa, kassapidajana Astrit Ots, dispetšerina
Sarapuu, Lia Roostalu ja Aino Kruusamägi, traktoritööde arvestajana Endla
Männikoks, melioraatorina Harald Tiik, revident –raamatupidajana Ellen Treter
ja sekretärina Silvia Holm.


CK-3, vasakul direktor Alva Maripuu ja paremal partorg Ed. Liivar
Kokku
töötas Koeru MTJ-s 23 inimest ITP personali, teenistujaid-raamatupidajaid 13 ja
nooremteenistujaid (valvur, tuletõrjuja, hobusemees, koristaja, sõiduautojuht)
8.
Töökojas oli alalisi
remondimehi 7 ja masinamehi, st traktoriste ja kombainereid ning kombaineri
abisid kokku 68. Koeru MTJ partorgiks oli ED. Liivar ja AÜ esimeheks H.Tiik.
Koeru MTJ töötajad
elasid rajooni TK ja Koeru k/n poolt
eraldatud majades või korterites. Nii said peavarju Koeru teemaja vastas olevas
valges majas (kunagine apteek) peainsener E.Roostalu, van.raamatupidaja Silvia
Gutman, treial Aasma, kontrollmehaanik M.Särkinen ja naftabaasi juhataja V.Prank.
Ei saa märkimata
jätta, et samas majas tuli MTJ algupäevil põhkudel, puuhalg pea all ja mantel
peal magada paar nädalal ka MTJ direktoril, kuni saadi korter koos jaoskonna
mehaaniku ja van.raamatupidaja
Esinurmega Väinjärve teel tühjas majas apteegi kõrval.
Endises Kapu kõrtsis
Jaani ja Rakke tee nurgal (põles
02.09.68. Mait Raudsepp) elasid melioraator H.Tiik, MTJ direktori autojuht
Feliks Treter, töökoja juhataja A.Rusanov. Traktorite remondiperioodiks oli
sinna organiseeritud ka ühiselamu. Traktoribrigaadide liikmed elasid oma teenindatavates kolhoosides.
Peaagronoom V.Allik elas Arukülas kooli vastas üle tee olevas vanas mõisa
aidas, peazootehnik E.Paosalu ja van.vetarst E.Särg elasid Väinjärve teel
vetjaoskonnas. Osa MTJ töötajaid elasid Koerus oma individuaalelamutes
Kogu Koeru MTJ
eksisteerimisaja jooksul kujunes välja noor, ühtehoidev, ettevõtlik ja teotahteline
kollektiiv. Töötasid nais- ja meesansambel, 10 liikmeline näitering j.
Ekskursioonidel käidi Kiievis, Pihkvas, Haapsalus, Leningradis ja Karjalas. Sõideti
veoautoga, millele vihmakorral oli võimalik puldankate peale tõmmata.
Korraldati pidulikke aktusi ja koosviibimisi, riiklikel pühadel laudadega
pidusid ja uusaastakarnevale. Peeti tööliste sünnipäevi.
Taidlust tehti Arukülas Koeru kooli ruumides. Esinemas käidi
ümbruskonna kolhoosides. Seoses Koeru MTJ loomisega tekkis suurem vajadus
aktiivsema kultuurielu järele. Kõigile oli rõõmupäevaks palju aasataid pooleli
olnud Koeru Kultuurimaja valmimine27. Detsembril 1957.a. Kultuurimaja
juhatajaks kinnitati partei tsoonisekretäri V.Unga abikaasa Ilse Unga.
Kultuurimaja käikuandmise puhul korraldati pidulik aktus ja pärast seda
esinesid MTJ ja alevi isetegevuslased. Oli täitunud Koeru rahva suur unistus.
Saal oli täis rõõmsameelset Koeru rahvast. Paar nädalat hiljem toimus
kultuurimajas Koeru ja Järva-Jaani MTJ-de ühinemispidu.
1958.a. suvel
toimusid Koerus esimesed noorte suvepäevad. Rahva hulgas nimetati neid päevi
„võsaleeriks“. Suvepäevade lõpupäeval marssisid noored puhkpilliorkestri saatel
Arukülast Koeru kultuurimaja juurde. Seal toimus pidulik aktus. Osavõtjatele
anti tunnistused ja lilled. Päev lõppes peolaua ja tantsuga. Tantsuks mängisid
Koeru kultuurmaja ja MTJ ühinenud estraadiorkester ja Koeru puhkpilliorkester.
Spordielu oli MTJ-s
tagasihoidlik. Suvel mängiti Aruküla mõisa ees võrkpalli ja peeti võistlusi.
Talvel mängiti koroonat, malet ja kabet ning võisteldi samadel aladel.
Uue töökoja, ühe
kombainide, ühe traktorite ja kahe põllutööriistade hoiukuuride ehitamisega
alustati 1953.a. Need valmisid 1955.a. lõpul. Uue kontorihoone ehitamist
Arukülas tiigi kaldal alustati 1956.a. „Valge maja“ valmis 1958.a. Sellesse
hoonesse olid ehitatud kontoriruumid ning teisele ja kolmandale korrusele
elukorterid. Vastvalminud uut hoonet MTJ
ei kasutanud


Uus kontorihoone valmis 1958.a.

Koeru MTJ likvideeriti
1958.a. Hoone seisis tühjana kuni Koeru autoremonditehase asutamiseni 1959.a.
maikuus. Hoone võtmeid ma
autoremontijatele üle ei andnud. Tehase direktorile Korollile ütlesin, et
kadunud ja kõik.
See valmistas tuska, et nii kaua oodatud kontoris ei saanud
istuda mitte minutitki.
31. detsembril 1957.a.
likvideeriti Järva-jaani MTJ ja liideti Koeru MTJ-ga. Kõik tema tehnika ja
varad samuti traktoristid, kombainerid ja teised traktoribrigaadide töötajad
tulid üle Koeru MTJ koosseisu. Koeru MTJ teeninduspiirkonda lisandusid Karinul,
Roosna_Allikul, Järva-Jaanis ja Karedal
asuvad kolhoosid.
1957.a. plaaniti
remontida 59 traktorit ja 10 teraviljakombaini, sh 16 traktori kapitaalremont.
Tegelikult remonditi aasta lõpuks seitse traktorit. Remondiplaani mittetäitmine
esines ka endises Järva-Jaani MTJ-s. Olu-korra lahendas uus Koeru MTJ
remonditöökoda. Koerus oli juurutatud remondi „sõlmmeetod“, st remonditi ainult
traktori kindel sõlm või agregaat ja töö tegid selleks väljaõppinud kogemustega
jaoskonnamehaanikud ning traktoribrigaadide brigadirid.
1955, 1956 ja 1957.a. käisid Koeru MTJ
kombainerid oma kombainidega enne meie viljakoristuse algust suure riigi
uudismaadel aitamas sealset vilja koristada. Kombainid laaditi rongile Rakke
jaamas. Koeru kombainerid (Raimond Asu jt) hoidsid seal töötades vabariigi au
kõrgel. Tagasi tuldi sealt tänukirjade, kingituste, preemiate ja nisu täis
punkriga.
Pärast 1958.a.
veebruaripleenumi otsusel reorganiseeriti masinatraktorijaamad remondi-tehnikajaamadeks (RTJ). Traktorid,
kombainid ja muu põllumajandustehnika müüdi 2 – 5 aastase järelmaksuga
kolhoosidele. Masina-traktorijaamad olid oma töö kolhoosikorra ülesehitamisel
teinud. Kolhooside areng oli jõudnud
selleni, et nad suutsid juba ise põlumajanduse mehhaniseerimiseks ette- nähtud
tehnikat ja masinaid osta ja võib-olla ka otstarbekamalt –efektiivsemalt neid
kasutada. Kolhoosile müüdi see tehnika, mis varem oli kinnitatud sellele MTJ
traktoribrigaadile, kes seda kolhoosi teenindas. Kolhoosidele tehnika müümiseks
moodustati rajooni komisjon, mille juht oli Paide raj. TSN TK esimees ja
liikmeteks NSVL Riigipanga Paide osakonna esindaja, MTJ direktor ja kolhoosi
esimees. Komisjoni võeti veel spetsialiste, kes olid suutelised objektiivselt
hindama tehnika seisukorda, kulumist ja jääkväärtust. Vaatamata nõudmistele
hoiatustele mitte kahjustada riigi huve hinnates alla tehnika väärtust ja
sellest tulenevat müügihinda, püüdis Koeru MTJ-s tegutsev komisjon müüa
tehnikat võimalikult odavalt ja pikema järelmaksuga. Seda võimaldas olukord,
kus tehnika ülevaatus-hoidmine ja müük toimus veebruari- ja märtsikuus, mil
põllutööriistad lume all ja ost-müük toimus nagu põrsas kotis.

Koeru MTJ likvideeriti
10. Mail 1958.a. pärast
tehnika müüki kolhoosidele ja liideti Paide MTJ-ga. Moodustati Paide MTJ Koeru
tootmisjaoskond. Samast kuupäevast viidi mind üle Paide MTJ direktoriks. Pärast
tehnika müüki kolhoosidele reorganiseeriti endise 63 masina-traktorijaama
asemele 38 remondi-tehnikajaama sh Paide RTJ. Paide RTJ Koeru tootmisosakond
anti üle Autotranspordi ja Maanteedeministeeriumile Koeru Autoremonditehase nr.
2 loomiseks.
Koeru MTJ viieaastane eksisteerimine jättis oma jälje Koeru
aleviku ja ümbruskonna arengule. Tunduvalt oli paranenud maaharimiskultuur,
tööd teostati optimaalsetel aegadel, tõusis põllukultuuride saagikus, see
omakorda võimaldas tõsta loomakasvatuse produktiivsust. Kolhooside juhtimine ja
nende finantsmajanduslik olukord oli tunduvalt paranenud. Töötasud olid tõusnud
ja samuti jagamatud fondid edasisteks kapitaalmahutusteks.
Koeru MTJ direktori autasustamine Eesti NSV Ülemnõukogu
Presiidiumi aukirjaga 27. Mail 1954.a.
kõrgete töötulemuste eest 1953.a. ning edusammude eest sotsialistliku
põllumajanduse arendamisel. Seda pean ma kogu Koeru MTJ töökollektiivi töö
tunnustamiseks. Koeru MTJ kollektiivihead tööd märgiti 1956.a. esimesel
poolaastal NSV Liidu põllumajandusministri käskkirjaga nr.395 6.oktoobrist
1956.a. ja 1956.a. heade töötulemuste eest NSV Liidu põllumajandusministri
käskkirjaga nr 109 26.märtsist 1957.a.
Koerulasi tervitab
endine parteitu, komsomolis mitteolnud endine noorkotkas ja üks EÜS esimese
sinimustvalge lipu peidukohta 50 aastat saladuses hoidnud endine Koeru
MTJ direktor Alva Maipuu.
Rakveres, 27.
detsembril 1997.a.

Kuidas vihameestest
spordisõbrad said?
Sportimisest Koeru
MTJ-s

Koeru MTJ
moodustamisel suunati uued traktorid ja põllutööriistad Rakke jaama kaudu Rakke
MTJ nimele. Kuigi oli teada, et need tuleb üle anda Koerule, võeti masinad
Rakkes kasutusele. See ajas Koeru mehed vihale, mistõttu mitmed riiakamad
traktoristid Rakke teemajas läbi
kolgiti. Need tulid omakorda vastukülaskäigule Koeru mehi karistama. Näis, et
must kass jääbki kahe aleviku vahele. Lepituseks kutsusid rakkelased meid jalgpalli mängima. Sellest tuli hiljem
huvi korraldada oma-vahelisi võistlusi võrkpallis ja kergejõustikus. See sai
ajendiks koostada Koeru võrkpallivõistkond. Igal õhtul togisime Aruküla
häärberi ees palli. Võistlesime Rakke ja Koeru suvepäevadel. Meeskonnas olid
Rundu, Kurg, Lumiste, Allik Ööpik ja Piiroja, hiljem lisandusid Kaare, Mätas ja
Paosalu. !955.a. lisandus veel korvpall, tegime ka kergejõustikku. Võrkpalli
treeninguteks tahtsime korrastada poolelioleva rahvamaja. See plaan läks luhta
ja nii käisime talvel mängimas Peetri madalas rahvamajas. Hiljem see hoone
põles maha. Võrkpallis tulime Paide rajooni meistriks. Traditsioonilised olid
kohtumised Rakkega. Võrkpallis võitsime pea alati, korvpallis jäime alla.
Meie kõvemad
alad olid jooksud (N.Kivimäe-Ööpik. R.Kaare, V.Allik). G.Rundu ja H.Kurg olid head
kõrgushüppajad. Kuulitõukes ja kettaheites oli ületamatu H.Kurg. Hästi tõukasid
kuuli ka E.Paosalu ja H.Lumiste. Üldine huvi spordi vastu oli suur ja spordipeod
rahvarohked. Spordist jäid eemale traktoristid, nende töökoormus oli suviti väga
suur.
Hiljem Vaole minnes käivitusid ka seal võrkpall ja kergejõustik.
Nendele lisandus tuletõrjesport, milleks olid Vaol olemas vanad traditsioonid.
Valdek Allik