Veteranide päev jüripäeva asemele!

Kas veteranide päev  peab välja tõrjuma jüripäeva ja sellega koos ka Jüriöö ülestõusu eestlaste vabadusvõitluse pikast ajaloost? Kahtlemata on igati väärikas meenutada kõige nooremaid (sõja-)veterane, kuigi meil on veel  alles ka viimasae suure (vennetapu-)sõja veterane.  Vaenlaste poolt  pealesunnitud sõjateele mindi  sisemise veendumusega seisma ju Eesti iseseisvuse eest, ehk siis tänapäevasemalt öelduna  - eestlase identiteedi ajendil.
Veteranipäeva esmakordne tähistamine leidis aset aasta eest - jüripäeval. Kas ehk juhuslikult sattus see jüripäevale, mis aegade algusest peale on olnud maarahva kalendri üheks oluliseks tähtpäevaks?  Mitte juhuslikult ei läidetud muistse vabadusvõitluse tõrvikut (Ed. Bornhöe, Tasuja) just jüriööl, täna siis -  671 aasta eest. Ajalooürikutes on kutsutud  seda ka Suureks Eesti mässuks.
Lahutamistehtest  2014-1343=671  näeme, et Jüriöö ülestõusu ümmargusest tähtpäevast on vaikimisi mööda hiilitud. Miks? Vaid Jüri Ratas pidas möödunud aastal päevakohase kõne Tallinnas, Jüriöö pargis jüritule süütamise juures.  Terve aasta jooksul  ei leidnud Jüriöö ülestõusu ümmargune tähtpäev laiema avalikkuse ees mingilgi viisil äramärkimist, rääkimata selle tähistamisest.
Küll aga leidis  Eesti ajaloo ühe tähtsaima sündmuse, Jüriöö ülestõusu teemal aasta algul aset terav diskussioon  seoses Eesti ajaloo II  ilmumisega, selles muistse vabadusvõitluse mõistest loobumisega.  Diskussioon oli  tingitud selles mahukas ajalooraamatus Jüriöö ülestõusule osutatud napist  tähelepanust, mis ei küündinud isegi kahe leheküljeni.  Pealegi on see vaid sündmuse väga  pealiskaudne  kirjeldus.  Küll aga on  saamaväärses mahus pühendatud tähelepanu ja põhjalikkust ühe  Läänemaa piiskopi lampkasti uputamise üksikasjadele.
„Kas meil suhtutakse Euroopaga assimileerumisse praegu sedavõrd positiivselt, et me võiksime identiteediküsimustel minna lasta“, küsib ajaloolane Enn Tarvel intervjuus  Sirbile (22.03.2013), kritiseerides skandaalseks paisunud Eesti keskaja uut kontseptsiooni. „Kuid ka neid ja XIII sajandil mujal toimunut arvesse võttes ei olnud sakslaste ja kristlaste tulek ning see, kuidas Liivimaa kristianiseeriti, sugugi ilmsüütu armutegu. Sõda ja vägivald ning ammugi Alberti kurjategijalik käitumine ei olnud paratamatus ning seda tuleb ka nõnda vaadata“.
Üks selle raamatu kaasautoreid, Marek Tamm ütleb, et „see polnud juhuslik, vaid teadlik valik. Seda paari­kümmet aastat 13. sajandi alguses, mida senini tunti muistse vabadusvõitlusena, vaadatakse nüüd hoopiski Kirde-Euroopa ristisõjana.“ (PM, 11.01.13).  Postimees jätkab samas: “Mingis mõttes võib öelda, et näiteks Liivimaa piiskop Albert või Mõõgavendade ordu, kes traditsioonilises käsitluses on meie vaenlased ja anastajad, on muutunud osaks «meist». Nende tegemised on ka meie ajalugu ja kui keegi ütleb, et ka Albert ja ordurüütlid on meie esivanemad, siis «Eesti ajalugu II» sellele vastu ei vaidle.“ Mäletatavasti üritas ajaloolasest peaminister Laar sisse seada ka mingit piiskop Alberti nimelist auraha, mis jäi avalikkuse vastuseisu tõttu siiski küll korda saatmata.
Diskussiooni käigus selgitavad ajaloolased, teose autorid, uutele arusaamadele jõudmist pingsa ja tulemusliku uurimistööga Saksamaa, Taani ja ka Rootsi arhiivides.
Kuid,  kust on siis pärit senised ajaloosündmuste kirjeldused Bornhöe, Saali, ja paljudes teistes  muistset vabadusvõitlust käsitlevates kirjandusteostes? Vastupidi, Eesti keskaja uue kontseptsiooni autorid on väitnud, et muistne vabadusvõitlus on salvestatud eestlase teadvusse  belletristikaga ajaloo teemal, mis ongi Kreutzwaldi-Jakobsoni aegadest peale vaid ilukirjanduslik fiktsioon, kujundanud mitme põlvkonna vältel väärarusaamu euroopalikust ajalookäsitlusest. Eva Piirimäe, üks autoritest, kinnitab 06.02. 2013 Postimehes, et  „uuem ajalookäsitlus peegeldab ja võimendab juba toimuvaid muutusi rahvuslikus identiteedis, ei lammuta senist rahvuslikku identiteeti.“
Kuid, kust on üldse pärit senine Eesti keskaja ajalooliste sündmuste faktoloogia, mille põhjal on kujunenud ärkamisajast peale eestlase arusaamad muistsest vabadusvõitlusest ja seitsmesaja aasta pikkusest orjapõlvest?
Vastus: K./Ü. LOODUS, Tartus, 1926 - 1929,  EESTI BIOGRAAFILINE LEKSIKON. Peatoimetaja prof. A.R.Cederberg.*
Selles leksikonis sisaldub Eesti ajalugu ajalooliste isikute elulugudes, kelle elu ja tegevus on seoses Eesti,  eesti rahva poliitilise, kultuurilise arengu ja eksistentsiga.
Juba mõne üldtuntud nime, nagu Läti Henrik, piiskop Albert, Kaupo, Dreileben järelt avaneb sootuks teistsugune pilt ajast, millest Eesti Ajalugu II on vaikides mööda  hiilinud, et mitte öelda, nagu seda Jüriöö ülestõusuga seoses - maha vaikitud. Juba põgusal tutvumisel ajalooliste faktide kirjeldustega selles leksikonis, ilmneb, et kõik need on pärit  balti-sakslaste sulest ning kirjeldatud ammu enne  Kreutzwaldi-Jakobsoni aegu.
Kuna jüripäeva ajaloolise tähenduse minetamine on vahetult seotud veteranide päeva sisseseadmisega jüripäeva, 23. aprilli peale, siis vaatame, mida on kirjas Jüriöö ülestõusust ühe selle peategelase -  Liivimaa ordumeistri Burchard von Dreilebeni eluloos.
… Harju-Viru vasalkonna õiguste  arenemine mõjutas  talupoegade seisukorra äärmise viletsuse. Selle tagajärjel tekkis Harjus  1343. aastal mäss, mille ohvriks said kõik eestlaste kättelangenud võõrad. Rahva poolt valitud juhtidega eesotsas liikus eestlaste vägi Tallinna alla. Eestlaste vastuhakkamine sai seda hädaohtlikuma iseloomu, et nad Rootsi võimudelt Viiburis ja Turus ning Pihkva venelastelt (viimased olid sel korral sakslastega vaenujalal) olid abi otsinud, mida need ka olid  valmis andma. Paidesse põgenenud sakslaste, nende hulgas ka Tallinna piiskopi, palvel tuli appi ordumeister  Dreileben, kellel tol korral väed Pihkva vastaseks võitluseks just koos olid. Dreileben oli 4. V Paides, kuhu läbirääkimisteks olid kutsutud Eesti väejuhid-saadikud ühes saatjatega. Need kaebasid läbirääkimiste aegu junkrute jne. survevalitsuse üle; nad peeti ülekohtuselt kinni ja raiuti tükkideks, kui nad meelepahas neile antud julgeoleku-tõotuse murdmise pärast vastu hakkasid.… Tallinna lossi jäi orduvõimu esindajaks  selleaegne Viljandi komtuur Goswin von Herike. Ordumeister ise läks kaasasolevate vägedega Läänemaale, teel hirmsasti rüüstates ja tappes, kus eestlased Haapsalut piirasid (Hoeneke järele algas mäss Läänes samal ajal kui Harjuski). Kuid eestlased ei oodanudki siin sakslaste päralejõudmist ja põgenesid metsadesse ning soodesse. Eestlastest appi palutud Rootsi võimud Soomest jõudsid laevastikuga Tallinna alla alles paar päeva hiljem; Ka õnnestus Riia komtuuril Lõuna-Eesti jne. orduvägedega ja Tartu piiskopi sõjavägedega mai lõpul  Tartu piiskopkonda sisse tunginud ja Otepääni edasi jõudnud Pihkva venelaste vägesid tagasi hoida. Seega oli mässuliikumisele mandril piir pandud.
… Mässu rahustamisel olid eestlased raskelt kannatada saanud. Hukkunute arv oli tolleaegse rahva arvuga võrreldes kohutavalt suur, nii suur, et Eesti mässu mahasurumine on võrreldav verisemate ajaloosündmustega. Suures Eesti mässus kannatas eriti  ka Harju-Viru ja Lääne vasalkond, kelle liikmeist mässus palju hukkus. Ka oli vasalkondadele tulunduslikult  raske hoop antud: mõisad maha põletatud ja palju orjuse- jne. kohustuslikke hukatud. Eriti rasked olid aga mässu tagajärjed talupoegadele, kes kaotasid oma ehitused ja liikuva vara. Sakslased olid mässu mahasurumisel hirmsa töö teinud: alguses tapeti kõik, kes ette juhtusid, pärast hakati hukkamise piiri pidama, et enesele töötegijaid orje säästa. Suure Eesti mässu mahasurumine on tumedamaid ja verisemaid lehekülgi ajaloos.Veelgi huvitavam on jälgida allikate loetelu, mis iga artikli lõpus üksikasjaliselt ära toodud:
[Jüng. Livl. Reimchchronik des Barth. Hoeneke 1315 - 1348, herausgeg. v. K Höhlbaum (1872); Renner: Die Chronik Wiegands von Marburg, herhausgeg. v. Th. Hirsch (Scriptores rer. Prussic. II, 1983); H. G. Porthan, M. Pauli Juusten … Chronicon episcoporum Finlandensium (Aboae, a. MDCCXCIX); UB I (1853), II (1855), VI (1862 -1865); Bunge, Herzogth. Estl;  A. v. Gernet, Forsch, z. Gesh. D. Ball. Adels I (1893), II (1895). - H.S.]
 Ei ühtki eesti nime!
Piiskop Alberti nime alt saame lugeda (tervikust jälle mõned katked):
… Albert von Buxhövden Liivimaa (Riia) piiskop,  surnud 1229.  Albert põlvnes  Buxhövdenite soost.
…  Albert oli vaga kristliku misjoni teenistuses, kuid tänu oma suurele poliitilisele  andele käsitas ta enda ülesannet eht keskaegse kirikuvürstina. Tema kavatsus oli luua iseseisev , ainult paavstist ja keisrist sõltuv  peapiiskopkond mitme,  ainult temale alluva  alampiiskopiga.… Kõige pealt oli juba tol ajal rahvusvaheline „Balti küsimus“ olemas. !!! (Autori rõhutus: !!!)… Balti rahvastelt polnud oodata üldist vabatahtlikku ristiusu vastuvõtmist, kuna see ju allaheitmisega oli ühendatud.… Suvel 1199 kogus ta Ojamaal omale 500 meest liivlaste maale kavatsetud sõjakäiguks, siis nõutas ta omale toetust Taani kuningas Knut’ilt, hertsog (hiljem kuningas) Waldemarilt, Lundi peapiiskop (Bremeni võistleja kirdes) Absalon’ilt ja paavst Innocentius III-lt, kes oktoobris ristisõja-bullaga  pöördus sakside ja westfaalide poole. Detsembris rändas  Albert saksa kuninga Philippi juurde Magdeburgi, kus ta endale hulga ristisõdijaid kogus. Augustis 1200 ilmus ta Lüübekist 23 laevaga Väina suhu. Hiljemini on Albert veel 13 korda selle teekonna  ette võtnud, et ristisõda jutlustades sõdureid koguda, asunikke maale ligi tõmmata ehk riiklikke asju ajada,…  ja liivlaste pealik Kaupo jäi kristlaseks oma surmani lahinguväljal. Need näited tõestavad, et vaimulik töö asjatuks ei jäänud. Loomulikult ei saa eitada ka teisi tõsiasju: tuli ja mõõk mängisid paganate usustpööramises suurt osa, veristel maadevaldamistel oli tihti eesmärgiks ainult väline kristianiseerimine, Balti rahvad kaotasid oma poliitilise iseseisvuse. Kohati sattusid nad  rõhuva surve alla ja õppisid siis tundma rohkem uue võimu varjukülgi kui selle õnnistust.… Aastal 1201 asutas ta Riia turu, tulevase linna, mille elanikele  ta Wisby saksa linnaõiguse andis ja mille kaubandust  ta privileegidega edendas. Riiga määras ta ka  oma piiskopkonna asukoha (1202), kuna ta terve Liivimaa  neitsi Maarjale pühendas. Umbes aastal 1202 asutas Alberti abiline Dietrich, vist küll Alberti algatusel, mõõgavendade vaimuliku rüütliordu.... Liivlaste pealiku Kaupo saatis Albert aastal 1203 munk Dietrichiga ka paavsti juurde Rooma, loomulikult poliitilise eesmärgiga. Liivlaste maa-ala alistamine oli 1206. aastaks lõpetatud, [Läti Henriku „Chronicon Livoniae“ (peaallikas); Dehio, Gesh. D.Erzbistums Hamburg-Bremen, 2. Bd., 1877, lk160jj.;  Allg.D. B. I,196 jj.; Protest. Realnetz. I, 295 jj.;  A. Hauck, Kirchen-geschichte Deutchlands 1903, Bd. 4;  Arbusow, Geistl. (Jahrb. f. Gen. VIII, 58j., XVI, 5); R. Holtzmann, Neues Archiv d. Gestellsch. f. alt. Deutsche Gesch.-kunde 43., 1920, lk 161 jj. LA ]
 Ka selles allikate loetelus ei ole ainsatki eestlase nime. Kas Eesti ajaloo II autorid olid üldse teadlikud Eesti Bibliograafilise leksikoni ajalooteabe olemasolust?
Siinkohal oleks sobiv püstitada retooriline küsimus lähiajaloo kohta: võib-olla tuleks Euroopa ajalookirjutusse sobivamalt ka küüditamise, Sinimägede kaitselahingute või siis Laulva revolutsiooni ümbermõtestamine.  Näiteks kuulutati ju Laulva revolutsiooni ja veretu riigipöörde peategelaseks  Eestis ei keegi muu, kui Ameerika Ühendriikide president Roland Reagan.
Seega - kes, või mis  tingis eesti rahvakalendrist jüripäeva ärakaotamise, selle asendamise või ümbernimetamisega veteranide päevaks? Peaks ju Valentini-, sõbra-, emade- ja paljude teiste „päevade“ kõrval  vabu päevi kalendris ikka veel ju  leiduma!
 Mis saab nüüd Tori kiriku ees troonivast Püha Jüri ratsamonumendist?
Ehk oskab ajaloolane David Vseviov tõusetunud küsimustele kohaseid vastuseid formuleerida. Juba enne 2007. Aasta pronksiööd ta hoiatas:
„Ebaõiglane on ka see, kui Eesti poliitikud annavad järele kiusatusele saada lisahääli ja kasutavad ajalugu pigem malaka kui õpikuna.“  (David Vseviov, Ajalugu kui lakmuspaber, Postimees, 27.01.07)
____________________
*)  Faksiimile (M.Tambergi teostus, 2001) koopia, peaks olemasaadaval igas raamatukogus