reede, 18. aprill 2014
Kas veteranide päev
peab välja tõrjuma jüripäeva ja sellega koos ka Jüriöö ülestõusu
eestlaste vabadusvõitluse pikast ajaloost? Kahtlemata on igati väärikas
meenutada kõige nooremaid (sõja-)veterane, kuigi meil on veel alles ka viimasae suure (vennetapu-)sõja
veterane. Vaenlaste poolt pealesunnitud sõjateele mindi sisemise veendumusega seisma ju Eesti
iseseisvuse eest, ehk siis tänapäevasemalt öelduna - eestlase identiteedi ajendil.
laupäev, 8. märts 2014
Kuidas loosungist „Kõigi maade
proletaarlased, ühinege!“ on saanud tänapäevane loosung „ Kõigi maade
kaikamehed, ühinege!
Viimase aja
värvilised ja lillenimelised revolutsioonid on päädinud sageli veretööga kohapeal, või
kohtupidamisega, mis näib tegelikult omakohtuna: Liibüa Muammar Gaddafi (2011),
Iraagi Saddam Hussein (2006). Egiptuse president Mubarak (2011) sunniti
vägivaldselt võimult, vangistati ning alustati kohtumõistmise ettevalmistamist
korruptsiooni ja võimuliialduste süüdistusel. Samasugused olid olnud ka
Gaddafi-vastase opositsiooni etteheited, mille peale NATO lennukid hõivasid
Liibüa õhuruumi, et Gaddafi kõrvaldada. Arusaamatud on olnud Süüria presidendi
Bshar al-Assadi vastaste süüdistused
selles, et president on rakendanud mässajate (loe kaikameeste) vastu jõudu.
Üks markantsemaid
revolutsioonilise tribunali kohtumõistmisi leidis aset, täna küll juba
aastakümneid tagasi - Rumeenias, kui hukati president Nicolae Ceausescu (1989).
Jah, seda
aastakümnetetagust kohtumõistmist Rumeenias meenutas keegi naiskodanik
otsereportaažis Maidanilt ähvardavalt kuulutades, et Viktor Janukovõtšile tehakse Ceausescut.
Või Tšernovtsõ tudengi Maksõm
Germani hinnang olukorrast Ukrainas:
„Inimeste tulistamist oli isegi televiisorist hirmus jälgida. Selge oli
ainult üks: president peab minema.“ (06. märtsi Eesti Päevaleht). Sama lehenumbri Paeti pealtkuulamisloost
saame aga teada, et „ „… snaiprite taga polnud Janukovõtš, vaid keegi uuest
koalitsioonist,“ rääkis Paet lindistuses. “
Jah, massikommunikatsioon
teeb ajalugu …
Siinkohal tasub
tähele panna, et need viimase aja kaikameeste revolutsioonid, ehk
võimupööramised on tänaseks osutunud nurisünnitisteks. Liibüas rahvas
protesteerib Gaddafi-järgse võimu vastu. Egiptuses kukutati välisel toel
võimule upitatud moslemi vennaskond. Süüria sündmuste areng on jäänud Ukraina
varju.
Ajaloost teame, eriti
vanem põlvkond, kes tuttav marksismi dogmadega sotsialistlikust
revolutsioonist, klassivõitlusest, proletariaadi diktatuurist ja mil moel seda
Lenin ning siis omakorda Stalin edasi arendasid - kuidas võimu haarata,
vahendeid valimata seaduslik võim kukutada, proletariaadi diktatuur kehtestada
… Võimuhaaramise nimel tuli õõnestada seaduslikku võimu, õhutada streikijaid
riigivastasteks väljaastumisteks. Just revolutsioonilise situatsiooni turbulentsis
tuli juba vägivalla teel üle võtta
massikommunikatsioon, pangandus, transport … kehtestada proletariaadi
diktatuur.
Tänaste Ukraina
sündmuste mustris on nii väga palju sarnasust omaaegsete marksismi-leninismi
klassikute võimuhaaramise taktikaga: leida
ja ära kasutada iga võimalikku protesti rahutuste õhutamiseks, ässitada,
provotseerida riigivõimu mistahes vahenditega jõudu rakendama. Seda selle nimel, et siis vägivalla
ohjeldamist hiljem seadusjärgse võimukandja võimuliialduseks tembeldada. Inimõigused ja demokraatia on mõisted, mis
lähevad peale igasuguste tegude motiveerimiseks, nende väidetavad rikkumised on aga universaalsed motiivid seaduslike võimukandjate
süüdistamiseks.
EL kõrge esindaja Catherine Ashtoni manitsussõnad:
„Ja ma ütlesin Olgale, et „sa ei pruugi praegu olla
tervishoiuminister, aga sa peaksid mõtlema sellele, et sa saad selleks
tulevikus. Sest inimesi nagu sina on
vaja, et olla kindel selles, et reform toimub“. Ma ütlesin neile ka seda, et
kui te lihtsalt hoonete ette barrikaade ehitate ja valitsus ei funktsioneeri,
siis me ei saa raha saata. Me vajame partnerit.“(06. märtsi Postimees)
Selle „kõrge
esindaja“ sõnad ei vaja kommetaare.
Nagu omal ajal eksportis CCCP revolutsioone
Kuubasse, Vietnamist ja Põhja Koreast, lõputust arengumaade abistamisest
rääkimata, „assotsieerib“ tänane Euroopa
Liit XXI sajandil uusi liikmesriike, arendatakse demokraatiat endistes asumaades.
Meedia tähelepanu on
olnud hõivatud Ukraina sündmustega Kiievis, nüüd siis veel Krimmis, kuid
tähelepanuta on jäetud nimetatud assotsiatsioonileping, mille pärast see märul
tegelikult vallandus, õigemini öelduna - vallandati. Assotsiatsioonilepingu
olemusest loe Kesknädala 29. jaanuari numbrist.
Siinkohal väärib meenutamist meie
ühinemisläbirääkimiste tulemus, et nõustuti kordi madalamate otseste
põllumajandustoetustega võrreldes vanade liikmesmaade põllumeestele makstavaga.
Arvo Adelbert
Tellimine:
Postitused (Atom)